lasteaeda unustatud

Mulle ei mahu pähe, kuidas saab oma last lasteaeda unustada. Täna toimus siis selline tore intsident, et pool seitse õhtul passisin oma rühma vahva plikatirtsuga pimeda lasteaia peavärava ees ja ootasin tema vanemaid. Hetkel, mil parasjagu Tiigi tänava laste turvakodusse helistasin lapse emme ka lõpuks saabus. Põhjus - unustamine! Ma olen siiamaani tige. See polnud mitte esimene kord niimoodi unustada! Tüdruk ise suhtus sellesse kõigesse maru hästi, veerand seitsme ajal teatas mulle kõlaval häälel, et temal on süda täis. Küsisin, et miks siis. Sellepärast, et emme mulle järele ei tule, vastas tüdruk. Üritasin nii ema kui isa numbril keskelt läbi viiskümmend korda helistada, ikka piip-piip-piip. Hiljem muidugi selgus, et need numbrid ei ole neil enam ammu kasutusel! Numbrivahetus on üks väga oluline asi, mida lasteaeda teatada. Igastahes on mul väga hea meel, et ma ei pidanud last turvakoduga traumeerima. Hea meelega oleksin ta enda juurde toonud, aga pärast saa niimoodi veel lapseröövi süüdistus ka!