Mitu päeva vahtisin õues rabarberipõõsast, täna hommikul ei andnud neelud enam järele. Tegin ära. Minu esimene rabarberikook. Maru õnnelik, et nii hästi välja kukkus. Serveerituna külma jäätisega, oiii kui maitsev. Soovitan.

Ööpimeduses tuleb igasuguseid mõtteid pähe. Ka selliseid, mida üldse mõelda ei tahaks. Sundmõtted justkui, öelgem.

kevad maal

Imeline nädalavahetus oli. Tundsin rõõmu ja armastust, naersin palju. Täna sain kahjuks järjekordse halva uudise.

Depressioon näitab jälle oma võigast pead? Roomab roomab salamisi lähemale... aina lähemale.

Viimasel ajal ei oska ma magada. Parima tahtmise korral, suurimagi une korral...ikka ärkan esimest korda hiljemalt kell kolm öösel. Siis õnnestub enamasti küll uuesti uinuda, aga viie-kuue vahel ärgates on jama majas - enam magama ei jää. Uni läheb nii pooleteiseks tunniks täielikult ära. Tassike teed ja paar võileiba ning täiuslik vaikus, mis varahommikust maja valitseb. Tegelikult mulle isegi meeldib nii. Kahjuks pole rõõmustada midagi - nii seitsme aegu uuesti voodisse ja siis ikka poole lõunani välja...uuesti ärgates, nagu zombi. Ons ehk mingit hea une teed olemas, mille manustamine enne õhtust uinumist garanteeriks ärkamisteta une hommikul üheksani? Ma ei mäletagi enam, millal ma terve öö lihtsalt MAGASIN.

Kui sa oled vähemalt ühe korra millegi kohta mõelnud, et see ei ole õige, siis ilmselt see ei olegi.

Šokiteraapiline neljapäevaõhtu Tartu traumapunktis selja taga... täna hommikul on igas muus mõttes väga halb olla. Tööle igatahes jälle ei lasta. "Puhka", anti käsk kätte. Oeh.

Retsept, kuidas mitte pettumust tunda - ära usu lubadusi. Lihtne.

Vahepeal on ikka väga väga raske olla keegi, kes ma justkui pole, aga kes ma olema peaksin. Olla nagu sunnitud kellekski olema - raske on. Ja siis jookseb kogu närvisüsteem ühel hetkel kokku ja tunned, et enam ei jaksa olla see keegi, kes ma nagu pole ja nagu olema peaksin või nagu olen ka. Ühesõnaga ma olen täiesti segaduses. Kuidas siis olla? Kuidas olemata olla? ...Ei saa ju olemata olla.

Kui teie saaksite teada midagi, mis puudutab üht head sõpra, aga mille avalikustamine teeks talle haiget, siis mida te teeksite? Kas räägiksite sellest hoolimata või loodaksite, et tõde ilmutab end mingil ajal iseenesest?

Oh, kuidas mulle meeldib elada jõe ääres. Mitte, et ma aknast voolavat vett näeks, aga 5-minutiline jalutuskäik ning olengi jõe juures. Nii kahju on siit Karlovasse kolida. Nii nii kahju lihtsalt. Hakka või Karlovasse suuremat tiiki kaevama - et ainult saaks vett vaadata :) igatahes uus elu selle kevadega. Jälle!

Ametlik ootusärevus. Homme on igas mõttes oluline päev. Ega muud üle jäägi kui ainult loota. Loota, et kõik on hästi ja loota, et veab. Kes raatsib, hoidku pöidlaid.

kevadeigatsus

Kevadpäike juba paistab, seda on tunda. Nüüd võiks lumi kiiremini minna, kogu Eestimaa uuesti sündida oma hiirekõrvulistes puudes ja esimestes lumikellukestes...

Nii hea on näha oma vanemaid õnnelikena. Tehke selleks kõik, mis teie võimuses :)

Maal. Magasin õndsalt 9,5 h. See on üle pika pika aja kõige korralikum magamine üldse. Vaikne tuba ja täpselt õige temperatuur. No nii hea. Juba ainuüksi une kvaliteedi pärast tasub järgmised kaks nädalat siin olla.

Tsiteerides üht tuttavat "ei tohi liiga kinni selles olla, et oled haiget saanud".
Nii ongi. Armastus ei saagi olla kogu aeg üks tants ja trall ning lust ja lillepidu, vahepeal on draamat ka vaja. Okei, selliseid tundeid rohkem ei tahaks kogeda tegelikult. Point on lihtsalt selles, et mõne inimese puhul lihtsalt peab veel ühe võimaluse andma. Ma olen tegelikult õnnelik, et minu võimaluste andmise limiit veel täis ei olnud saanud.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et armastage inimesi enda ümber ja püüdke neile andeks anda kui nad teile haiget teevad. Sest kui hea ületab tegelikult halva, siis ei tohiks loobuda.

Mõnikord peab suutma endast välja poole mõelda, et näha nn suuremat pilti. Kui sa seda näinud oled, siis tuleb selgus. Saad aru, mis see on, mida sa tegelikult tegema pead.
Kui üks hea asi muutub äkki halvaks, kas peaks selle siis kohe elimineerima? Kui teisest võimalusest on saanud juba kolmas, neljas ja viieski, kas peaks siis ehk lõpetama võimaluste andmise? Kes ütleb, millal on piir? Keegi võiks ju öelda, kui ise aru ei saa. Kahjuks ei saa keegi teine seda öelda. Selline see elu kord on - otsused tuleb langetada ISE ja tagajärgedega maadelda ISE.

Tunne on selline, nagu ma oleksin katki läinud. Vist olengi. Järjekordselt. See kord ei kukkunud ise, vaid lihtsalt visati vastu seina puruks. Tükid vedelevad nüüd toa erinevates osades laiali ning ma olen liiga nõrk, et end uuesti kokku panna. Kunagi panen, aga veel mitte.

Lõpuks oled ikkagi sina ise ainus inimene, keda siin maailmas usaldada saab. Nii on see alati olnud ja ärgem hakakem illusioone looma, justkui võiks miski kunagi muutuda. Usalda iseend ja kõik on korras, ära usalda kedagi teist. Mitte kedagi teist.