Tahaks jälle olla... vähem asjalik!

Täna on nii armas uimane päev taaskord. Jälle see „tahan istuda raekoja platsi bistroos ja aknast välja vaadata, kohvi juua ja niisama unistada“- päev. Enamus vihmastest ilmadest tekitavad mingit mõnusat nostalgiat ajast, milles ei olnud tegelikult mitte midagi ilusat. Mõnes mõttes on praegu samamoodi. Mõnes mõttes on kõik teisiti. Ma ei ole enam tudeng ega tehasetöö ori, oman täiesti ideaalset töökohta ning igavates loengutes ei pea ka enam passima. Samas paneb sügis mind igatsema igavaid loenguid ja aega, kus polnudki muud kohustust peale kooli jõudmise. Siis oli valikuvabadus sisse magada ja ignoreerida teatud loenguid, siis tuli tehasetöö, kus ei juhtunud ka midagi hullu kui kogemata pohmelliga kodus magasid ja alles poole päeva pealt tööle tulid. Nüüd aga on kindel töökoht, armas töökoht, kuhu ma ei saa sisse magada, kuigi mõnikord niiii tahaks ka nädala sees end lõdvaks lasta, kõigel minna lasta. Aga ei saa. Hetkel olen haige ja sisustan oma päeva kord filmide, kord aknast vihma vaatamisega. Ja mulle nii meeldib nii. Mitte asjalik olla.