Ammust meenutades...

Lugesin täna oma vanu päevikuid... õigemini jõudsin lugeda vaid kaks ja pool neist, mis kajastasid aastaid 2000-2002 ehk siis aega, mil olin 15-17-aastane. Tegin väikest statistikat: nimetatud ajavahemikul käis minu elust väiksemal või suuremal määral läbi 13 "meest" (jutumärgid, kuna enamus olid ise sellel ajal vanuses 15-18). Päevikute andmetel olen ma meeldinud rohkematele noormeestele, kui ise mäletasin. (Nüüd enesehinnang tõusis. Not.) Kaasa arvatud kahele väga toredale, kellega oleks võinud isegi midagi väga head tekkida, aga nooruse rumalusest oskasin need asjad suurepäraselt ära lörtsida. 2000. aasta sügisel-talvel oli põhiline jook minu jaoks Bock! :D Ise arvasin, et jõin tollel ajal aint siidrit ja gini. Hihi. Fun. Hull draama käis ka kõik need aastad - kogu aeg üks joomine ja jutud minust alevi peal ning kolme "sõbranna" emmed ei lubanud neil enam minuga suhelda.
Lisaks avastasin, et 2001. tahtsin saada ajakirjanikuks ning USAsse tööle minna! :D
Ka leidsin, et esimesed märgid depressioonist ilmnesid 9. klassi alguses ehk siis aastal 2000. Kui nii, siis pidasin oma koormatega tegelikult väga kaua vastu, kuna abi otsisin alles 2008. kevadel.

Päris põnev elu on olnud. Ja mina mõtlesin, et ma ei olegi "korralikult" elanud. Aga ikka veel on midagi justkui puudu ning need ammused segased teismeliseajad tunduvad sageli parimate aegadena. Vahest sellepärast, et siis oli kõik uus ja huvitav. Siis see kõik algas...