Suren sadat surma

Einoh, olenemata ilmast ja kõigist muudest häirivatest asjaoludest tuli eilsest õhtust/ööst üks päris lahe ja segane äraolemine :D
Ma arvan, et ma ei ole ammu enam niimoodi tantsu vihtunud ja end vabalt tundnud. Termikale sai lava ees kaasa röögitud täiega, nüüd hääl ära. Tegelikult oli väga külm öö ja mingi aeg laskus mõnus udu ka Verevi kohale ja äge oli autoga sõita kui igal pool oli udu. Tartusse sain kah ikka, ei pidanud ööseks jääma Elva. Kell hakkas pool viis saama kui ma lõpuks voodisse vajusin. Nüüd olen ikka veel voodis, sest üles tulemine oleks liiga vaevaline. Ja ausaltöeldes ma magaksin hea meelega, aga niipea kui silmad kinni panen läheb süda pahaks.
Oh jummal, ma tahtsin head ülevaadet kirjutada, aga selgub, et ma ei oska pohmelliga sõnu ritta seada, vaid ajan mingit ümmargust seosetut teksti. Lõpp sellele, kunagi kui lõpuks päris kaineks saan, siis kirjutan :D

Pilt tehtud siis veel enne rannakale sisse minekut! Aga Kristel selle pildi tegemist kusjuures ei mäleta :P