Nii kurb.

Kräpp. No ei saa üle sellest, et Pätut enam ei ole. Alles viis päeva tagasi veel mängisin temaga - alles ta jooksis nöörijupil järel, alles ta hüppas, alles ta ajas väikest palli mööda muru taga, alles ta hüppas mulle sülle kui arvuti ees istusin ja tegi "kääu-kääu" - ajas juttu. Igal hommikul äratas ta mu ema üles oma väikeste näudega ja puges talle nina juurde. Kui Pätu veel päris tita oli, siis ta lutsutas ema öösärgi kraed - tundis oma päris emmest puudust järelikult. No nii õudsalt kurb on! NII KURB.
Aga samas ma mõtlen, et tal oli ikka väga hea elu need üheksa kuud. Väga hea elu oli tal. Tema eest hoolitseti väga hästi ja teda armastati väga. Nagu pereliige oli ta, mitte nagu lemmikloom! Nagu pereliige. Täitsa lõpp, kuidas mõjub inimesele ühe loomakese surm. Samas on inimesi, kes piinavad loomi surnuks ja ise sellest mõnu tunnevad. Neil inimestel ei saa olla südant. Kuidas sa saad teha haiget nii väikesele ja kaitsetule olevusele? Arulagedus.
Siis kui keegi kallis sureb hakkan ikka lootma, et MIDAGI PEAB PEALE SURMA KA OLEMA. See ei saa olla KÕIK! See maailm ei saa olla parim asi, mis meiega juhtub. Hiljem PEAB tulema midagi, mis on parem... ja ohutum.
Kirjutasin ka Pätu endisele omanikule, mis juhtus. Ta oli ka väga kurb, Pätu läks ju tallegi väga hinge - oleks ta endale jätnud kui poleks juba kolm kassi eelnevalt olnud. Aga ta kirjutaski maru ilusasti, et võibolla oli see esimene Pätu üheksast elust ning kunagi kui ta uuesti sünnib on ta juba targem ja oskab autosid vältida. Loodan, et nii ongi. Aga kurabi kurb on niimoodi igatsema jääda. Ei aita mõtlemine, et tal oli hea elu kui ainult suudad mõelda, et enam teda ei ole Rõngus koos Kessuga mängimas. Ema ja isa olid ju temaga iga päev koos - neil veel hullem.

Nõmedalt emotsionaalne inimene olen? Kas oleks lihtsam kui ei hooliks sellistest asjadest? Lihtsam vast küll, aga ma enne olen üliemotsionaalne kui lihtsalt tuim.