Täielik sügis on täna õhtul õue saabunud. Külm tuul kisub puude otsast lehti. Vahtisin tänavalaternate valguses seda jama seal välja, ise turvaliselt soojas toas. Mõtlen sellele kiisuperele, kes mu uue kodu akna all elab. Neli kassipoega.. mitte nii väikesed enam, ehk 4-5-kuused või nii. See üks on nii hinge peal mul. Üleeile õhtul ei olnud tal veel selline kuuldav nohu kui õues talle süüa andsin ja temaga mängisin ja teda paitasin. Täna olid silmad veelgi rohkem paistes ja nohu nii tugev, kiisuke kogu aeg turtsus lausa. Kohutav, teised kassipojad samuti ja nende ema... Plaanin täna selle armsa Burationo-saate arlekiin Pierrot' meenutava kiisukese kinni püüda. Vahin juba pikemat aega iga natukese aja tagant aknast õue, aga teda ei ole kusagil. Loodan, et leidis omale turvalise ja sooja magamisaseme. Homme hommikul saaks temaga arstile minna kui aint õnnestuks täna kätte saada ta. Kui täna ei saa, siis järgmine võimalus alles esmaspäeval. Ja seni jääb see kiisuke üha väetimaks ja haigemaks :(( Seepärast vihkangi suurte majade ümbruses elamist, siin on igal sammul päästmist ootavaid elusid. Aga kõiki ei jaksa päästa! :(