linnaliinis sõites

Täna linnaliinis sõites kuulsin tahtmatult pealt kahe umbes 9-10-aastase tüdruku vestlust. Kasvult veidi suurem tüdruk ütles teisele, pisut väiksemale tüdrukule:"Ära muretse. Kui sa suureks saad, oled ilus!" Väiksem tüdruk seepeale:"Miks sa mulle nii ütled?"Suurem:"Sest praegu sa oled kole." Väiksem tüdruk läks seepeale hästi mossi ja suurem jätkas muude juttudega. Julm. Lapsed on nii julmad ikka. Või julmalt otsekohesed. Kuigi minu silmale oli see väike tagasihpidlik tüdruk juba praegu ilus ja oleks tahtnud sellele suuremale need sõnad hoopis öelda. Haa.

Bussiaknast välja põrnitsedes nägin tee ääres kõndimas täiesti tavalist neiut. Selline lühikese jopega, palja peaga, patsis juustega, jne. Aga ta tudises. Mitte lihtsalt natukene. Pidin kohe uuesti vaatama. See tema nägu... ma ei oska seletada. Midagi nii rahutukstegevat oli selles näos, et see mul praegu ka kummitab. Ma ei saanud aru, kas ta nuttis või mitte. Aga see ilme oli niisugune, nagu ta hakkaks surema. Dramatiseerimata noh - surija ilme ja siis see tudisemine sammudes ja vappumine üle keha. Üks inimene kõndis tema suunas, aga ei vaadanud tagasi ega midagi. Kas ma kujutasin seda ette? Igastahes hakkas mul äkki hullult halb, oleks tahtnud bussist maha minna mitu peatust varem, aga ma ei julgenud käsi lahti lasta, vaid hoidsin kramplikumalt kinni, et mitte pikali kukkuda. Oma peatusesse sõitsin ära ja tulin maha. Hingasin värsket õhku ja oligi juba parem. Hetkel kui olin tee ületanud nägin maski kandvat jalgratturit. No seda maski, mida arstid kannavad. Küllap gripikartuses! Esimene maskiga tartlane, keda nägin. Kas see muutub tavaliseks varsti?

Ahjaa, diagnoosisin end esmakordselt täiesti valesti. Midagi uut hoopis - trahheiit ehk teisisõnu hingetoru põletik. So much fun. Veel nädal aega kodus passimist.