Järjekordne haiglaravi möödas!

Sucks. See neetud ninavaheseinte opp... see PIDI ju midagi LIHTSAT olema. Aga nooou, ja muidugi oli äärmiselt tore öö haiglavoodis veeta kui ninast kogu aeg verd lahmas ja üks palatikaaslastest õndsalt norskas. Nüüd olen küll õnnelikult kodus tagasi, aga nina on nii kurdaima valus ja paistes. Igastahes põskkoopapõletikud-otsmikukoopapõletikud peavad nüüd minema pühitud olema, kui ei, siis oli see opp täiesti mõtetu. Siiski jään arvamuse juurde, et eelmisel sügisel läbitud mandliopp oli hullem.
Eile sain valusa šoki enne oppi - mitte ühelgi pereliikmel ei olnud mu opp meeles ja keegi teine ei saatnud ka mingit märki, et mõtleks mu peale vms. Olin suht õnnetu sellele opile minnes niisiis! :( Vähemalt pärast oli Jane SMSi saatnud. Hea, et temagi mäletas.
Loomulikult olin ma üsna närvis, kohe kui kuulsin, et opp on kohaliku tuimestusega. Ja kui arvate, et ma midagi ei tundnud, siis see on valee! Poole opi pealt tundsin ninas kraapivad valu, röögatasin nii kõvasti, et arstid ka ehmatasid. Aga vähemalt kaks uut süsti tehti ninna. Imelikul kombel oli isegi üks neist süstidest valus... tavaliselt ma ei tunne neid asju.. nt kui hambaarstil käia vms. Kohhuuttavv! Kui opilaualt ära läksin, siis värisesin nagu haavaleht. Ikka veel šokis sellest minutitetagusest valust. Palatiõde veel küsis, et miks ma voodit värsistan. Kui loll saab üks haiglaõde olla?
Oh olgu, aitab. Nüüd on opp selja taga ja vaja taastuda vaid. Siis saab elu endist huvitavat rada mööda edasi minna.