vajun...

Mis kasu on jooksmisest, kui oled valel teel?
See on suurepärane küsimus. Ma tunnen, et jooksen ka valel teel. Üha tugevamini tunnen. Võiks ometi olla julgust jätta kõik see siin. KÕIK!
Ja siis veel see, et ei ole olemas halbu asju, kui momendil on hea. Ja vastupidi. Hetkel ongi vastupidi. Pole olemas häid asju kui momendil on halb. Nii halb. Jälle need tundelaviinid. Ja jälle ratsionaalne mõtlemine segab vahele ja takistab mind mu tõelisi soove täide viimast. Neetud! Oleks ometi keegi, kes haaraks kaasa.. keegi, kes julgustaks nii, et ma TÕESTI JULGEKS.
Lugesin täna ähe raamatu läbi, selle nimi oli "Õun ära süüa?". Ja selle lõpus oli üks lause, mis pani tõsiselt mõtlema: "Aga sa ei lähe neid enam vaatama, sest su juures on mees, kes ei julge." Oeh. Kui palju olen ma endast ära andnud, et see asi toimiks. Liiga palju olen endast ära andnud. Ma olen niiii muutunud. Ma ei ole enam üldse mina ise. Ma olen tema. Oh, kuidas ma tahaksin olla jälle mina ise. Aga temaga olles muutun üha enam temaks.