Täna on järjekordne selguse päev! Et nagu tean, mis vaja teha. Aga täna see selgus hirmutab mind. Mis siis kui hakkan kahetsema? Mis siis kui hakkan kahetsema kui on juba hilja selleks, et kahetseda? Mis siis saab? Ahastus? Meeleheide? Depressioon?

Aaah, ma ei tohi mõelda selliseid mõtteid. *K* ütleb, et ma peaksin sellest kõigest üle olema. Võtma asja rahulikult, peaaegu, et huumoriga. Minu meelest ei ole siin midagi, mille üle naerda võiks! Minu meelest on kõik praegu väga sitasti ja nii raske on. Aga *K* räägib oma kogemusest. Aga ise alguses samamoodi ulgus. Seega - paluks anda mulle võimalust ikka nutuperioodiks ka. Ma ikkagi inimene. Ja väga emotsionaalne veel pealekauba!

Pekkiii, nii ränk on! :S

Õhtul on rannapidu. Ilm on jumalast nõme - ainult mõned plusskraadid ja sajab aeg-ajalt vihma. See ilm juba hoiab meeleolu "mõnusalt" all. Loodan, et alkohol ikka aitab! Peab aitama. Deemit, jälle nagu neli aastat tagasi - allakäiguspiraali mööda trippides.