Neljas päev. Lisaks muidu heale enesetundele täielik paanikatuba. Ebameeldivad uudised tulevad ikka käsikäes.

Juba kolmas päev alkoholiuimas. Aurud aurud. Nii hea on nõnda. Unustus. Ei mingit valu.

Eilne lõbus olemine Riia 17nes transformeerus zavoodis varahommikuseks katastroofiks. No ikka väga faking nõme kui sind hommikul kell viis koduukse ees oodatakse, et siis tõsistel teemadel vestelda. Ma lihtsalt ei suutnud. Pealegi olin nii joobes, et omaenese hääl kõlas võõrana ja summutatult.

Õnneks ei ole mul kambajõmmi, kellega täna masendust ravima hakata, lähen koju ja vaatan haigelt naljakaid jõulufilme hoopis. Aga homme on Pärmikas pidu! Ja mina, kes ma ei ole seal veel käinud - nüüd lõpuks lähen. Tuleb kaine õhtu! Vähemalt hetkel on selline plaan.

P.S. Peale õeraasu sünnipäeva kuni märtsi lõpuni võtan ette organismi alkoholist puhastamise protseduuri - kaks kuud karsklust. Loodan mõistvusele ja toetusele.

Tuisumölluses Tartus on nii fun jalutada. Tegelikult nüüd pea huugab otsas, nagu oleks kerge joove. Kahtlustan, et täna võib tekkida ka päris ehtne purjusolek!

HÄID JÕULE KÕIGILE! :)

Rõngus. Jõulude-eelne päev. Palju sebimist: käisin sõbrannal külas ja kohalikus A&O poes küüslaugu-peedi salatit ostmas ja rookisin sissesõidutee lumest puhtaks, lisaks mängisin kassidega ja nüüd vaatan, kuidas teised täna kättesaadud söögilauda ja toole kokku kruvivad. Ma säästan oma närve parem! Ei viitsi kakelda, et kellel õigus ja kuidas peab jne. Tegelikult soovin, et need jõulud juba ühele poole saaksid ning mina tagasi Tartusse ja üleüldse võiks juba nädalavahetus tulla. Stiilipeoks kostüüm vaja välja mõelda veel! Deem. Sõbrannaga arutasime, et litsiks maskeerida, aga olgem ausad - see poleks eriline maskeraad!

Oh, sirutan käed taeva poole ja kutsun jumalaid appi! Ausõnaa! AIIITAAAB!

Tänane plaan on siis selline: mina, Kristel, Aili, viru valge, hõõgvein ja siider. Homne meeleolu? Ennustatavalt SITT!

Kurat, kui palju peab üht ahju kütma, et korter soe püsiks!? Müstika. Nii külm.

Noored litsid mehed on võrratud, aga nendega on ainult siis mõtet tegemist teha kui sa suudad endale teadvustada, et nad ei tunne iial su vastu midagi. Kui sul tekib sellise vastu kiindumus, siis kõige arukam on see juba eos lõpetada. Kui otsustad siiski tulega mängida, siis kõrvetada saamine on kindlustatud!

Mulle jõudis just valusa tõdemusega kohale, et juba pühapäevast olen ma täiesti üksi! Ei korterikaaslasi, elukaaslasi ega isegi mitte kasse. Armas Mauks läheb Rõngu elama. Ja mina kolin uude korterisse zavi lähedale. Asukoht on super, aga ma nii armastan oma praegust korterit. Neetud. Miks ma ei õppinud arstiks või advokaadiks või muud sellist, mis oleks HEA palgaga? Õpetajana ja üksi elades on raske hoida praegust korterit. Ei soovi ju elada ainult üüri nimel ning ülejäänud aeg näppu imeda! Pagana pihta. Homme joon end küll kooma, et kõik see unustada.

Tontlik tunne on õhus. Inimese psüühika on ikka keerulisem kui 5000- tükine pusle. Kuidas saavad tunded tühja koha peale tekkida? Kuidas varemalt läbi elatud sündmused ikka uuesti ja uuesti kipuvad korduma? Kord põletada saades peaks inimene ometi õppima! Aga ei... ikka laseb endaga samu asju juhtuda. Põhjalikult ehitatud kaitsemüürid on kusagile kadunud. Ma vajan neid tagasi.

Ma ei oska viimasel ööl korda saadetud lihtsalt sõnadesse panna. Nii ränka panin, et ise ka ei usu!

Ahh...love it love it love it!

Talk about crazy! Still want to know me?

Disorder	Rating
Paranoid Personality Disorder:	High
Schizoid Personality Disorder:	Moderate
Schizotypal Personality Disorder:	Moderate
Antisocial Personality Disorder:	High
Borderline Personality Disorder:	Moderate
Histrionic Personality Disorder:	Moderate
Narcissistic Personality Disorder:	High
Avoidant Personality Disorder:	Very High
Dependent Personality Disorder:	High
Obsessive-Compulsive Disorder:	Moderate
-- Take the Personality Disorder Test -- -- Personality Disorder Info --

sügisnukrus on kaunis ja salalik
hallilt ajatu kirju ja ajalik
melanhoolsus kui lainetav palavik
vahel kurbusetunne on vajalik

on teadmatu ees ootav tulevik
kui varjusse mässitud hämarik
mu elu on lõpuks vaid kaduvik
ehk hing veel kestev kui igavik

kui zavoodis liiga palju juua

Oi põrgut. Kui ma üksikasju ei meenuta, siis oli eilne zavood fun fun fun. Kõige elavam õhtu seal siiamaani, ütleme nii. Välja arvatud see, et poole viie aegu hommikul kõige kohutavamat klubimuusikat lasti. Wtf!? Sai joodud, naerdud, tantsitud, suudeldud, veel joodud, veel naerdud, veel tantsitud ja veel suudeldud. Like I said -fun! :D Kõige armsam tänase päeva juures on see, et pohmelli ei ole. Mitte mingisugust. Ärkasin kell kolm, kerge unekas vaevab, aga see on ka kõik, mis ma sellise käitumise eest saan. Aga kuigi oli so fun, ei julge ma nüüd mõnda aega zavis oma nägu näidata. Krt küll, vihkan kui inimestele haiget teen. Vihkan ka seda kui järgmisel päeval kahetsen. Seega, püüan üle olle kõigest ja mitte midagi kahetseda! Kõva sõna kui ma seda suudan, sest tegelikult olen ma meister kahetseja! Ja kuigi üritan mitte kahetseda, siis oma nägu ikkagi mõnda aega sinna ei näitaks! :)

lasteaeda unustatud

Mulle ei mahu pähe, kuidas saab oma last lasteaeda unustada. Täna toimus siis selline tore intsident, et pool seitse õhtul passisin oma rühma vahva plikatirtsuga pimeda lasteaia peavärava ees ja ootasin tema vanemaid. Hetkel, mil parasjagu Tiigi tänava laste turvakodusse helistasin lapse emme ka lõpuks saabus. Põhjus - unustamine! Ma olen siiamaani tige. See polnud mitte esimene kord niimoodi unustada! Tüdruk ise suhtus sellesse kõigesse maru hästi, veerand seitsme ajal teatas mulle kõlaval häälel, et temal on süda täis. Küsisin, et miks siis. Sellepärast, et emme mulle järele ei tule, vastas tüdruk. Üritasin nii ema kui isa numbril keskelt läbi viiskümmend korda helistada, ikka piip-piip-piip. Hiljem muidugi selgus, et need numbrid ei ole neil enam ammu kasutusel! Numbrivahetus on üks väga oluline asi, mida lasteaeda teatada. Igastahes on mul väga hea meel, et ma ei pidanud last turvakoduga traumeerima. Hea meelega oleksin ta enda juurde toonud, aga pärast saa niimoodi veel lapseröövi süüdistus ka!

Unetu keha

Unetus vaevab mind taas,
leban ärksana akna all maas,
silmi pilgutan korraga vähe,
unne suikvele enam ei lähe.

Vaevu kuulen südamelööke,
kestab edasi ikka see öö veel,
valust rebenend sajast kohast,
mürki haavadest välja vohab.

Tõmbleb piinatud väsinud keha,
tahaks midagi kaunimat teha,
kätevärina algaval saatel,
sooviks ihu vaid tukkuda maanteel.

Ei kuuleks,näeks ega tunneks
kui suigutaks lõputa unne
üks kihutav masin mind teelt.
Minema siit! Minema veel.


25.11.09, kell 04:42

OTSIN KORTERIT !!!

Kas keegi teab kedagi, kes üüriks hinnaga max 1500.- ühetoalist korterit? Ma jumaldan korterit, kus elan, aga nagu selgus - see üür käib mul üle jõu kui ühte kuusse tekib äkki hingetoru põletik ja kõigest 9 tööpäeva. Tuleb kolida, pole midagi parata! Ootaksin heameelega juunikuuni, kuna siis tudengid lahkuvad linnast ja üürid alati veidi langevad, aga varem peaks vist ikka. Sellel korteril on leping veebruarini. Et tjah, kui keegi midagi kuuleb teab, siis paluks mulle teada anda. Aitäh!

Arvesse tuleks võtta, et mul on kassikene ka!!!

Oiappike, ei saagi tööle veel! Järgmisel kuul (jõulukuul!) saan vaevu vaevu siis üüri ja kommunaalid ära maksta, hea kui kassile süüa jaksan osta. Suurest masendusest läksin siis talvepükste jaoks kõrvale pandud rahaga terranovasse. Milline viga! Ostsin kleidi ja kaks seelikut ning hiljem vero modast veel ühe pluusi ka. Deem. Naiselikud nõrkused. Miks ma ometi kaltsukatesse ei läinu?! Aga niii ilusad riided olid. Ei suutnud aint ühte valida neist (A)!

Mul on mingi müstiline külgetõmbejõud viimasel ajal. Mehi tõmbab minu poole, nagu kärbseid moosipurgi kallale. Sitt võrdlus võibolla, aga tõepoolest. Mis mõttes nagu? Mis toimub?

Miks headel inimestel ei vea?

Heade inimestega peaks juhtuma HEAD asjad. Head inimesed peaksid olema õnnelikud. Head inimesed peaksid saama kõik! Ometi on sageli nii, et heade inimestega juhtuvad hoopis halvad asjad ja head inimesed on need kõige õnnetumad. Ma ei tea, kuidas oma sõbrannat aidata! :( Ma soovin, et ma saaks TEHA midagi. Et ta saaks ära tulla kohast, ära tulla inimese juurest, kes ei ole teda väärt. Ei ole väärt tema sooja ja suurt südant! Ei ole väärt midagi temast! Kuidas mehed aru ei saa kui nende kõrval olev naine on õnnetu? Täielik müstika. On KÕIK mehed tõepoolest sellised? Leidub seal kusagil keegi NORMAALNE üldse? Minimaalne empaatiatase võiks ometi olla! Peaks olema. Tean paari meest, kellel on võime mõista naise tundeid ja näha naise vajadusi, aga nendele meestele ei meeldi naised. Appi! Mida teha? MIDA TEHA? Kuidas ma saaks teha selgeks, et TULEB suu puhtaks rääkida ja edasi minna kohast, kus sa oled õnnetu. Nagu mina tegin! Mina ei kahetse midagi, nüüd on palju parem. Aga kuidas aidata kedagi teist samas olukorras? Võibolla ei saagi aidata, võibolla ta peab ise selgusele jõudma... Ja ma tean, et peabki. Paraku nii tahaks aidata inimest, kes on sulle aastakümme tagasi hinge pugenud. Nii paha on vaadata hea inimese kannatusi ja olla abitu.

Mandun. Ma ei tee enam midagi, mis mulle hea tunde tekitaks. Nii tühi tunne on.

"Tuule nimi"

Leidsin omale uue armastuse. Sellise hästi sisuka. Geniaalse lausa. Sellise, kes ei jookse mu juurest ära ja keda ma ise ei hülga. Patrick Rothfuss "Tuule nimi" on see armastus. Kes lugenud on, mõistavad.

linnaliinis sõites

Täna linnaliinis sõites kuulsin tahtmatult pealt kahe umbes 9-10-aastase tüdruku vestlust. Kasvult veidi suurem tüdruk ütles teisele, pisut väiksemale tüdrukule:"Ära muretse. Kui sa suureks saad, oled ilus!" Väiksem tüdruk seepeale:"Miks sa mulle nii ütled?"Suurem:"Sest praegu sa oled kole." Väiksem tüdruk läks seepeale hästi mossi ja suurem jätkas muude juttudega. Julm. Lapsed on nii julmad ikka. Või julmalt otsekohesed. Kuigi minu silmale oli see väike tagasihpidlik tüdruk juba praegu ilus ja oleks tahtnud sellele suuremale need sõnad hoopis öelda. Haa.

Bussiaknast välja põrnitsedes nägin tee ääres kõndimas täiesti tavalist neiut. Selline lühikese jopega, palja peaga, patsis juustega, jne. Aga ta tudises. Mitte lihtsalt natukene. Pidin kohe uuesti vaatama. See tema nägu... ma ei oska seletada. Midagi nii rahutukstegevat oli selles näos, et see mul praegu ka kummitab. Ma ei saanud aru, kas ta nuttis või mitte. Aga see ilme oli niisugune, nagu ta hakkaks surema. Dramatiseerimata noh - surija ilme ja siis see tudisemine sammudes ja vappumine üle keha. Üks inimene kõndis tema suunas, aga ei vaadanud tagasi ega midagi. Kas ma kujutasin seda ette? Igastahes hakkas mul äkki hullult halb, oleks tahtnud bussist maha minna mitu peatust varem, aga ma ei julgenud käsi lahti lasta, vaid hoidsin kramplikumalt kinni, et mitte pikali kukkuda. Oma peatusesse sõitsin ära ja tulin maha. Hingasin värsket õhku ja oligi juba parem. Hetkel kui olin tee ületanud nägin maski kandvat jalgratturit. No seda maski, mida arstid kannavad. Küllap gripikartuses! Esimene maskiga tartlane, keda nägin. Kas see muutub tavaliseks varsti?

Ahjaa, diagnoosisin end esmakordselt täiesti valesti. Midagi uut hoopis - trahheiit ehk teisisõnu hingetoru põletik. So much fun. Veel nädal aega kodus passimist.

Nagu mul ikka enne arstilkäiku tavaks - enesele diagnoosi panemine. Seekord kahtlustan grippi, bronhiiti või kopsupõletikku. Panused sean viimasele. Näis näis.

hüvastijättudest...vist!

Iga kord kui hüvasti ütlen, varisevad kõik seinad mu ümber kokku. Emotsionaalne kaos. Hullumaja. Ma tean, mida ei tohi teha ja öelda, kuigi siis hakkaks parem. Appii, andke abi !
Miks ma teen haiget headele inimestele? Miks ma ei võiks olla selline, kes on õnnelik kui on leidnud HEA mehe? Ikka kisub nende pahade poiste poole. Kuradi pööratud energia! Rullis. Mina. Ma vist ajan segast. Aga ei-ei-ei, ma lihtsalt ei suuda enam!
Aga kui joon, siis on kõik nii talutav. Maailm on äkki vikerkaarevärvides, kõikjal huvitavad võõrad näod. Tsiteerides John Lennonit Whatever gets you thru the night! Misiganes! Misiganes. Aga ma lihtsalt ei tea, mida teha enam. Sisikond tahab plahvatada.

Tänaõhtused vaimustused!

Marilyn Manson "Saint"

Asian Dub Foundation "Tank"

Janis Joplin "Get it While You Can" ja "Try"

Spandau Ballet "Communication"

sest ma olen idioot

MUUTLIK

Kui lihtne oleks suuta
jääda kindlaks otsustele!
Palju raskem on muuta,
anda hinge kahtlustele!

Liiga ruttu rutiinseks
töö või inimene saab
ja peagi morbiidseks
mu mõtted muutuvad.

Kas tõesti ise teisenen ma liiga kähku,
liiga sageli ja hoopis eri suunas?
Ma ometi end püsivamalt nähtku
ja lõppegu need tõusud-mõõnad!

Neetud ebakindlus. Neetud depressioon.
Normaalne sooviks olla. Kuigi igav.
On see siiski parem kui frustratsioon
mõtte üle - on see viga?

Täiskuu öö ja halloween...üsna rahulikud!

Sooritasin õllevarguse soomlaste pundilt. Rahapuudusest tingitud vältimatud meetmed alkoholi saamiseks. Veidi hiljem sai natuke virutatud ühele purjus ülbele onule (tegelikult peaks mainima, et tegu oli kambakaga)... onu ise ei mäletanud 10 minutit hiljem midagi - tõmbasin tal veel jope luku kinni, et ta ära ei külmetaks. Haha. Muuhulgas avastasin enda ligidusest järjekordse Kaksiku ning kohtasin ex-mehe nimekaimu. Koos õeraasuga tulin enda poole ning sain kell pool kuus hommikul pelmeene pugida. Äratus toimus pool üksteist kui Mauks otsustas mööda tuba ringi joostes tähelepanu nõudma hakata. Väga hullu suremise tunnet ei olnudki, kuigi midagi asjalikku ma küll teha ei jaksanud täna. Isegi mitte õue minna seda karget sügisilma nautima.

sügistuuled äratasid vara täna
viisid une enne hommikuvalgust ära
akna taga kohisesid nukraid viise
lehti rebides puudelt oma kapriise
valjult naerdes rahuldada said
ja haavata külmavärinatega enesest nõrgemaid

unistustest

Mõtlesin öösel voodis lebades, unetult siia-sinna väherdes, et mul on liiga palju unistusi. Mõtlesin, et need unistused ei saa kunagi päriselt juhtuma. Lõpuks jõudsin aga järeldusele, et unistused tekivad vaid inimestel, kelles on võimet neid ellu viia! Tuleb keha oma unistused teoks - nad on tulnud su juurde põhjusega.

Comforting thought.

Eilne zavood. Kõik oli nii sürr, kella nelja ajal tuli äkitselt nö pilt ette - hakkasin inimeste nägusid seletama. Enne registreeris aju ainult nägusid meie lauas, ülejäänud olid nagu udu sees.
Ma tülitsesin sõbrannaga põhjuste üle, mida vaid häguselt mäletan. Lisaks sellele viis tuju alla üks tüüp, kes käe pealt mu elujoont uuris ja teatas, et ma suren 35-aastaselt. Sellest uudisest tuli mul veel hullem kass peale. Mitte, et ma teda usuks, aga teiste inimestega võrreldes on mu elujoon ikka kahtlaselt lühike küll!
Noh, ja siis tundsin end äkki niiii purjus olemas ja oli oht magama jääda. Õnneks hakati siis äkitselt imehead tantsumuusikat laskma. Vehkisime Ailiga küünarnukkidega endale ruumi ning täna on jalad valusad. Mõnus. Mida rohkem hommikupoole kell tiksus, seda paremaks olemine läks, positiivsed emotsioonid lausa voolasid minusse :P
Täna sain smsi ühelt noormehelt, kellele olin eile oma numbri andnud. Pilt temast on kahjuks mõnevõrra hägune. Nüüd juurdlen juba mitmendat tundi, kuidas originaalselt vastata talle. Ja kas üldse ongi mõtet vastata? Mäletan, et ta hakkas mind lõpuks häirima lausa. Õhtu algas sitasti, lõppes kenasti! :) Täna ei olnud isegi paha olla, mis on suht ime, arvestades kui mitut asja segamini joodud sai.
Nüüd hakkan mõneks ajaks asjalikuks. Järgmise nädalavahetuse jätan vahele. Kaua võib.

Kristel on siin. Joome Törley't. Törley on hea...mmm. Olen käest ära läinud. Kuidas ennast käsile võtta? Aga mida nädalavahetusel teha kui öösel väljas ei käi? Väljas käies on vähemalt järgmise päeva tegevus kindlustatud - magamine. Vastasel juhul hakkaks suht igav. Hakkaks?

Nojah. Reedene lubadus läks pehmelt öeldes tühja. Laupäeval olin see-eest tublim. Lihtsalt tuli mitte palju õllet juua ja ei olnudki täna midagi häda, kui jube unevajadus välja arvata. Kas ma päeval siis magasin? Muidugi mitte, kuna vaja ju õhtul normaalsel ajal magama minna, aga nohh... uni läheb ikka siis täiesti üle kui oleks aeg magama minna. Samal põhjusel sai ka eile üldse zavoodi mindud. Marika tuli minu juude veiniga, ise jõin gini. Korraga, nii kolmveerand üks öösel tuli äkki suur tahtmine ikkagi välja minna. Kiirmeik ja riietevahetus ja poole kaheks olime zavoodis. Ja oi oi, üle ootuste lõbus olemine kujunes ka veel! Tüüpiline - kui plaane ei tee, otsustad hetke emotsiooni ajel, siis tuleb ikka see kõige parem. Mida kõike ei märka kui alkohol vereringes liialt ei kohise - märkasin inimesi. Õigemini noormehi. Ma ei tea, kes kõik need kenad noormehed lahti lasi eile. Vaatasin ja imestasin õhtu otsa! Nüüd ka uus silmarõõm. Keegi, keda lihtsalt hea vaadata. Ei midagi muud.

Aga minu suuuur avastus sellel nädalavahetusel oli see, et kui ma piirdun vähese õllekogusega, siis ei ole ka pohmelli. Kuuldavasti see õllepohmakas kõige hullem! Ma isiklike kogemuste põhjal väidaks, et siiski viina oma, aga reedese põhjal.. õlu ka. Appi, ma olen ikka parm küll. See oli teine avastus sellel nädalavahetusel.

lubadus

Päeva lubadus - ma joon täna mõõdukalt! No ei taha kogu aeg laupäeviti zombi olla, vahepeal tahaks näiteks olla võimeline rattaga sõitma ilma, et poole sõidu pealt tungivat soovi põõsa poole joosta tekiks. Niisiis jah, ma ludan, et täna joon ma mõõdukalt. Kaks väikest siidrit ja aint üks vein! Ja ideaalne kui mäletaksin peale kella üht öösel vee peale üle minna.

Eilne metsik tuul on praeguseks vaibunud, nüüd julgeb ikka vihmavarju lahti teha tööle minnes.

Kas kiusatustele peaks järele andma?

Ma olen alati arvanud, et peaks. Ja enamasti olen järele andnud ka. Näiteks kiusatus mingi toidu järele või kiusatus alkoholi järele kui sa parasjagu juua ei tohiks. Kiusatus veidi kiuslik olla kasvõi. Aga on igasuguseid teistsuguseid kiusatusi. Näiteks kiusatus oma eksi juurde joosta ja tema kaissu pugeda kui sul midagi halvasti on. Kas see on kiusatus, millele peaks järele andma? Kiusatus olla sellega, kellele sul enam õigust ei ole?

Mul on kõrini tööst, mida ma veel kuu aega tagasi täiega armastasin. Kuidas saab kuu ajaga nii palju muutuda? Ja kui saab muutuda asi, mida muidu armastasin, siis kuidas saab miski üldse siin maailmas püsida? Suht masendav reaalsus.

Killukesi reedest

Tulin just väikeselt poe- ja siriuse tiirult. Teel koju tabasin end mõtlemast, et millal ma viimati reede õhtul kaine peaga mööda pimedat linna jalutasin? Mind haaras kerge ärevus ja segadus igasugu pidudesse ruttavaid inimesi nähes, noortekambad üksteist tervitamas, vanad parmud poe ees kokku löömas. Minuga on täna midagi valesti. Ma ei ole päris mina ise. Poes seisin ühe nn parmu taga järjekorras, ta tahtis lahkelt mind järjekorras ette lubada, keeldusin viisakalt, mispeale hakkas ta minuga hoopis jutustama. Mina aga... ignoreerisin teda täielikult! :O Sõbralik mina kadus kusagile poe uksest välja. Ma ei tee kunagii niimoodi, ma vihkan ignoreerimist. Ja täna ometi. Something is off with me. I wonder - will it pass?

Tahaks jälle olla... vähem asjalik!

Täna on nii armas uimane päev taaskord. Jälle see „tahan istuda raekoja platsi bistroos ja aknast välja vaadata, kohvi juua ja niisama unistada“- päev. Enamus vihmastest ilmadest tekitavad mingit mõnusat nostalgiat ajast, milles ei olnud tegelikult mitte midagi ilusat. Mõnes mõttes on praegu samamoodi. Mõnes mõttes on kõik teisiti. Ma ei ole enam tudeng ega tehasetöö ori, oman täiesti ideaalset töökohta ning igavates loengutes ei pea ka enam passima. Samas paneb sügis mind igatsema igavaid loenguid ja aega, kus polnudki muud kohustust peale kooli jõudmise. Siis oli valikuvabadus sisse magada ja ignoreerida teatud loenguid, siis tuli tehasetöö, kus ei juhtunud ka midagi hullu kui kogemata pohmelliga kodus magasid ja alles poole päeva pealt tööle tulid. Nüüd aga on kindel töökoht, armas töökoht, kuhu ma ei saa sisse magada, kuigi mõnikord niiii tahaks ka nädala sees end lõdvaks lasta, kõigel minna lasta. Aga ei saa. Hetkel olen haige ja sisustan oma päeva kord filmide, kord aknast vihma vaatamisega. Ja mulle nii meeldib nii. Mitte asjalik olla.

Unenägu

Nägin täna unes, et oleme Ailiga jälle Barcelonas. Aga miski ei olnud nii, nagu sel suvel. Meil ei olnud kohta, kus magada, kuna Aili ei tahtnud La Papasse ega meie endisesse squatti minna. Seadsime end sisse puude varju mingile tänavanurgale, kuhu veidi aja pärast tuli veel üks vanem mees ja kaks noort tüdrukud. Olime juba peaaegu uinumas kui nägin, et läheneb politsei, kõndides. Järsku hakkas kõigil maru kiire, vaja oli näidata, et me ei maga seal :D Äkitselt olime Ailiga Creu Coberta kõrvaltänaval... seal suure hotelli ees, mille nime ma ei mäleta hetkel. Kaalusime, kas osta jäätist. Aili arvas, et ei tohiks, kuna vaja on kunagi ka tagasi hääletama hakata. Olime mõlemad otsustanud, et jääme seekord Barcelonasse vaid mõneks päevaks. Pakkusin välja, et lähme ikka endisesse squatti küsima. Aili kategooriliselt vastu, et "eiei, seal on see idioot teine manner, ta ei lase meid uksest sisse". Äkitselt olime kusagil wc-s, kuhu jätsin oma koti ja hetk hiljem olin meie endises squatis sees ja ajasin juttu Žilvinasega, et äkki me ikka võime tulla. Tema sai just öelda, et muidugi võite, et tema lubab. Siis kõlas mingine sireen ja kõik kisasid "eviction!eviction!". Mõtlesin unenäos, et kuidas saab eviction õhtul olla, pime juba ammu :P Vaja oli kiirelt kusagile põgeneda, järsku tuli meelde, kuidas Aili ükskord rääkis, et mööda katuseid saab kõrvalsquatti ka joosta, aga et keegi kunagi kukkus läbi katuse sisse ka. Otsustasin siiski katuseid mööda joosta, Žilvinas veel karjus tagant, et ma seda ei teeks, aga kadus siis järsku ära. Jooksin. Ja ei kukkunud sisse. Pääsesin põgenema. Ailit aga ei olnud enam seal, kus ta enne oli. Ka oli minu kott kõigi mu asjadega kadunud. Siis muutus unenägu äkitselt valgeks, käes oli jälle päev, jõlkusin seal Miro pargi lähedal ja otsisin Ailit. Äkki nägingi teda mingisse bussi istumas. Mikrobuss oli.. selline lillat värvi ja kollaste lilledega! :D Jooksin sinna, et appi, kus mu kott on ja kuhu sa üldse lähed. Aili vaatas mulle tuimalt otsa, et "Mäletad ma tahtsin Lõuna-Aafrikasse minna, noh me hakkamegi nüüd minema!" (osutas bussirahva peale, kus oli muideks ka Belliisi). Ma muutusin paaniliseks, et kas ta jätab mu Barcelonasse ihuüksinda ilma ühegi asjata. Kas ta ise hakkaks päris üksi tagasi hääletama? Aili vastas, et jaa, hakkaks kui vaja. Ma vahtisin ikka paanikas näoga otsa, tahtsin midagi öelda, aga siis ärkasin...

*
No cmon, mida selline unenägu võiks tähendada? Tean, et võõra mehe unesnägemine tähendab pahandusi, aga muud ma küll ei oska lahti kodeerida. Lihtsalt üks väga sürr unenägu.

Ja see juhtus taas...

Ma teadsin, et täna saab raske päev olema, aga et nii raske. Kõik algas kahest viinakokteilist, siis pooleteise liitrine siider, siis veidi Sangriat ja likööri, siis veel siidrit zavoodis... ja veel ja veel, õlut isegi läks. Kui täis saab olla! Kui palju lollusi saab teha! Kui halvasti saab öelda inimesele! Kui kui.
Kui tänane katastroofiline pohmell välja arvata, siis oli öö väga ..hm.. meeldiv :D pookisin endale kusagilt külmetuse kah, nüüd leban siruli diivani peal, kraadiklaas ähvardavalt temperatuuri tõstmas.

*
Kuulsin just oma eileõhtustest saavutustest. Mäluaugud. Appii, kui nõmenõmenõme.

päev lõpeb minul hästi... kuum vann, lõhnaküünalde aroom, viinakoksid!

komisjon, šoppamine ja kreisi tööpäev

Täna on täiesti kohutav päev olnud. Pea valutab! Kohe kohe lippan poodi mahla ostma, et endale paar viinakoksi kurku kallata. Muud moodi lihtsalt ei oska seda päeva paremaks teha.
Hommik oli tegelikult võrdlemisi mõnus. Ärkasin liiga vara. Maru sürr oli taas kooli kõndida. Nagu oleks jälle tudeng. Vestlus komisjoniliimetega oli hirmutavalt lihtne. Vist hakkan oma sotsiaalfoobiast üle saama. Ei uskunud, et selline päev koidab! Peale koolis käiku läks hommik veel paremaks - šoppasin endale täiesti mittevajaliku ja eelarvesse mittesobiva kleidi, selle juurde loomulikult ka sukad... ja siis oli vaja üks väga armas lilla müts ka ära osta. Nüüd ma ei saagi laupäeva hommikul zavoodist tulles taksot võtta. Traagiline! :D
Mul tuleb Aili suureks heameeleks nüüd tunnistada, et zavood on parim!! ! Hear that? Happy now? ;)
Aga lõunaks tööle jõudes hakkasid igasugu asjad juhtuma. Sain tööl olla vaid kümme minutit kui kaks põnni mu nii välja vihastasid, et tegin sellist häält, mida ma ei uskunud end kurgust iial kuulda saavat. Paariline imestas ja lapsed vakatasid. Vot mis juhtub kui sõnn välja vihastada! Kell üks pidime alla saali juhataja sünnipäevaks laulu harjutama minema. Iiisand, ma EI OSKA laulda enam. Šokk. Tegin vaikselt piiks-piiks. Ja sain sellest proovimisest peavalu. Pärast selgus, et õpetaja abi ei jõua arsti juurest tagasi, mis tähendab, et kell kolm läks väga kiireks. Kõigepealt tuli viis judo-trenni minejat üles ajada, siis teised lapsed, siis nõud laudadele panna, siis lastega alla saali teatrisse kobida, siis trennist teised ära tuua, siis üht poissi taga otsida, kes vahepeal oli osanud ära "kaduda" (loe:peitu pugeda), siis poole teatri pealt kööki toidu järele joosta ja avastada, et kokad on juba toidu ära toonud rühma, siis lastega tagasi üles minna, toit jagada, kraaksuda, et nad kiiremini sööks, nõud ära pesta, lapsed wc-sse ajada, lapsed riidesse panema ajada ja jälle kraaksuda, et nad ikka kiiremini teeks. Kui lõpuks õue jõudsime oli kell juba viis! Siis jooksin ühe vanema juurest teise juurde meeldetuletusega homseks lapsele kartul kaasa anda, et saaksin nende lastega midagi huvitavat meisterdada. Ja mm... ühe lapse imekenasse noorde onusse ära armuda! :D Selle kõige sees oli aega mul sada korda kella vaadata ja kell ei tahtnud mitte edasi minna! Kell kuus sain siiski tulema, pea plahvatusohtlikult valutamas.
Ja nüüd ma lähen saastakasse! Mahla! Viin on loomulikult külmikus olemas!

suve lõpp

Hea uudis - olen opist hiiglama hästi paranenud arsti sõnul! Ja saan esmaspäeval tööle minna :)
Nii tore.

4- kuune Mauks otsib ikka veel kodu !!! !!!

Muideks.... lasteaia praktikate ajal olin kogu aeg Pääsupesa lasteaias. Täna lugesin aasta õpetajaks valitud inimeste nimekirja ning minu juhendaja oli samuti üks aastaõpetajaks valitu. Nii äge! :)
Võin uhkusega öelda, et olen õppinud parimalt!

Järjekordne haiglaravi möödas!

Sucks. See neetud ninavaheseinte opp... see PIDI ju midagi LIHTSAT olema. Aga nooou, ja muidugi oli äärmiselt tore öö haiglavoodis veeta kui ninast kogu aeg verd lahmas ja üks palatikaaslastest õndsalt norskas. Nüüd olen küll õnnelikult kodus tagasi, aga nina on nii kurdaima valus ja paistes. Igastahes põskkoopapõletikud-otsmikukoopapõletikud peavad nüüd minema pühitud olema, kui ei, siis oli see opp täiesti mõtetu. Siiski jään arvamuse juurde, et eelmisel sügisel läbitud mandliopp oli hullem.
Eile sain valusa šoki enne oppi - mitte ühelgi pereliikmel ei olnud mu opp meeles ja keegi teine ei saatnud ka mingit märki, et mõtleks mu peale vms. Olin suht õnnetu sellele opile minnes niisiis! :( Vähemalt pärast oli Jane SMSi saatnud. Hea, et temagi mäletas.
Loomulikult olin ma üsna närvis, kohe kui kuulsin, et opp on kohaliku tuimestusega. Ja kui arvate, et ma midagi ei tundnud, siis see on valee! Poole opi pealt tundsin ninas kraapivad valu, röögatasin nii kõvasti, et arstid ka ehmatasid. Aga vähemalt kaks uut süsti tehti ninna. Imelikul kombel oli isegi üks neist süstidest valus... tavaliselt ma ei tunne neid asju.. nt kui hambaarstil käia vms. Kohhuuttavv! Kui opilaualt ära läksin, siis värisesin nagu haavaleht. Ikka veel šokis sellest minutitetagusest valust. Palatiõde veel küsis, et miks ma voodit värsistan. Kui loll saab üks haiglaõde olla?
Oh olgu, aitab. Nüüd on opp selja taga ja vaja taastuda vaid. Siis saab elu endist huvitavat rada mööda edasi minna.

Pekki. Pooleteise tunni pärast pean olema Kuperjanovi tänaval ja end operatsiooniks kohale vormistama. Olen niii väsinud, et suudan vaevalt arvuti klaviatuuril sõrmi liigutada. Meeled on nürid. See on tegelikult hea kui opp peaks kohaliku tuimestusega tehtama, aga välistatud ei ole ka üldnarkoos. Jummal teab, mis kell see opp mul veel toimub üldse.
Tahaks ainult magada. Kohutavalt lihtne oleks praegu voodisse viskuda ja maagaadaa. Sest ma eeeiii viiiiitsi mitte kusagile minna. Jumalast suva sellest opist ja kõigest muud, ainult magada tahaks.
Eile jäin ööseks Caroli juurde. Too korter tekitas igasugu emotsioone... meie ühine kodu... kunagi. Minu kassid seal, kes mind täiega võõrastasid. Hingemattev kurbus haaras mind endasse ning ma ei suutnud magama jääda tükk aega, vaatamata sellele, et eelmiselgi öösel põneva raamatu tõttu vaid kolm tundi magada sain.
Väsimusest hullunud. Silmad palavikuliselt põlemas... punased. Nagu mingi eelajalooline loom või robot. Inimvare. Ja mine siis nii kössi aetuna operatsioonile. Optimismilainet on vaja praegu. Kust ma küll saaks selle? :(

Väga kummaline. Seisin nii 40 minutit tagasi zavoodi ees kui äkki kustusid tänavavalgustid ära. Tol hetkel ei pööranud sellele erilist tähelepanu, aga mõned minutid hiljem taksoga Ropkasse sõites nägin, et terve linn on pime. Kõik tänavavalgustid on kustunud! Mis toimub? Mingi uus elektri kokkuhoiu asi või olen ma selle kustumise enne lihtsalt kahe silma vahele jätnud?

Joodikud on lahti!

Appii, jõime Kristeliga kahepeale peaaegu liitri viina ära eile. Öösel koju jõudes olin hiiglama purjus, peale teatud aeroobikat hakkas kõik sees keerama. Õnneks hommikul ärgates oli juba okei ja lõppkokkuvõttes ei olnud isegi erilist pohmakat. Kahtlustame, et viin võis sügavkülmas olles veidi aurustumist teha, aga see ei ole eriti tõenäoline. Tuleb tunnistada - oleme jooodikud! :D

Igasugu erinevaid abielusid on olemas. Minul siis hetkel käsil visiitabielu :D

Täiuslik hommik

Ooops, I did it again! :D Ja ei vihja üldse laulule :D Läksin täna hommikul arsti juurest tulles Maximasse, et õhtuks pudel viina ja mustikafizz osta. Ja deeeem, mulle ei müüdud sest ma JÄLLE unustasin, et enne kümmet hommikul alkoholi eiii saa osta vastavalt Eesti Vabariigi seadusele pla-pla, nagu müüja ütles. Feil! :D
Aga muidu on täna olnud täiuslikult uimane hommik. Sõitsin rattaga kaheksaks kesklinna, ilm oli soe ja udune, vihmahõnguline. Pärastpoole hakkaski sadama, siiamaani sajab. Jooksin arsti juurest ratas käekõrval läbi vihmasaju raamatukokku. Pärast kihutasin vihmaga ühes koju kah! :D nüüd joon oma hubases köögis kohvi ega taha mitte magama minna kui nii täiuslik hommik on. Mauks möllab aknalaual - kraabib akent, tahab vist vihmapiisku kätte saada! :D No nii armas on ta ikka.
Oh olgu, kohvitan edasi. Lõuna saabudes kobin magama, sest siis on hommikumaagia kadunud niikuinii.
Ootan õhtut. Kristel tuleb külla.
Homset ootan ka.

:)

Kodu otsib musta-valgekirju tohutult sõbralik ja võrratu viie kuune kiisupoiss. Hetkel ristitud nimega Mauks! ;)

Kassike on hetkel minu juures kosumas. Laseb kõvasti nurru ja tahab mängida. Kiisul on hetkel tõbine, aga kohe kui terveks saab, on valmis uude kodusse kolima. Kui soovid endale truud ja mängulustilist sõpra, siis tule Mauksi vaatama. Ja usu mind - sa tahad ta kohe kaasa võtta! ;)

Ma olin praktiliselt terve nädalavahetuse õnnelik. Nii juhtub kui on Aili ja Pirogov ja palju alkoholi :D
Eile olin veel eriti rahul, kuna sain lõpuks kodutu kiisu kinni püütud ning lisaks tuli üks armas inimene minu juurde ööseks.
Tänane päev seevastu nii hea pole olnud. Esiteks ei lasknud see eile kinni püütud kassipoeg ega armas ööseks tulnud külaline mul magada, suutsin silmad kinni vajutada vaid kaheks tunniks kui sedagi. Äratuskell lõugas kui juba ammu ärkvel olin.
No mitte ei saa liiga õnnelik olla, ikka kipub midagi vussi minema.

Kõige armsam pirogov oli täna. Vihmamärg ja peaaegu inimtühi. Istusime mõne inimesega seal teki peal puu all, paar tilka vihma tuli pähe. Aga nii hea oli seal niimoodi olla. Ei mingit segamist. Rahu. Ja udu. Ja vihm. Täiuslik.
Eile oli liiga hea õhtu ja öö, täna jäin liiga kiiresti purju ja tulin koju. Aga magama minna ei taha, kuna olen liiga täis selle jaoks. Sürr. MSN on ikka hea - peletab üksindust :)

Täielik sügis on täna õhtul õue saabunud. Külm tuul kisub puude otsast lehti. Vahtisin tänavalaternate valguses seda jama seal välja, ise turvaliselt soojas toas. Mõtlen sellele kiisuperele, kes mu uue kodu akna all elab. Neli kassipoega.. mitte nii väikesed enam, ehk 4-5-kuused või nii. See üks on nii hinge peal mul. Üleeile õhtul ei olnud tal veel selline kuuldav nohu kui õues talle süüa andsin ja temaga mängisin ja teda paitasin. Täna olid silmad veelgi rohkem paistes ja nohu nii tugev, kiisuke kogu aeg turtsus lausa. Kohutav, teised kassipojad samuti ja nende ema... Plaanin täna selle armsa Burationo-saate arlekiin Pierrot' meenutava kiisukese kinni püüda. Vahin juba pikemat aega iga natukese aja tagant aknast õue, aga teda ei ole kusagil. Loodan, et leidis omale turvalise ja sooja magamisaseme. Homme hommikul saaks temaga arstile minna kui aint õnnestuks täna kätte saada ta. Kui täna ei saa, siis järgmine võimalus alles esmaspäeval. Ja seni jääb see kiisuke üha väetimaks ja haigemaks :(( Seepärast vihkangi suurte majade ümbruses elamist, siin on igal sammul päästmist ootavaid elusid. Aga kõiki ei jaksa päästa! :(

Homme saab nädal. Nädal aega üksi elamist. Ilma Temata ja ilma kassideta. Kurb on. Metsikult kurb. Igatsen. Väga.

Unetud ööd. Või noh.. ma tegelikult ei julge voodisse minna lihtsalt enne kui olen niiii väsinud, et seal hetkega magama suudan jääda. Nüüd ma siis omaks lõbuks laen facebook'i reisipilte :D funfun!

*

Aga täna sain ma oma uue korteri võtmed kätte.

*

Homme pean kesklinna minema... raamatukogus käima. "Noorkuu"! Jee! :)

Mul oli jälle...närvivapustus. Ma värisesin, keha kattus külma higiga, mul oli raske hingata, ahmisin õhku, pisarad voolasid. Ja tunne oli, nagu see ei lõpeks iial äea. Aga pidin jälle voodist üles tulema ja selle kirja panema, et see tunne läheks ära. Kas hakkab see jälle päriselt peale minuga? Järjekordne päris depressioon? Ei mingeid rohte seekord. Kas tahtejõuga saab depressioonist üle? Aga kui ei ole tahtejõudu? Kui oled täiesti jõuetu?

I understood something today... Now I'm not just feeling alone. I am alone.

*

Leidsin korteri. Reedel kolin. See etapp mu elust on läbi. On läbi? Mis saab edasi? Teadmatus.
Deprekas täiega nüüd. Nututuju kogu aeg.

*

The sky is grey as if it's fall already. Birds restless. Sadness in me. I'm alone.

Luck is on my side! Ma leidsin omale korteri. 1-toaline iilus avar korter. Veidi kallis, aga pankrotti ka ei aja. Olen nüüd väga häppi!

Jälle selline öö. Vihm trummeldab aknalauale ega lase mul magada. Õigupoolest ma ei suudakski magada. Kuidagi ärev on olla. Pisarad. Süütasin küünla, aga kummalisel kombel hakkab see tasapisi juba kustuma. Leek võbeleb. Ilus on. Aga ikkagi pisarad.
Olin õnnetu koos, aga olen õnnetu ka ilma. Saan ma kunagi päriselt õnnelikuks? On selline asi üldse võimalik? See müstiline asi nimega "õnn".
Iga kord kui teda vaatan tahaks teda kallistada või temale kaissu pugeda. Et ta hoiaks mind nii, nagu enne. Ja ma tean, et ta hoiaks kui ma poeks. Aga ma ei suuda teha seda talle! Panna teda lootma. Kas ta hakkaks üldse lootma? Või lepiks hetkega?

Olla õnnelik hetkedes vaid?

It's important not to be strong, but to feel strong!
I am not strong and also not feeling strong. Help!

Huhh. Elu ei ole ikka nii julm - test negatiivne!

Ta teeb asju. Asju, mida ma kogu aeg rääkisin, et ta võiks teha. Aga ta ei teinud neid siis. Ta teeb neid nüüd. Nüüd, kus kõik on läbi. NÜÜD! Kui nõmedad võivad inimesed olla. Mida loodab ta selle kõigega saavutada? Et ma ümber mõtlen? Hoopis vastupidi. See teeb mind tigedaks. Alles siis viitsitakse end käsile võtta kui enam muu ei aita! Aga tead mis - see ei aitagi enam. Ma olen otsustanud. Uuh, leiaks ometi kiiremini korteri. Et kaoks kiusatus jääda.

Uhh, neetud kliimamuutus. Olen haigeks jäänud! :( Vaja reedeks korda saada olemine, et Kaia juurde Võsule sõita. Peab saama terveks. Saan. Saaaaaan!!!

I'm back. Feels so weird. Like I never left. I'm looking at those trip pictures and find myself thinking - when was I there? As if it was ages ago.

Hm, ma ei tea, miks ma äkki inglise keeles kirjutasin :P

Aga eilne teine lennureis oli eriline sürr. Rõõmustasin liiga vara, et saan mõlema reisi ajal akna all istuda. Barcelonast Amsterdami möödus reis hästi, vähe uniselt, aga hästi. Öö lennujaamas läks muide lennates mööda! :P Kaks tassi kohvi, karbitäis tomateid ja üks liiga magus saiake ning kümme lehekülge juttu päevikusse :D
Igastahes Amsterdamist Tallinna oli väga hull sõita. I was literally casping for air! Mingi tunnike enne lendu läks olemine väga sitaks. Süda oli paha, kõhus keeras imelikult. Läksin lennukile... Seal ju alguses nii palav. Tundsin, et süda ikka väga paha ja õhku ei ole. Läksin siis mingit iiveldusevastast rohtu küsima. Toodi. Võtsin. Ei hakanud parem. Siis tuli üks personalist küsima, et kas mul hakkas parem. Aga noup. Ja mind viidi kusagile kõige tagumisse pinki istuma ning mulle toodi hapnikuballoon ja anti hapnikumast. Deemit nagu. Hullult sürr oli olla, selline tunne, et nii iga hetk viskab pildi tasku. Õnneks või õnnetuseks siiski ei visanud ja vegeteerisin mingi tund aega selle maski all. Kusjuures parem hakkas. Võtsin ära. Keerasin hapniku kinni... õigemini minu kõrval istuv noormees keeras, sest ma olin liiga uimane,et lugeda ventiili pealt sõnu "on" ja "off" ! :D Pärastpoole alles vaatasin, et oi see ju lihtne!
Igastahes mingi poole tunni pärast oli jälle sitt olla, aga hapnikku ei tulnud sellest neetud balloonist enam. Ja siis ma jooksin muudku wc-vahet, sest põhja lõi alt ära :D
Nagu väga fakkis lennureis!

**
Läksin eile kell pool kuus õhtul magama ja vahelduva eduga magasin täna hommikul poole viieni. Tee, mis tahad - peale seda enam magama ei jäänud. Nüüd tsillin arvutis ja mõtlen, et peaks pildid ilmutusse viima, aga mitte ei taha Tartu peale minna. Kardan mingit kultuurišokki vist! :))

**
Eriti positiivne üllatus oli mul täna hommikul kui kaalu peale astusin. Kaotasin selle reisukesega neli kilo! ;) No worries, see tuleb kiirelt tagasi, eriti kuna peaaegu terveks nädalaks Rõngu lähen.

**
Eile kui saabusin... mu kassid täiega võõrastasid mind. Tripsu lasi end sülle küll võtta ja kallistas, nagu ta seda ikka teeb. Aga pärast ikka väga pikalt põrnitses. Ja kui magama läksin, siis tuli kirjutuslaua peale pikutama ja aint vahtis sealt. Ronja põgenes suht kohe diivani alla peitu. Kurb oli. Nüüd oleme jälle sõpad! ;)

Uihh, kahe tunni pärast läheb buss. Ma ei ole täna päeval magada saanud, seega tulebki öö otsa tiksumist lennujaamas. Kõige hullem saab olema aeg kolmest kuueni, sest selles vahemikus oleme siin tavaliselt magama jäänud. Teine hull aeg kindlasti keskpäev kui Eestisse saabun ja tuleb võibolla oodatumast kauem pagasit passida. Uuh.
Sain just niiiii head sööki: makaronid juustu, küüslaugu, sibula ja tomatiga ning tomatikastmes. Üks Eesti tsikk tegi. Mmmm kui hea. Nagu kusagil restos oleks söömas käinud! :)
Aili ja Belliisi lahkuvad ka juba homme. Kell seitse äratus, siis hommikused asjatamised ja minema. See tähendab, et kogu see ülejäänud kamp lahkub siis homme hommikul. Estonians are left from the building!

Alati muudan meelt. Nii ka nüüd. Ma ikka otsustasin lennujaamast Tartusse minna. Magama. Näis, millal pagasi üldse kätte saan. Kardan, et pagas ei jõua mu lennule, mis tähendab tundidepikkust passimist Tallinna lennujaamas. Ja siis Tartusse. Ja neljapäeval kojuu Rõngu. Võtan vist kassid ka kaasa, saavad õues ringi joosta. Loodan, et Ronja minema ei pane. Aga muidu nad korteri seinade vahel kogu aeg. Kahju hakkab. Votnii.

Homme on viimane päev siin Barcelonas molutada, siis tuleb jälle asjalikuks hakata. Loomulikult tuleb mul minna lennujaama öösel kella poole ühese bussiga, sest järgmine buss läheks alles pool kuus hommikul. Arvestades, et mu lend väljub 6:05, siis ei jõuaks nagu kuidagiii. Nii rikas ma ka pole, et raatsiks 15-25 EURi takso peale raisata vaid selleks, et saaks squatis kolm tundi kauem istuda.
Oh jah, selja taha jääb see linn. See teistsugusus. Ja tuleb taas tavalisus. Kuigi ka Barcelona ei tundu enam nii teistsugune kui 23 päeva tagasi.

***
Belliisi värvib Ailil juukseid. Paki peal ütleb, et punane, Aili arvas, et tumepruun. Näis näis! :D

**
Aili tegi täna proovipakkimist. Mitte ei tahtnud asjad kotti mahtuda ja peaaegu oleks loobunud läppari kaasavedamisest, aga mingi ime läbi õnnestus siiski kraam kokku lükata. Nemad lähevad ka sellel nädalal minema... loomulikult Pariisi, mitte Tartusse.

**
Leidsime täna vanaemale kingituse. Jee jee. Nüüd kingimured murtud. Endale tahaks vist ka midagi, aga ei viitsi vist poodides sibada enam. Kavatsen homse päeva maha molutada. Cafe con leche kusagil kohvikus. Päevitamine terrassi katusel. Võibolla ka üks kebab õhtupoole. Hehe. Mitte midagi asjalikku.

**
Kui kolmapäeval lõpuks Liliani juurde jõuan, olen rampväsinud. Lähen magama sinna nagu! :D Eks tuleb kohviiii teha. Ja veini! :P Uhh, reedel siis Tartusse. Ei taha sinna. Eiii taha. Oma kiisusi tahan küll näha, nende pärast lähengi Tartusse, muidu läheks otse Rõngu. Mul juba Rõngu minekuks plaan valmis: helistan emale, et olgu kartulid ja hakklihakaste valmis tehtud ning mmm.. punapeedisalat.

:D:D
Sauu, Eestini!

Nagu nii uimane olemine on täna. Magama sai jäädud alles poole viie ajal, kell üheksa oli äratus, mille ma unisest peast kinni vajutasin loomulikult.
Ma ei viitsi täna isegi randa minna. Lähen vist kusagile kohvikusse head kohvi jooma.

Montserrat'i võiks minna, aga Aili on otsustanud, et ta ei viitsi. Niu! :(

Nagu silgud pütis või kuidas see oligi...?

Siin on liialt ülerahvastatud. Meie korteris. Kümme inimest: üheksa eestlast ja üks hollandlane. Magamiskohti on kuus, no okei 2 diivanit ka. Jõhker. No place to be alone. Õnneks kuus päeva jäänud. Elab üle. Elab üle?
Aga recycle'mises oli täna jackpot. Kokku üheksa kilo kartuleid, mitu arbuusi, kirsse, nektariine, õunu, tomateid, juustu, viinereid, sinki, lademetes saia... jne. Metsik! :D

Butt-kicked feeling!

Oii, tunnen, nagu oleks peksa saanud. Keha valutab üleni, silmad punased. Tegelikult veetsime päeva rannas. Lained olid jälle niiiii võimsad. Rahulikult ujuda küll ei saanud, sai lainetega võidelda hoopis. Suht kreisi, aga fun fun. Eile ei olnud nii lõbus, kuna ma peaaegu uppusin ära ühe korra. Niii jube, neelasin pool liitrit merevett paari minutiga. Üritasin ühe laine haardest välja rabeleda kui juba uus laine peale lahmatas. Mõtlesin, et ongi kõik. Aga näed - ei olnudki. Igastahes muutus mu arusaam uppumissurmast. Olen alati arvanud, et võiks surra uppudes (või siis rahulikult oma voodis magades). Miks ma küll mõtlesin, et oleks lahe surra vetevoogudes? Loca mujer.

Aga täna oli lahe, sest püsisin enamuse ajast lainemurrust eespool, nii et minuni jõudis suurel kiirusel kogu see laine tekitatud vahumöll. Naersin seal üksinda, nagu väike laps. Täiega lõbus oli! :P

Aili, Sandra ja Ints on caprabode juures recycle'imas... ülejäänud kamp läheb hiljem Veritase juurde ja kui nemad ka tagasi tulevad, siis uuesti randa minek. Pimedaaas.



**

Metsik kuumus juba teist päeva. Riided on seljas märjad lihtsalt, midagi peale külma vee ja mahlajäätise süüa ei suuda. Eile öösel käisime siiski kebabi ostmas. Ja millised kebabid meile valmistati!? Kreisi. Kaks korda nii suured kui tavaliselt. Mees vaatas vist, et me ju ikkagi püsikliendid! :D Sain seega hommikul ka kõhu täis süüa!

**

Kuue päeva pärast olen Tallinnas. Ja kuna Tartusse eriti ei kipu, siis otsustasin paariks päevaks Liliani juurde majutada end. Õnneks ta võtab mu vastu! :) Pärast seda... eks siis ole näha. Kaia oleks kah vaja üle vaadata seal Virumaal! ;)

**
HELL!! Nett loopis mu välja korraks ning rohkem kui pool postitust kadus. Urr, ma vihkan kui nii juhtub. Persse, ma ei viitsi uuesti kirjutada enam.

Loomapiinajad!!!!!!!!!!!!

Lollid hispaanlased. Lollid loomapiinajad hispaanlased. Käisin täna mööda La Ramblat taas ja nägin jälle neid putkasid, kus müüakse linde-loomi. Pisikesi valgeid hiirekesi, nirke, kääbusküülikuid ja igasugu papakoisid. Ja nad kõik on puurides. Ning ümberringi on sadu ja sadu inimesi. Ja autod sõidavad kahel pool teed. Lärmi on niiii palju ja siis need vaesed loomakesed seal niimoodi puuris. Eriti südamesse läksid need väikesed jänkukesed. Vaatasid oma armsate silmadega, hirmunud silmadega. Kükitasin ühe puuri ette... nii oleks tahtnud puuriga minema joosta, päästa nad sealt. Üks hall jänkupoiss oli julge, tuli kohe uudistama ja lasi oma ninakest puudutada. Samal hetkel tuli onuke pappkarbiga. Väikese, no umbes 40x30 cm karbikesega. Arvasin, et see on ostja. AGA EI! Onu võttis sellest väikesest pappkarbist veel neli väikest jänkukest välja, et ka nemad siis teiste juurde puuri pista. PAPPKARBIST!!!! Nägi, et ma neid jäneseid seal vahtisin ja arvas vist, et tahan mõnd osta. Tegi siis puuri pealt lahti ja tõstis ühe just pappkarbis olnud jänku sealt välja. Küsis, kas tahan sülle võtta. Keeldusin, tegin pai vaid. Mees naeratas ja VISKAS siis väikese jänku puuri tagasi. VISKAS!!! KÕRGELT! Oleksin tahtnud samal hetkel hiiglaseks muutuda ja teda ennast kusagile niimoodi visata. Läksin sealt minema, pisar tuli silma nende väikeste armsate olevuste pärast... Mis elu see selline on? Olla abitult puuris tuhandetele möödakäijatele vahtida. Neil ei olnud puuril isegi katust, mis neid päikese käest varjanud oleks.

:(

Appi! Viimased päevad... selline emotsioonidetulv. Vastik masenduselaine. Kummaline on kõik. See elu siin tundub nii lihtne. Pole ka põhjust, miks ei peaks olema lihtne. Mul on raha, et elada lihtsalt. Pole argielu muresid, mis kodus ees ootavad. Ma tean, et ootavad. Usun, et läheb ca kaks-kolm päeva, kuni taas Caroliga tülli keeran Eestis. Jubejube! Ei taha tagasi.
Aga siin on teistsugused probleemid. Aga neist ma ei kirjuta praegu, sest sain täna mööda Barcelona randasid viis tundi jalutades päikesepiste ning vasak käsi põleb... Seegi üks siinsetest muredest kui nii võtta.

Appi, pohmell. Ja draama draama. Kogu aeg midagi juhtub.

Barcas

Uuh, olen nyyd juba kuuendat p2eva Barcelonas. Selle aja sisse on j22nud yks ujumask2ik Vahemeres, yks pohmell ja h2sti palju ringi k6ndimist, ahhetamist ja vahtimist :D Mulle kyll see linn meeldib v2ga v2ga! :)
Recycle´imine on fun eriti kui mingid hispaania mammid ette j22vad :P sellest kunagi hiljem, sain netti Aili armust 10 mintsa :D
Nyyd ootan 2ikese l6ppemist ja siis turule asju tsekkama!

Reisiärevus on. Kõhus keerab täitsa. Not so fun :D
Oleks juba kohal seal. Kell kümme stardime Tartust Tallinna poole ja siis läheb veel hiiglama kaua aega enne kui lennuk stardib. Õnneks sain kõige lühema lennu peale - otse Tallinnast nelja tunniga ;)

Homme samal ajal olen juba neli tundi Barcas olnud! :P

Appi, mul veel vaja asju osta ja kotti pakkida ja raha käia vahetamas ning mõned asjad vaja ära pesta veel ja... igasugu asju vaja teha veel enne homset. Aga ma ei viitsi end liigutada! Rüüpan juba teist tassitäit kohvi ja teen plaani rõdule päevitama minna :D

Vedasin enne läppari rõdule ja istun nüüd siin. Mõnus soe värkse õhk ja õrn tuuleke. Tripsu ja Ronja on ka seltsiks, Ponna ajab kärbseid taga ja Trips vahib rõduäärelt alla ning nuusutab miskit. Armas on vaadata neid - minu kaks kassikest. Nagu lapsed tead! Pereliikmed.
Kuidagi h'sti rahulik on olla...hinges ma mõtlen. Sisemine rahu. Ja nii hea on mõelda, et täna algas puhkus ning enne 17. augustit tööle minema ei pea. Ülehomme Hispaaniasse. Ootan.

Valude Top 10

1) südamevalu
2) hambavalu
3) kõrvavalu
4) peavalu
5) haavavalu
6) seljavalu
7) kurguvalu
8) kõhuvalu
9) kaelavalu
10) äsja ära löödud varba valu

.... jah, mul on igav!

Läksin hambaarsti juurde hommikul ja siis selgus, et nad olid andnud mulle vale aja ning lõpuks otsustasid, et mu hambal ei olegi vaja täidist vahetada, kuna see pole valutama hakanud ega midagi... Pääsesin - lasti minema ning kohtume augusti keskel! :D

Mul on tühi tunne. Seest täiesti õõnes tunne. Vastik selline. Ei oska nagu midagi teha ega kuidagi olla, et parem hakkaks. Lihtsalt ei hakka.
Ilus... lausa suurepärane ilm on täna olnud. Aga ikka on nii vastik tunne. Ilusad ilmad peaks mind ju aitama. Päikeseenergial funkan ju! Aga täna mitte. Nii imelik päev. Loodan, et homme on vähem õõnes olemine.

Ammust meenutades...

Lugesin täna oma vanu päevikuid... õigemini jõudsin lugeda vaid kaks ja pool neist, mis kajastasid aastaid 2000-2002 ehk siis aega, mil olin 15-17-aastane. Tegin väikest statistikat: nimetatud ajavahemikul käis minu elust väiksemal või suuremal määral läbi 13 "meest" (jutumärgid, kuna enamus olid ise sellel ajal vanuses 15-18). Päevikute andmetel olen ma meeldinud rohkematele noormeestele, kui ise mäletasin. (Nüüd enesehinnang tõusis. Not.) Kaasa arvatud kahele väga toredale, kellega oleks võinud isegi midagi väga head tekkida, aga nooruse rumalusest oskasin need asjad suurepäraselt ära lörtsida. 2000. aasta sügisel-talvel oli põhiline jook minu jaoks Bock! :D Ise arvasin, et jõin tollel ajal aint siidrit ja gini. Hihi. Fun. Hull draama käis ka kõik need aastad - kogu aeg üks joomine ja jutud minust alevi peal ning kolme "sõbranna" emmed ei lubanud neil enam minuga suhelda.
Lisaks avastasin, et 2001. tahtsin saada ajakirjanikuks ning USAsse tööle minna! :D
Ka leidsin, et esimesed märgid depressioonist ilmnesid 9. klassi alguses ehk siis aastal 2000. Kui nii, siis pidasin oma koormatega tegelikult väga kaua vastu, kuna abi otsisin alles 2008. kevadel.

Päris põnev elu on olnud. Ja mina mõtlesin, et ma ei olegi "korralikult" elanud. Aga ikka veel on midagi justkui puudu ning need ammused segased teismeliseajad tunduvad sageli parimate aegadena. Vahest sellepärast, et siis oli kõik uus ja huvitav. Siis see kõik algas...

Olen Rõngus ja haige... sinine leht sai lõpetatud vist liiga vara.. palavikku hetkel pole, aga kurgus kraabib, nagu mandlid oleks tagasi kasvanud. Sitt värk! Täpselt nädala aja pärast sõitu minek. Vaja terveks saada! Alternatiivmeditsiin? Aidake, kes teab ja oskab.

Jaanid!

Mul on "suurepärane" jaanipäev. Istun kodus ja vahin telekat, sest loomulikult on mul ikka veel põskkoopapõletik ning ma ei tohi õue tuule kätte minna. Suht masendav. Vist.
Plaanis oli minna Põhja-Eestisse Kaiaga läbustama, seega ikka väga masendav jah. Nüüd jääb väike osa ajurakke alles. Viimane kord kui jaanipäev pidamata jäi oli aastal 2006, aga siis ei pidanud vähemalt kodus teki all konutama, vaid olin Inglismaal... ja tegelikult midagi jaanipäeva taolist meil seal siiski oli - grillipidu toimus samal õhtul. Ja Eestist kaasa võetud Viru Valge sai ära lahendatud. Tore oli.
Lohutan end mõttega, et Hispaanias teen kõik tasa ja grillida võib veel terve augusti takka otsa. Nii, et kõik pole sugugi nii lootusetu ja üldse ma peaks lõpetama virisemise... vahelduseks. Vähemalt ei pea ma täna tööl olema, nagu näiteks Piret!

All is well!

***

Tegelikult peaks täna tegema selliseid asju: sõnajalaõit otsima, paadiga sõitma, hommikuse kastega nägu pesema - et ikka terveks ja ilusaks jääda... ja veel palju muud põnevat. Hmm, tuleks minna metsa ja üheksa õiekest korjata ning need siis padja alla toppida. Halvemal juhul saan mingi allergia, paremal juhul näen oma tulevast unes (päris huvitav oleks näha, kas unenägudes ilmutab end Carol või mõni võõras mees :P).

Sellised lood siis jaanidega.

Mina neid asju täna teha ei saa, ei teeks ka kui saaks :D Olgu, paadiga sõidaks küll hea meelega, aga pole paati ega tea ka kedagi, kellel paat oleks. Nii, et sucks jällegi.

Täna ei tohi vanarahva uskumuste kohaselt koristada. Aga loomulikult oli mul vaja just täna kogu korter otsast otsani korda teha, kaasa arvatud wc ja vannituba.

Ahjaa, mu köögi kraanikauss on umbes. Jee jee.

Super päev täna ikka.

Ääh, tuli üks selline...

kui vaimne tervis oli sassis
emotsioonid keesid üle pea
ja alkohol mu mõistust vassis
ei olnud vähimatki muret
uputada viinaklaasi
järjekordset sitta suhet
nüüd kus meeled puhta kained
antidepressandivabad
peksavad mind rasked lained
rahulolematusega sest
kuigi kõik on varasemast parem
suudan ikka okkaid leida imedest

Tõenäoliselt?

Aaahhahaaa, mis ma vaimusilmas just nägin. Päris ilmsi muide, ma ei maganud.
Nägin, et olen seal Hispaanias Aili juures juba. Ja panen oma valge seeliku selga niing roosakirju topi ja lähen siis squatti niimoodi. Ja siis igal pool on koridorid ja koridorid ja inimesed inimesed, sellised hästi teistsugused... riietumisstiililt noh. Ja siis kõik vahivad mind, sest mul on valge seelik ja roosakirju top. Outsider. Ou dsiis. Praegu jõudsin selgusele, et probably I won't blend in. Mul ei ole augulisi sukke ega muud taolist kraami.
Naljakas, et ma enne ei mõelnud sellele! :D

PS! Lisaks avastasin, et no way mahuvad mu kõik asjad ühte kotti ära. Krt, kui tekki ei peaks kaasa vedama, siis mahuksid vist isegi.

Ma olen jube laisaks läinud selle kodus istumisega. Plaanisin täna kappi koristada ja mõned reisiks vajalikud riided ära pesta... et oleks see asi tehtud. Aga eiii viiitsiii! Õudne.
Tore kui saaks kõik selle haige olemise kaela ajada, aga tegelikult ma lihtsalt olengi laisk. Mul peab olema keegi, kes mind tagant tõukab, tegudele ajab. Aga eiii ole.
Lihtne on ajada oma laiskust kellegi teise kaela :P
Kurat küll, et ma just sõnnina pidin sündima - laisk, loll ja armukade :D

Hambaarstil

Oiii, tegin täna tõelise eneseületamise - käisin hambaarsti juures. Kui sinna jõudsin, siis süda peksis ja jalad-käed värisesid. Rahunesin kui öeldi, et polegi ühtegi hambaauku. Huuh. Kahjuks lasin end pehmeks rääkida juureravi osas... Mitte, et see valus oleks olnud - loomulikult lasin süsti teha enne. Aga kahjuks, kuna tagasi tuleb minna veel kaks korda - 1. juulil ja siis millalgi augusti alguses. Nüüd ma jubedalt pelgan, et äkki hakkab hammas Hispaanias olles valu tegema ja oh seda jama siis. Mõtlesin, et ei tee reisi- ja ravikindlustust, et säästan raha, aga kurat tuleb vist igaks juhuks teha ikka. pehmelt öeldes väga nõme kui peaksin selle kolme nädala sees, mil ma seal olen hambaarsti külastama. Vot.

tulin arsti juurest

Hahaha, ma võin vist ametit vahetada ja hoopis meditsiini õppima minna. Diagnoosisin end taas õigesti - mul ongi põskkoopapõletik. Tegelikult ei ole siin midagi naljakat, kuna kodus tuleb istuda veel vähemalt 10 päeva, kaasaarvatud jaanipäev. Arst luges mulle sõnad peale, et alkoholi ei tohi tarbida. Ma ei tea, kas ma vaatasin talle liiga pikalt otsa peale seda või midagi, aga igastahes ta jätkas öeldes, et no šampust, siidrit ja veini KINDLASTI ei tohi juua. Hehe. Huvitav, kas mul oli tõesti niii õnnetu nägu peas, et alksi ei tohi tarbida? :D
No okei, elan üle selle põletiku jama. Peaasi, et Hispaaniasse minekut ajaks korras olen. Vaatan, et see nn "saatus" hakkab juba liiva loopima mu teele, et ikka raskem kõndida oleks. Aga Hispaaniasse ma lähen ja kõik!

Haigusest 2

Eile õhtul läks olukord nii hulluks, et olin taas kokku kukkumise äärel. Sedapuhku kodus ja kukkumine oleks hullemal juhul toimunud vaipkattega põrandale. Aga ei juhtunud midagi, veidi aega kõikusin seistes seinast kinni hoides ning siis lõi pildi ette tagasi.
Kahtlustan, et mul on põskkoopapõletik. Ma olen 99% kindel selles! Tunni aja pärast lähen arsti juurde - eks siis selgub. Nina külgedelt on kõik nii valus ja kui kummardan, siis lööb silmadest ja otsaesisest juskui tuld välja. Tegin siis eile esimest korda elus soolakotte. Et ma ei viitsinud kohe ise katsetama hakata, siis helistasin vanaemale... sain natuke targemaks, aga lõpuks otsisin ikkagi netist, kuidas neid tegema peab. Ajasin jämeda soola mikrouunis soojaks ja kiskusin ühe puuvillase särgi käised ära, et oleks seda soola kuhugi sisse panna. Sain kaks toredat nutsakut, mille panin omakorda uuesti mikrouuni. Päris mõnus oli pikutada kaks sooja nutsakut põskede peal. Ja kusjuures mõjusid väga hästi - ma ei ärganud terve öö jooksul kordagi ülesse. Muidu need haigusepäevad alati ärkasin, kuna mingi aeg läks nina nii kinni, et enam hingata ei saanud. Miskipärast ma ei oska läbi une automaatselt suu kaudu hingama hakata! :P Lämbumisoht. Aa, ja ma ei saa peaaegu üldse nuusata. Nii kui nuuskama hakkan on tunne, et pea plahvatab!

Varsti tuleb paps siia ja toob rabarberikooki, jee jee. Ja siis arstile. Tõenäoliselt näen täna lisaks perearstile veel röntgenitädikest ning silmaarsti (ma vist mainisin, et suurest nohust on mul ka silmapõletik tekkinud?).

Lisaks tuli mul meelde, et mul kutsekvalifikatsiooni jaoks vajalikud materjalid ikka REKKi saatmata. Ja templid koopiatele võtmata! Loodan, et kool lahti ka on. Viimati käisin seal majas millalgi 2008 sügisel!

Aga Caroli vennal on täna operatsioon seljalülide ümbruses, mille ebaõnnestumisel võib järgneda jalgade halvatus. Seega minul ei olegi veel kõige jubedam päev! Edu talle!

Haigusest

Viies päev haigena ja enesetunne pole grammigi paremaks läinud. Ainuke hea asi on, et palavik on taandunud sinna 37 kraadi algusesse, seega vähemalt olen võimeline istuma ja kõndima toas ilma, et pea hakkaks ringi käima. Aga see nohu, mis mul on - lihtsalt jube hull. Loomulikult on suurest nohust mul jälle silmapõletik tekkinud. Uskumatult nõme ikka! Kõik asjad ikka korraga. Mis veel? Bring it on. No tõesti. Homme perearstile, vast lõpuks paneb antibiotsid peale. Krt, oleksin pidanud ikka rohkem nõudma antibiotse reedel kui seal käisin. Inimene tunneb ise ennast ikka paremini ja ma arvasin kohe, et pole mul mingi viirus, vaid hoopis põletik. Lümfisõlmed on nii suured, nagu mumps oleks lausa. Kas selline asi, nagu lümfisõlmede põletik on olemas? :P No mandleid mul enam ei ole, mis seal kurgus siis veel põletikku saab tekitada? Igastahes olen täiesti kindel, et sel nädalal mind tööle ei lasta ja kui saan homme antibiootikumid peale tähendab see 10 päeva alkoholi vaba aega -ja selle aja sisse jääb ka jaanipäev. Suht masendav.

Olen peaaegu 12 tuni youtube'st Kodus ja Võõrsil osasid vaadanud. Alates neist, kus Kirsty ja Kane tagasi tulid.
Talk about crazy! Hellloo!

Kodutu kiisu?

Meil elab maja ees üks jube ilus kiisukene. Imeilusate roheliste silmade ja roosa ninakesega, musta-valgekirju kasukaga. Ta on alati näljane, ta sööb kõike. Ükskord viisin talle supikausiga õue piima ja ta jõi kõik korraga ära. 10 minutit tagasi, kui läksin ruloosid alla laskma, nägin teda jälle aknast. Haarasin külmikust vorstijupi, piisas vaid akna lahti tegemisest ja kiis-kiis kutsumisest kui kiisu juba tuli. Püüdis ilusasti kõik vorstitükid kätte ja nosis ära. Ma ei saa aru, kas ta on kodutu või mitte. Ta kasukas on väga korralik. Ja ta vaatab kogu aeg vastastrepikoja esimese korruse akende poole. On ta nende oma? Miks nad siis niimoodi välja ajavad ta alati? Ma saan aru, et ilusa ilmaga, aga tänane ilm on olnud väga jahe ja vihmane... äikseline koguni. Ja ikka on see kiisuke õues. Nii kahju hakkab. Küsisin ükskord ühelt sama trepikoja tädikeselt, et kas tema teab, kelle kass on. Tema arvas, et kodutu. Teaks ma kindlalt, et on kodutu, siis paneks pildid kiisu.ee-sse üles ja hakkaks talle kodu otsima. Panen siia ka pildi - no vaadake ometi kui ilus ta on!

Aevastused ja äike

Ma olen kahe päevaga kokku vähemalt 5o korda aevastanud. Uuuii, aevastused on head ja isegi mõnusad kui nad harva peale tulevad, aga nii sageli aevastada on lihtsalt piin. Tõesti. Ma ei jaksa aevastada enam.

Aga rääkides ilmast: tänane ilm on SUPER! Äike äike! :) Lõpuks ometi müristamine ja välgutamine. Ja kusjuures mitte ainult lühike äikesetorm, vaid väikeste vahedega terve tänase päeva. Praegu keerutabki taas pilve üles ja kaugelt kostab kõminat. Mmmmõnus! :)

Muideks, olen täiesti pissed off oma ämma peale! Pissssssed. Loco mujer!!! Loco.

Yo no comprendo. ¿Por qué algunas personas tienen que ser tan estúpido? Irritantemente estúpido. Ella es una madre y él es su hijo. Mas es parece al revés. Maldiga, yo la odio.

luuletused

Tegin oma "toredatele" luuletustele ka bloggerisse lehe:

http://identne.blogspot.com/

Nii kahju, et see luuletamine katki on jäänud :S ega mul häid luuletusi pole, suht igavad on.. mõni üksik aint meeldib endale, aga siiski soovin, et tegeleks sellega veel. Aga kurat - enam ei oska!

Minestus

Täna see juhtus jälle. Käisin hommikul vara-vara perearsti juures ning loomulikult saatis ta mind ka vereproovi andma. Andsin vereproovi ära ja läksin siis trepist alla perearsti ukse taha, et kas pean ise vastust ootama. Istusin seal umber 10 mintsa ja siis selgus, et võin koju minna. Läksin veel samas hoones asuvasse apteeki. Ja seal tundsin, et maru kehv olemine on. Kui oli minu kord asju osta, siis lõi pildi ilme ees täiega virvendama. Suutsin ära maksta ning istusin kiiresti toolile. Apteeker tõi mulle kusagilt nuuskpiiritust... istusin seal mingi 5 minutit.. süda läks ka pahaks, oleks peaaegu oksele hakanud. Tänasin apteekrit ja kobisin siis teisele korrusele ootesaali ning viskasin seal pikali. Lebasin kah viis minutit.. siis otsustasin lõpuks majast väljuda ning siva takso otsida. Jõudsin õnnelikult koju. Viskasin kohe voodisse ja ärkasin alles kaks tundi hiljem.
Huuuh, ränk oli!

Nii kurb.

Kräpp. No ei saa üle sellest, et Pätut enam ei ole. Alles viis päeva tagasi veel mängisin temaga - alles ta jooksis nöörijupil järel, alles ta hüppas, alles ta ajas väikest palli mööda muru taga, alles ta hüppas mulle sülle kui arvuti ees istusin ja tegi "kääu-kääu" - ajas juttu. Igal hommikul äratas ta mu ema üles oma väikeste näudega ja puges talle nina juurde. Kui Pätu veel päris tita oli, siis ta lutsutas ema öösärgi kraed - tundis oma päris emmest puudust järelikult. No nii õudsalt kurb on! NII KURB.
Aga samas ma mõtlen, et tal oli ikka väga hea elu need üheksa kuud. Väga hea elu oli tal. Tema eest hoolitseti väga hästi ja teda armastati väga. Nagu pereliige oli ta, mitte nagu lemmikloom! Nagu pereliige. Täitsa lõpp, kuidas mõjub inimesele ühe loomakese surm. Samas on inimesi, kes piinavad loomi surnuks ja ise sellest mõnu tunnevad. Neil inimestel ei saa olla südant. Kuidas sa saad teha haiget nii väikesele ja kaitsetule olevusele? Arulagedus.
Siis kui keegi kallis sureb hakkan ikka lootma, et MIDAGI PEAB PEALE SURMA KA OLEMA. See ei saa olla KÕIK! See maailm ei saa olla parim asi, mis meiega juhtub. Hiljem PEAB tulema midagi, mis on parem... ja ohutum.
Kirjutasin ka Pätu endisele omanikule, mis juhtus. Ta oli ka väga kurb, Pätu läks ju tallegi väga hinge - oleks ta endale jätnud kui poleks juba kolm kassi eelnevalt olnud. Aga ta kirjutaski maru ilusasti, et võibolla oli see esimene Pätu üheksast elust ning kunagi kui ta uuesti sünnib on ta juba targem ja oskab autosid vältida. Loodan, et nii ongi. Aga kurabi kurb on niimoodi igatsema jääda. Ei aita mõtlemine, et tal oli hea elu kui ainult suudad mõelda, et enam teda ei ole Rõngus koos Kessuga mängimas. Ema ja isa olid ju temaga iga päev koos - neil veel hullem.

Nõmedalt emotsionaalne inimene olen? Kas oleks lihtsam kui ei hooliks sellistest asjadest? Lihtsam vast küll, aga ma enne olen üliemotsionaalne kui lihtsalt tuim.

Kohutav päev!

Täna on olnud VÄGA kohutav päev. Carolil käis kiirabi - valud rinnus - (aga temaga on õnneks kõik okei nüüd) ning mõni minut tagasi helistas mu ema - Pätu on surnud. Ei tulnud eile õhtul koju ja täna naabrimees ütles, et tee ääres on üks kassi laip. Ema läks vaatama... ja oligi... Pätu. Väike armas Pätu! :( Oli saanud vist autolt löögi, pea oli natuke verine, muidu kusagilt katki ei olnud. Nii krdi kurb on! :S Ema helistas ja nuttis täiega, vanaema loomulikult süüdistab isat, et tema lasi Pätut liiga sageli välja. Kui nõme! Igastahes... teda ei ole enam. Nii tühi tunne. Õigemini - nii süüdi tunne. Mina ju leidsin ta kiisu.ee-st, mina näitasid emale-isale ta pilti, minu juurde ta endine omanik ta tõi. Ma ei suuda... Kui ma poleks teda leidnud... ta oleks siis tõenäoliselt veel elus. ELUS! Ta ei elanud aastasekski. Persse küll. Pisarad.

Pätu... alles neli päeva tagasi! :(

Tavaline tööpäev!

Ma töötan väga huvitavate inimestega koos :P
Jane tegi täna kahe samba vahele ja Kadril olid mandavoskad :D :D
Ma pole enam ise ka seal päris normaalne! A kuna ma olen olnud üldse normaalne?
Niimoodi ununevad kõik mured. Segastega koos :D

Suren sadat surma

Einoh, olenemata ilmast ja kõigist muudest häirivatest asjaoludest tuli eilsest õhtust/ööst üks päris lahe ja segane äraolemine :D
Ma arvan, et ma ei ole ammu enam niimoodi tantsu vihtunud ja end vabalt tundnud. Termikale sai lava ees kaasa röögitud täiega, nüüd hääl ära. Tegelikult oli väga külm öö ja mingi aeg laskus mõnus udu ka Verevi kohale ja äge oli autoga sõita kui igal pool oli udu. Tartusse sain kah ikka, ei pidanud ööseks jääma Elva. Kell hakkas pool viis saama kui ma lõpuks voodisse vajusin. Nüüd olen ikka veel voodis, sest üles tulemine oleks liiga vaevaline. Ja ausaltöeldes ma magaksin hea meelega, aga niipea kui silmad kinni panen läheb süda pahaks.
Oh jummal, ma tahtsin head ülevaadet kirjutada, aga selgub, et ma ei oska pohmelliga sõnu ritta seada, vaid ajan mingit ümmargust seosetut teksti. Lõpp sellele, kunagi kui lõpuks päris kaineks saan, siis kirjutan :D

Pilt tehtud siis veel enne rannakale sisse minekut! Aga Kristel selle pildi tegemist kusjuures ei mäleta :P

Täna hakkab alkohol päris hästi pähe. Alles teine viinakoks, aga juba maru hea surin sees! Ja pärast tantsulka, jeeee!

Täna on järjekordne selguse päev! Et nagu tean, mis vaja teha. Aga täna see selgus hirmutab mind. Mis siis kui hakkan kahetsema? Mis siis kui hakkan kahetsema kui on juba hilja selleks, et kahetseda? Mis siis saab? Ahastus? Meeleheide? Depressioon?

Aaah, ma ei tohi mõelda selliseid mõtteid. *K* ütleb, et ma peaksin sellest kõigest üle olema. Võtma asja rahulikult, peaaegu, et huumoriga. Minu meelest ei ole siin midagi, mille üle naerda võiks! Minu meelest on kõik praegu väga sitasti ja nii raske on. Aga *K* räägib oma kogemusest. Aga ise alguses samamoodi ulgus. Seega - paluks anda mulle võimalust ikka nutuperioodiks ka. Ma ikkagi inimene. Ja väga emotsionaalne veel pealekauba!

Pekkiii, nii ränk on! :S

Õhtul on rannapidu. Ilm on jumalast nõme - ainult mõned plusskraadid ja sajab aeg-ajalt vihma. See ilm juba hoiab meeleolu "mõnusalt" all. Loodan, et alkohol ikka aitab! Peab aitama. Deemit, jälle nagu neli aastat tagasi - allakäiguspiraali mööda trippides.

öö

Väga informatiivne ja põnev õhtu/öö on olnud :D:D
Ja kusjuures - valgeks hakkab minema!
Vein ei hakanud pähe, sest liiga palju sai kõrvale söödud :P
Minu oli selline:
ärkasin 13:10, siis jõin kaks tassi hommikukohvi. Kell 15:00 sõin hommikusööki-pakk nuudleid ketšupiga. Kella 18ni passisin netis ja vahtisin telkust foxlife'i. Siis kimasin jala kesklinna ja bussiga Elvasse. Seal külastasin Arbimäe konsumit, kust ostsin juustusnäkki ning jälle -nuudleid. Õnneks tõi Kristel veel süüa: sinihallitust ja muud sellist kraami. :D
Nüüd üks norskab siin vahetevahel. Ise ootan, millal isa Tartust siia jõuab ja mu koju tuttu viib.
Jeešš, põnev reede :P täna muide on Elvas rannapidu-termikale näppu viskama! ;D

Elvas

Ei jäänud ma Tartusse ega läinud ka Rõngu, tulin hoopis Elvasse. Nüüd ootan sinihallitusjuustu ja siis hakkame veini jooma.

ohh!

Maailma parim lõhn on värskuse lõhn, mis tekib peale suurt vihmasadu! Lõpuks ometi on vihm üle jäänud - kui kaiff värskus on õues. Oh, oleks ma maal, siis läheksin kindlalt metsa jalutama või jalgrattaga sõitma. Mõtlesin, et jään täna Tartusse, aga peaks vist ikkagi Rõngu minema.

Unetus!

Täna on terve päeva vihma kallanud. Ärkasin 6:15 hommikul ja juba siis oli maa märg ja sadas, järelikult algas sadu juba öösel. Kella poole kolmeni olin ärkvel, seega mingi aeg peale seda kellaaega hakkas sadama.
Oeh, oleksin tahtnud täna kella 8 ajal hommikul tööl olemise asemel istuda kusagil Raekojaplatsil kohvikus ning hommikukohvi rüübata. Vana hea mälestus vihmasest ja udusest hommikust (ei suuda meenutada, kas see oli kevade või sügise hommik) Raekojaplatsi vanas bistroos istumisest enne Näituse tänaval algavat loengut kummitab mind siiamaani. Selline teistmoodi hommik - udu, vihm, uni, aurav kohvitass ja kriipivalt melanhoolne meeleolu, et seda kõike nautida. Kui ma olen õnnelik, siis ma ei oska selliseid hommikuid niimoodi nautida. Kui ma olen õnnelik, siis ei aja miski mind tunde enne äratuskella üles ega sunni mind jahedal hommikul (seda mäletan nimelt hästi, et oli jahe) vara-vara Raekojaplatsi bistroosse kohvi jooma. Aga tollel ajal ma ei olnud õnnelik. Jah, peaksin seega taas ühel hommikul niimoodi minema, nagu toona, sest - ma ei ole õnnelik. Ma olen kurb. Ja vahel ahastuses lausa. Suudan siiski veel teiste inimestega koos eksisteerida, nendega suhelda. Aga ootan juba Hispaaniasse minekut, et saaks sellest kõigest eemale siin. VEEL TERVELT KUU AEGA! Ootajal on aeg pikk.
Istun magamistoas teki all - hea soe on. Ja nii mõnus on kuulata, kuidas vihm vastu aknalauda trambib. Uinutav meloodia. Tegelikult magasin eelmisel ööl vaid pea neli tundi ning praeguseks olen liiga üleväsinud, et enam magama jääda nii pea. Aga uinutav on see vihma krabistamine ikkagi. Miskipärast tekib tahtmine luuletada. Appi kui ammu ei ole ma enam ühtegi luuletust kirjutanud. Asi, mida mulle vanasti nii sageli nii väga teha meeldis!

vastu plekist aknalauda
trambib vihmasadu
kassid magusasti
unemaadele on kadund
vaikselt istun voodinurgas
teine pool on tühi
sobran oma hingeurkas
nutu silmist pühin
hing mul tusane ja väsind
pelgab olla julge
adekvaatne mõistus peast
on üldse ära kulgend

...rohkem ei tule! Kohmakad riimid! Enam ei oska! :(

Täna tundub kõik nii kristallselge. Kõik otsused on justkui tehtud. Kõikidele küsimustele vastatud. Kõikidele küsimistele tulnud lõpp. Selgus.

Huvitav, kas homme on kõik samamoodi? Arvestades minu emotsionaalset rollercoasterit võin üsna kindlalt väita, et homme on jälle vana hea sasipundar tagasi.

Täielik hämming... ma ei teinud eelmises postituses ühtegi kirjaviga! Ja see, et ma saan aru, et ma ei teinud ühtegi kirjaviga näitab, et ma ei olegi nii sassis kui ma arvasin :)

Veidi sassis!

Ma ei saa magada. Pea on täiesti sassis. Ja mitte sugugi ainult mõtetest või viimati kiidetud tuulise ilmaga rattasõidust. Seekord on süüdi vana hea sõber ja ma ei vihja sugugi Marikale, kes mõni aeg tagasi just ära läks, vaid alkoholile, mis me ära jõime :D Armas hea Don Simon Sangria veinijook - viimasel ajal minu best friend. Täiesti õudne kui sageli ma olen hakanud alkoholi tarbima ja mina veel arvasin, et need ajad on möödas, et nüüd hakkan korralikuks ja vaat, et veel varsti peret looma. Aga pere loomise mõtted on peast pühitud! Hetkel on must miljon muud mõtet peas. Alkohol on hea, aga ta ajab aju sageli just mõttetööle. Mitte küll vist väga adekvaatsele mõttetööle, aga mõte töötab kindlasti. Jaa, seda on kindlasti näha ka sellest äärmiselt vajalikust ja asjalikust postitusest. Eksju? :P
Hullult tore kui oleks sama soe ilm, nagu kaks pühapäeval. Siis ma läheks hilisest tunnist hoolimata Forseliuse gümnaasiumi juurde korvpalli loopima. Tegelikult peakski minema, kuigi vihma hakkab vist varsti sadama. Gerlil näitas Soomes ilmateade, et meil siin Tartus müristab ja lööb välku. Päris äge oleks, aga VALEE!!!
Mu kassid ei maga ka, Tripsu põrnitses terve see aeg mind ja Marikat kui veini jõime! :D
Hea, et homme on vaba päev. Nii tore on suvekuudel tööl käia - üks pikk tööpäev, siis jälle vaba jne. Hea hea hea!

Tegin just broneeringu ära. Lahkun 4. juulil :)

Samm.

Eile käisin muidu üle pika aja ühes kohas ja võtsin vastu otsuse. Lähen terveks juuliks Hispaaniasse Aili juurde! Takin' some necessary steps! Who knows, knows.

Alkoholi asemel!

Päeva avastus - veel paremini kui promillid aitab asju unustada jalrattaga sõitmine tuulise ilmaga.
Kõrvusse kohisev tuul blokeeris igasugused mõtted täielikult! Super.

Ja ilgelt mõnus oli 25-kraadise soojaga tuulisel rannal pingi peal pikutada ja kirjutada. Vahepeal sõitis paar kaatrit mööda - deemit, oleks tahtnud ka sõita! Tüüpiline oli aga see, et pilve kiskus - see juhutub peaaegu alati, kui olen otsustanud päevitada.

Ma olen otsustanud. Kui saan jaatava vastuse, siis teen asja teoks.

vajun...

Mis kasu on jooksmisest, kui oled valel teel?
See on suurepärane küsimus. Ma tunnen, et jooksen ka valel teel. Üha tugevamini tunnen. Võiks ometi olla julgust jätta kõik see siin. KÕIK!
Ja siis veel see, et ei ole olemas halbu asju, kui momendil on hea. Ja vastupidi. Hetkel ongi vastupidi. Pole olemas häid asju kui momendil on halb. Nii halb. Jälle need tundelaviinid. Ja jälle ratsionaalne mõtlemine segab vahele ja takistab mind mu tõelisi soove täide viimast. Neetud! Oleks ometi keegi, kes haaraks kaasa.. keegi, kes julgustaks nii, et ma TÕESTI JULGEKS.
Lugesin täna ähe raamatu läbi, selle nimi oli "Õun ära süüa?". Ja selle lõpus oli üks lause, mis pani tõsiselt mõtlema: "Aga sa ei lähe neid enam vaatama, sest su juures on mees, kes ei julge." Oeh. Kui palju olen ma endast ära andnud, et see asi toimiks. Liiga palju olen endast ära andnud. Ma olen niiii muutunud. Ma ei ole enam üldse mina ise. Ma olen tema. Oh, kuidas ma tahaksin olla jälle mina ise. Aga temaga olles muutun üha enam temaks.

Täiskuu!

Persse, avastasin, et täna on täiskuu! :( See tähendab minu jaoks voodis siplemist ja katkendlikku und. Ma ei tea, mis värk mul selle täiskuuga on, aga alati täiskuu esimesel ööl - ma ei saa magada. Nagu libahunt, teate!

Aili, ema leidis mingi vana "Miki Hiire" vahelt sinu 2001. aastasse kuuluva päeviku sissekande - selle kõige esimese. Lugesime läbi kah, ära siis pahanda - mis olnud, see olnud ju. Igastahes anna andeks, et ma ülbe olin ja ukse kinni panin kui mulle mõni sõbranna külla tuli! Ega kõik suured õed ei ole ju need head suured õed, kes oma väikese õe enda asjadesse pühendavad. Ma mõtlen, et ei tea, kas see oligi ülbus või pigem alateadlik instinkt sind suureks saamisest hoida veel. Ei tea. Võibolla oli ikkagi ülbus. Ma tegelikult üsna ülbe kui tahan. Sõnn ikkagi. Nüüd enam ei ole nii ülbe, aga kui tarvidust, olen.

Aga täitsa jama selle täiskuuga. Uni on sada kraadi. Aga kas on mõtet voodisse minna kui niikuinii magada ei saa? Homme hommikul tahtsin Rõngu kooli staadionile korvpalli mängima minna -võtsin ekstra Tartust oma palli kaasa :P jeeesss, korvpallimutt Eve! :D

Ok. Kõik tänaseks.

Närvid!

Maru kahju, kui inimesed on närvis. Mul endast ka alati jube kahju kui mina närvis olen. Eriti raske on vaadata kõrvalt, kui keegi su lähedastest on millegipärast närvis. Siis ajab see närveldamine lõpuks ka ennast närvi. Ja siis on tülid juba kerged tulema. Vihkan närvilisi inimesi ja seda kui ise lähen närvi. Närvi minemise all mõtlen ikka sellist totaalset kaose moodi asja, mitte lihtsat väikest pabistamist enne lõputöö kaitsmist või muud taolist. Õnneks saan varsti-varsti Rõngu minna, loodan, et on päikest ja ilusat ilma, et saaks terve nädalavahetuse õues olla.
Ja kutseaasta viimane seminar oli täna ära. Jee. 24. septembril veel kaitsmiskomisjon, aga suurem jamamine on selja taga.
Ok, närvitsemise vaba nädalavahetust kõigile! :)

Ma ei või.. Miks alati vihastan just nende inimeste peale, kes tegelikult need kõige armsamad ja kallimad ja tähtsamad on?

Vanadus tuleb!

Ougaash, sain 1. mail jälle aasta vanemaks! Jubee, kui kiiresti aeg läheb. Nii tore oleks kui ta vahepeal peatuks. Puhkaks mõned aastad ja alles siis läheks edasi. Mul igasugu hulle mõtteid, mida kõik teha tahaks, aga mitte kui midagi ei ole ära teinud veel. Ja varsti tuleb juba 30!!! Ja siis peaks ühiskonna tavade kohaselt vähemalt üks laps olema juba. Ma ei taha üldse lapsi veel! Imelik! IMELIK? Lasteaias töötamine on nii vastupidiselt mõjunud.
Oeh, mu kallis õeke on elus teinud täpselt neid asju, mida mina olen mõelnud, et tahaks teha. Nii kummaline. Isegi neid mitte nii häid asju, aga mida ma ometi olen mõelnud, et võiks teha. Justkui oleksin oma soovidega temale sellise elu kujundanud. Nagu saatuse vingerpuss või nii! Olgu see elu siis halb või hea, eks ta ise teab paremini. Hetkel kindlasti hea - kes ei tahaks siis soojal maal olla kõigest ja kõigist vaba?
Äh, siuke imeliku meeleoluga hommik. Magasin kah ainult neli tundi, kuna eilne päev sai pohmelli kaela magatud. Täna hakkas päike igaljuhul tõusma kui mina veel magama polnud jäänudki!
Ah, perse, lähen parem rattaga rallima ja randa!
:) tsau!

Volbriöö!

Algan jälle suure kiidulauluga enda aadressil - pesin just teksad ja topi ära... ja seda puhta vanamoeliselt, nagu siis kui veel pesumasina luksust polnud - kausis noh! :D
Aga tegelikult tahtsin seda kirjutada, et Volbriöö on ja nägin kesklinnas natuke aega tagasi nõidasid tuld keerutamas. Päriselt! Mul tuleb meelde, kuidas kunagi 17-aastasena Rõngus Volbriöö jooksuvõistlust sai jalgratastega saadetud - mina ja Kristi ees ning Marika ja Evelin lõpus. Päris äge oli, meil olid mustadest prügikottidest riided ja puha.

* pildil tänane põlev liivakell!

Hämming alkoholiga ja kohvipakiga!

Jõudsin hommikul kell pool kümme Selverisse, ladusin korvi kohvipaki, suure Sangria veinipudeli, liitrise Viru Valge ja ühe odava šampuse. Läksin rõõmsal meelel kassasse ja seal öeldi mulle, et enne kella kümmet hommikul alkoholi ei müüda. Täielik hämming. Ma teadsin küll, et peale kümmet ei müüda, aga et enne kümmet hommikul ei saa, seda ma ei teadnud. Vahtisin kassapidajale natuke aega tigedalt otsa, siis läksin ja ladusin alksi lettidele tagasi ning tulin kohvipakki aint ostma.
Teine hämming juhtus teel Selverist Aardla-Võru risti poole. Tulin siis rattaga rahulikult, aga mingi hetk hakkasin kiiremini sõitma... ühest äärekivist üle libisedes käis äkki mingi plõks, vaatasin, et kett tuli maha, aga ei tulnud ka ikka. Egas midagi, sõitsin edasi. Järsku hakkas üks juube ilus džiip mul kõrval tuututama ja onud sees vehkisid midagi kätega. Tahtsin neile juba keskmist sõrme näidata kui üks onu akna alla keris ja ütles: "Kohvipakk!" Haaahahaha, paha mark, mu kohviüakk vedeles nii 150 m meetri tagapool maas, väike õrn kilekott oli sanga otsas kõlkudes katki läinud. See oligi see niinimetatud kõlks, mida ma kuulsin. Täielik hämming, et leidub veel toredaid inimesi tänu kellele sa oma kohvipakki ära ei kaota.