Jälle selline öö. Vihm trummeldab aknalauale ega lase mul magada. Õigupoolest ma ei suudakski magada. Kuidagi ärev on olla. Pisarad. Süütasin küünla, aga kummalisel kombel hakkab see tasapisi juba kustuma. Leek võbeleb. Ilus on. Aga ikkagi pisarad.
Olin õnnetu koos, aga olen õnnetu ka ilma. Saan ma kunagi päriselt õnnelikuks? On selline asi üldse võimalik? See müstiline asi nimega "õnn".
Iga kord kui teda vaatan tahaks teda kallistada või temale kaissu pugeda. Et ta hoiaks mind nii, nagu enne. Ja ma tean, et ta hoiaks kui ma poeks. Aga ma ei suuda teha seda talle! Panna teda lootma. Kas ta hakkaks üldse lootma? Või lepiks hetkega?

Olla õnnelik hetkedes vaid?