Mulle jõudis just valusa tõdemusega kohale, et juba pühapäevast olen ma täiesti üksi! Ei korterikaaslasi, elukaaslasi ega isegi mitte kasse. Armas Mauks läheb Rõngu elama. Ja mina kolin uude korterisse zavi lähedale. Asukoht on super, aga ma nii armastan oma praegust korterit. Neetud. Miks ma ei õppinud arstiks või advokaadiks või muud sellist, mis oleks HEA palgaga? Õpetajana ja üksi elades on raske hoida praegust korterit. Ei soovi ju elada ainult üüri nimel ning ülejäänud aeg näppu imeda! Pagana pihta. Homme joon end küll kooma, et kõik see unustada.