Inimestest ei peaks ikka head uskuma. Täna tulin valusalt sinisilmsete preilide pilve otsast alla. Või mingist taolisest kohast. Aastaid tagasi arvasin, et skeptilisus on parim isiksuseomadus üldse. Lähtusin neljast põhimõttest: 1) kahtlusta kõike. 2) ära usu kedagi. 3) jälgi. 4) ja tee omad järeldused. LIHTNE! Millal ma jälle inimestes head nägema hakkasin? Ma mõtlen ja mõtlen ja ma ei suuda meenutada. Mis minuga siis nii toredat juhtus, et inimestesse läbi positiivsuse prisma vaatama pani? Alkohol tuimestas vist viimsegi võime ettevaatlikule loogikale. Või midagi sinnapoole. Igatahes. Täna selgus, et ma olen rumal. Iseenda võimeid/omadusi ei saa üle kanda teistele. Kui ise mingisugune oled, siis tao endale pähe - teised ei ole sellised. Oeh. Mõttelõng lõpeb siinkohal. Ilusat õhtut. Selline halenaljakas postitus üle mitme aasta.