Müstika, kuidas võib sarnasustesse takerduda. Täiesti mitte tahtlikult. Kahest erinevast mehest pandi kusagil kokku see kolmas, kellel on omadusi mõlemast. Elu on huvitav, tuleb tõdeda. Ja inimesed, kes meie teele satuvad võivad tõepoolest korduda, kandes lihtsalt veidi teistsugust kesta.

On käes selle aasta viimane hommik ja ma olen purjus. Ma tantsisin tantsisin tantsisin zavoodis sõna otseses mõttes kõik halvad mõtted endal peast ära. Dejavu-inimesed ruulivad, kuigi miskipärast on nad alati higisemad kui need päris inimesed. Ja ühe musi sain ka ootamatult, mis oli isegi armas.
Kõik see, mis täna toimus oli tegelikult suhteliselt tsill.

oi kui tige!

"Kõik, kellel vähegi silmad peas on näevad ju!" Tagant järgi mõeldes ma pole kindel, kas see oli hooliv hoiatus või solvang. Veel rohkem mõeldes on see ka ilmselge fakt, mille peale ma varem polnud eriti mõelnud. Olin küll, aga mitte sellistes mastaapides või nii. Igatahes tundsin järsku, kuidas mul süda sellest kõigest pahaks muutus ning ainus soov oli kiiresti põgeneda. Which I did! Ja nüüd olen tige.
Tige tige tige. Ja äkitselt on ka selgus käes - tulebki olla selline. Selline, nagu niikuinii arvatakse. Sest vahet ju pole, kui isegi so-called sõber, voodikaaslane või whatever mind ei usu!

Väga avameelne postitus. On jah raisk. Mida faking iganes.

Tige.

Veider, kuidas mõni asi, mida sa nii väga ootad jätab su seest täiesti tühjaks. Mitte tühjaks selle heas mõttes, vaid tühjaks justkui peale suuremat piinamist ja valu... kui enam ei jaksa tunda ega olla. Selline halb tühjus. Kuidas on võimalik, et see MISKI, mis nii õnnelikuks pidi tegema tagantjärgi niimoodi mõjub? Kas see tühjus tuleb sellepärast, et see oodatu sai läbi? Või sellepärast, et see oodatu polnud tegelikult õige? Et ma võisin südamepöörituseni õnnelikult oodata, aga tegelikult pole see siiski see, mida ma vajan? Vajadus ja tahe. Midagi tahtmine või millegi vajamine? Mis selle ootuse puhul küll õigem öelda oleks?

On öö, istun siin üksinda, uni on natuke, aga magada ei taha. Ümberringi on kõik nii vaikne, isegi naaber ei norska täna. Kapi kõrval seisab kaks pudelit veini ja külmiku peal üks poolik siider. Vahin neid juba pikemat aega, aga sirutan ometi käe taas veepudeli järele.


kuidagi sobib väga hästi praegu...

Tüüpiline! No nii tüüpiline, Eve, sa ikka oskad.

Hah. Säh sulle rahulikke jõule. Kõik võimalikud ja võimatud kohad on täis tuisanud, selg ja käed on lumerookimisest päris läbi. Seni kuni õues müttasin ei saanud muidugi midagi aru ja gaad teem - lõbus oli :D.
Aga nüüd otsustas eks-mees meie niigi veidi kolisevat kodurahu rikkuda ja kingikotiga läbi astuda. Karju appi! Lisaks vaatasime, kuidas kõrvaltänavas kaks kiirabiautot ringi sebis. Ojaa, RAHULIKUD jõulud.

lumesulps...


jõululaupäeva õhtul täistuisanud esik...


maja ees kõrguvad lumemäed...

Jõuluhommikune Tartu oli katkiseid elusid täis. Kurbade silmadega üksik daam, poolpidune noormees bussi oodates pingil suikumas, vanem meesterahvas bussijaama kohvikus teist õllet joomas...Üksikutele on jõulud ilmselt kõige kohutavam püha aastas. Praegu tundub naeruväärne, et mõtlesin jõulud mööda juua ja oma perele mitte külla sõita.

Üks tänase päeva mõttetera kusagilt internetiavarustest - pooled probleemid tekivad sellest, kui ollakse liiga vara nõus või öeldakse liiga hilja ei. Tõsi!
Ma parafraseeriks seda enda viimase aasta kohta aga nii - pooled probleemid tekivad sellest, kui ollakse liiga hilja nõus või öeldakse liiga vara ei. Sest kui sa ikka kohe alguses keeldumisega endal tee kinni paned ja hiljem avastad, et oleksid tegelikult pidanud jah ütlema... well, see on ikka pask avastus küll. Mina olen meister iseenda soovidest mitte aru saama enne kui on hilja.

Milleks oli mulle vaja rääkida kõiki neid asju? Nüüd ma ei saa seda kõike enam peast välja. Unine, aga magama ei suuda jääda. Arvutisumin kõrvus äiutab, aga niipea kui tuba on pime ja pea patja puutub on kõik see uni kadunud.

Homme algab puhkus. Peagi tuleb aasta viimane nädal. Kas möödub see samamoodi, nagu eelmise aasta viimane nädal? Pidevas uimaekstaasis? Reaalsuse ja kujutelmade piirimail kõlkudes?

Kallis armas Balzac, anna mulle andeks. Olid minu jaoks aastaid esikohal, aga nüüd pead seda kohta Remarque'iga jagama. Saage siis kenasti läbi.

Loomulikult olen jälle suutnud end auku mõelda. Loomulikult peaksin ma kohe magama minema, et kell pool kuus puhanuna ärgata. Loomulikult peaksin ma oma elu teistmoodi elama. Loomulikult olen ma halb inimene. Loomulikult.

Paarid, kes seksivad ainult lapse saamise eesmärgil ja mingise graafiku alusel peaksid kohe lahku minema. Sest selline asi on lihtsalt kurb.

Lastele meeldivad karussellid. Nende peal on tohutult vahva keerelda. Aga maha tulles hakkab sageli paha, sest kuigi sina seisad, pöörleb maailm su ümber edasi, nagu see karussellgi. Milleks siis maha tulla?
Miks peab olema nii raske midagi oma elus muuta? Astuda karussellilt maha, taluda ära see õõvastav südamepööritus ning edasi elada...teistmoodi. Ma ei suuda astuda karussellilt maha.

Pühapäeva õhtu. Arvasin, et jee - saan lõpuks rahulikult olla, aga nüüd tuleb see faking üksinduse tunne. Joon siidrit, see maitseb hästi ja teeb kõik sisemuse mõnusalt pehmeks. Selline tunne, nagu keegi paitaks. Aga siiski.. see üksindus. Nüüd tulevad jõulud ka. Ohjummel.

just avastasin, et viha võib olla tõepoolest maailma kõige tugevam (ja kõige kasulikum!) emotsioon. lase oma viha endast välja. karju, peksa kõik segi kui tunned, et nii peab. just do it. ja parem hakkab.

mina olen vihane iseenda peale. enesele küll molli ei anna, aga kaua võib üks inimene viriseda?!? enam ei saa nii. olen enesele piinlik inimloon.

faking hell, võta end kokku naine !!!!

Täiesti põrgulik õhtupoolik on olnud. Töö juures polnud hetkekski aega istuda ning tööpäeva lõpus ei puudunud palju, et oleks pidanud politsei ja lastekaitsega asju hakkama ajama. Aaah. Peavalu on metsik, aga veel pole võimalik puhkama hakata. Sada piparkooki vajab kaunistamist. Hõissa, jõulud. Perse kõik see jõuluaeg, ausõna noh!

Kohvi ja sigarettide dieet.

Väga-väga-väga omadega läbi. Kamba 6-aastastega Pärnus teatris käimine võtab ikka võhmale küll. Lisaks mingi krdi viirus või külmetus jälle. Aitäh, SELLISEL nädalal!!! Veel on miljon asja teha ja mul juba jaks pms otsas.
Head und, lähen parem magama ära.

Hakkab pihta. Ohumärgid on olemas: ärkan hommikuti tunde enne äratuskella, õhtul ei jää magama, alkoholivajadus on suurem kui iial varem, söön liiast või siis ei söö üldse, suht püsiv meeleolulangus samuti. Ma ei taha sellesse paari aasta tagusesse auku iialgi tagasi kukkuda. Aga praegu olen äärele ohtlikult lähedale jõudnud. Pean midagi muutma, aga ma ei tea kuidas..

Defineerige sõprus. For real. Sest mina ei ole kindel, et ma tean selle sõna definitsiooni. Sõbrad ei saa olla need, kellega sa magad. Ei saa ju? Ja kui nad ei ole sõbrad, kes nad siis on? Armukesed? Defineerige armukesed.

Kui ühel õhtul suudad mõelda ainult ühest nn silmarõõmust, kuigi tegelikult pole kohal ühtegi ning teisel õhtul suudad reaalselt mõelda tegelikult täpselt samast silmarõõmust, kuigi kohal pole samuti ühtegi, siis mida see ütleb? Vabandan kui mu mõttekäik jäi veidi segaseks, aga ma olen lihtsalt purjus. Purjus. Tulin koju üksinda.
Ja ei, ma ei karda...aga see oleks veider. Ja ma pole sugugi ainuke, kes arvab, et see oleks veider.
Joomine ei ole kasulik. See paneb muidu väga adekvaatselt mõtleva aju liiga aktiivselt paska tootma.

Kas jumal on olemas? Ja KUI ongi, siis miks ta mõnikord nii kuradima ebaõiglane on?
Kui palvel on jõud, siis ma palvetan. Mõttejõuga inimene terveks ja meie sekka tagasi! Ära küsi mis juhtus, ma ei räägi. Aga lihtsalt elu - see on nii habras. Kohutav kui seda järjekordselt meelde tuletatakse. Loodan siiski parimat. Ma ei palveta, sest ma ei oska ja ilmselt see oleks lihtsalt võlts, aga ma tõesti loodan...

Üleeile avastasin, et maailmas on olemas minu hingesugulane. Nii veider.

Varahommikul Lona põranda peal magada ja kell pool kümme jommis peaga koju jõudes naabrinaiselt uksega piki pead saada. Oh õnne!
Tegelikult oli väga mõnus kolmapäevane pralle.

Ma tahan omale mõnusat pesa, mida ma saaks enda omaks nimetada. Kuidas ma saaksin sellise? Keegi mulle üht miljonikest ei tahaks jõuludeks kinkida? oleks armas. tegelikult ei olegi nii palju tarvis, piisaks 300 000-st ka!

Veider, kuidas purjus peaga arvad end vajavat mingeid asju. Paremat muusikat, rohkem alkoholi, seksi, unustust.. mida iganes. Üsna kindlasti saabub joobes olles alati hetk, mil vajad kohe ja praegu üht vastassoost isikut enda kõrvale. Või olen mina ainuke, kellel nii on? Ma ju tean, et ei ole :) paljud me oleme sellised. Äärmine totrus ongi see, et enamasti ei suudeta sellele soovile vastu panna. Siit siis järgneva päeva süümekad jne. Seeõttu ongi eriti hea tunne kui suudad kiusatusele mitte järele anda! Ja kui siis järgmisel päeval ärkad üksinda, on niii hea tunne!

Ma tunnen, et ma tahaks midagi öelda, aga ma ei oska. Eneseväljendus on NULL.
Aga reede oli ägee :D kuid eile oli zavis dj, kes pani mu pea valutama!

vein muudab härdaks, viin muudab ükskõikseks, siider paneb pea valutama, õlu paneb kõhu valutama... kõik teevad ühtemoodi paksuks... ning kõigist on nii raske loobuda.

Homme algab selle hullumeelse 2010. aasta viimane kuu. Aeg lendab kiiresti, väga kiiresti. Aga kui mõelda tagasi kõigele, mis selle aasta jooksul juhtunud on, siis mahutaks see üks aasta eneses vähemasti nelja. Sest täpselt nii palju tunnen end vananenud olevat... ja ehk ka natukene targemaks saanud (käitumise põhjal nii ei arvaks eksole, aga mida fking iganes).

Kui vastik, et mitmete kuude taha ulatuvad asjad ikka veel haiget suudavad teha. Ma lihtsalt ei saa aru, mida ma peaksin tegema, et kõigest lõpuks üle olla? MIDA PÕRGUT MA PEAKSIN TEGEMA? Ma ei jaksa enam niimoodi vegeteerida.

Minu arvates on nii, et igat tunnet on võimalik tegelikult kogeda vaid kord elus. Kui sa ühe korra armastad nii sügavalt, et su süda ähvardab lausa lõhki minna, siis pole võimalik samasugust armastust uuesti tunda. Ülejäänu on ainult mitmesuguste variatsioonidega korduvus.

Jeesukene. Sai nüüd parem või? Sai sai noh.

Täielik muinasjutupäev. Päike paistab ja paneb õhus keerlevad õrnad lumehelbed ning maad katva lumevaiba nii ebaloomulikult kaunilt sätendama. Vaatasin ja vaatasin. Täiesti lummatud. Loodus mõjub mulle tõepoolest hüpnotiseerivalt, isegi linnas.
Selline eriline ja hea tunne on, et teeks ei tea mida kõike ära :)

taas paar vaadet minu aknast...

kõrvailu

Kolmas haigusepäev. Rahutus on asendunud rahuga. Nüüd ma isegi juba naudin seda kodus olemist. Aeg minu enda jaoks. Kuhugi kiirustamata. Väike tassike kohvi, hea muusika, õlipastellid, küünlad, mandariinid, remarque, televiisor, kitarr ja klaver.. vaid väike nimekiri asjadest, mis mul siin kõik täitsa 24/7 minu päralt on. Ilmselt tuli see rahu koos lumega, akna taga on lihtsalt võrratult kaunis.

aknast...

Järjekordselt teeb nalja tõsiasi, kuidas inimesed võivad liikuda aeg-ajalt ühes seltskonnas, aga mitte teineteist märgata. Kuni ühel rahulikul õhtul satud istuma samasse lauda kaarte mängima või niisama juttu ajama. Veider. Miks inimesed üksteisele kohe meelde ei jää? Milleks on vajalik, et nad alles kuid hiljem avastaks vastastikuse olemasolu? Naljakas.

Eluohtlikult kõrgest palavikust kukkusin kopsti alapalavikku. Tee mis tahad - üle 35 kraadiklaas ei näita. Nõrkus. Aga hea on olla tegelikult. Kuigi... ma suren ilmselt igavusse. Laadisin netti tervet mu aastat kokku võtvaid pilte üles, väga palju sai neid. Internet. Küünlad. Lumetuisk akna taga. Vesi. Tee. Kiirnudlid. Rohud. So much fun !

Akna taga sajab lund. Nii ilus! Joon kummeliteed, valutan pead ega oska midagi peale hakata. Vähe on asju, mida jaksan hetkel teha, isegi kitarri ei jõua käes hoida.

Eelmise aasta lumi...

teises dimensioonis

Vapsee. Mul pole aastaid sellist palavikku olnud, mis eile õhtul keha vapustas. 39,7 oli kui kraadisin, kuigi ilmselt ta kerkis veelgi enne kui kuuma teed sai joodud ja viinasokke tehtud. Hetkelgi on tunne, et minutitega palavik tõuseb. Õõh.
Niipalju oli siis kasu 2-nädalasest ületundide tegemisest, et praegu lehele jäädes saan oma tavapärase palga kätte (loodetavasti).

Nonii. Sõnusin ära ja võtsin liiga palju korraga käsile, nüüd on tulemus käes. Haigus. Nii halb, et hakka või oksendama peavalust. Hämmastav on aga see, et püsti seistes ja toas ringi tantsiskledes ei tunne mingit valu, ainult õrna värinat liigestes, mis annab märku reaalse haiguse olemasolust. Sellepärast valingi voodis peavalu käes piinlemise asemel korterist nelja tuule poole minekut, teisiõnu zavoodi. Eks siis homme ole näha kas või kui palju hullem seis on.
Ma ei taha haige olla. Mitte, et ma seda endale lubada ei saaks, kusjuures praegu koguni väga hästi saaks, aga... see tunne, et sul pole jõudu mitte millegi jaoks. See on kõige kohutavam tunne maailmas. Ükskõik missugune südamevalu pole nii hull kui füüsiline kurnatus ja suutmatus mitte kui midagi teha. Vahelduseks oleks tore mitte mõelda, aga paraku on voodis peavalus vääneldes väga ebanormaalsete unenägude tekkimise oht.. nagu näitas eelmine öö. Ei aitäh. Parem tudisen oma palavikulistel jalgadel zavoodis kui näen veelkord neid unesid!

Kolm 11-tunnist tööpäeva seljataga. Üle mõistuse palju kofeiini ning varahommikused ja õhtused nikotiinidoosid. Õpetasin kitarri mängimist ja viineripirukate valmistamist, suurtes kogustes sai loetud Unematit, tantsitud, lauldud, võimeldud, õues joostud ja ronitud, isadepäeva pidu läbi viidud, jne. Ning üks tööpäev on veel ees! What a week.
Mulle tegelikult meeldib üksi majandada seal :)

Rämeraske on rääkida kui ei ole tuju rääkida, aga peab. Isadepäeva pidu siis. Lapsed olid nii nii tublid, et hakka või nutma. Peaproovis laamendasid ja lõugasid, aga päris peo ajal võtsid end kokku ja tegid asja nii hästi ära - vaata ja imesta. Olen uhke! :)
Aga mina ise muidugi suutsin end peediks punastada, nagu ikka siis kui kõikide silmad on minule pööratud. Mulle ei meeldi selline tähelepanu.
Nüüd on see möödas ja pingelangus pani pea valutama, magama ära.

Ongi see kardetud kolmapäev käes. Õhtuks olen laip.

Ma ei saa aru enam, kes on päris sõber ja kes libasõber. Kuhu kadus mu alati vettpidav inimestetundmise instinkt?

Tasakaal tasakaal, tule tagasi.

Tööasjad hoiavad õnneks mõtted muust pasast eemal. Igasugune füüsiline tegevus aitab samuti, koristasin oma toa piinlikult puhtaks näiteks.

Ja ma ei taha tegelikult reedel üldse Tallinna minna. Hjelp.

Nohh. Polnud just kena laupäeva hommikul ärgata ja eelmise öö pimedat sasipundart lahti hakata arutama. Suutsin end järjekordselt täiesti ära kaotada sellesse mõttelagedasse melusse. Terve eilse ja tänase päeva olen püüdnud end uuesti üles leida, aga pole õnnestunud. Või siis ma ei jaksa veel piisavalt kõvasti püüda.
Kui veider ma ikka olen!

Täna kerge väsimusega, aga siiski.. pohmellita ja kõikide mälestustega ärgates oli minus küll nii palju rahulolu, et suutsin end maale vedada. Ilmselt tänu Ailile siiski, kes oli umbes samas seisus nagu mina laupäeval, aga tublim ja tugevam kui mina... nagu ikka. Lohistasime end bussijaama ja käisime Rõngus. Peret oli kena näha.

olen armunud

jaa. jälle!! ei, ära küsi kellesse. oma töösse. sain järjekordselt kinnitust, et mul on lihtsalt maailma kõige parem töökoht. kui paljud inimesed üldse saavad enda tööst täit rõõmu tunda? niisugust rõõmu, et kõhtu tekivad liblikad, nagu oleksid tõepoolest armunud. selline on minu töö. armastan seda ega vahetaks mitte ühegi teise töö vastu.

Häid mälestusi tuleb hoida, mitte neid nurka visata ja kibedusega üle kallata. Vot nii!

minu uus lemmik!!!

Öö jooksul on hunnik lund maha sadanud. Aknast vaatavad hommikupimeduseski vastu lumised katused ja aialapid. Ilus.

Täna on jälle see... tunne.

Ma ei taha olla see kurb murtud tüdruk, kes seltskonnas enam isegi teeseldult naeratada ei suuda ning kelle ümber hiilitakse justkui kikivarvul, vargsi piiludes, aga otsa vaatamist vältides. Justkui kardetaks mu silmadest kõiki õudusi enesele peegelduvat. Justkui ma võiksin nakatada.

Zavoodiga on kaputt. Peab olema. Kõik see tore istumine enne Krooksus, hea bänd genis ja tantsu vihtumine, siis poole kolme aegu zavi ja....siiuuuuh, meeleolu muudatus negatiivses suunas. Isegi slämmer ei aidanud, tekitas ainult kerge viha ja lõpuks mäluka. Aaah.

Täna on olnud tõsiselt hea päev. Tegutsemistahe ja kerge tunnustus või nii. Hahha. Ja eelkõige mõjub eufooriat tekitavalt see, et saan homme siit neetud linnast minema. Põhja-Eesti ootab vallutamist. Küll on tore, no küll ON tore!

Miks inimene oma vigadest ei õpi? Kuidas on üldse võimalik korduvalt samasse ämbrisse astuda? Ma lihtsalt ei saa aru, miks mul üldse ei vea. Kas tõesti mingi ebaõnn jälitab? On keegi mulle juba enne sündi needuse peale pannud? Kui miski siin elus enam õiglane ja hea ei tundu, siis milleks üldse elada?
Ma ei saa öelda päris nii. Mul on imehead sõbrad, mu pere armastab mind ja toetaks kui ma neid paluks. Aga ma ei taha. Ma tahan ise hakkama saada. Ise nutta ja ise end terveks arstida, aga ma ei oska. Lihtsalt... öelge mulle keegi, mida ma peaksin tegema? Mida põrgut ma peaksin tegema, et lõpuks ometi lihtsalt.. õnnelik olla?

Imeilus oli jalutada pimedas surnuaias, sajad küünlatulukesed kalmetel, kerge udu ja novembriõhtune soojus ning jahedus korraga. Hingedepäev. Täna tuleb mäletada neid, keda meie hulgas enam ei ole. Mäletagem ja süüdakem akendel küünlad. Hoidkem oma südames kõiki neid, kes kunagi on elanud.

Ja ma ei ole ikka veel magama saanud.

Kell on pool kaks öösel, aga mis siis - ma lähen jalutama nüüd! :)

Kui ma väike olin, siis pugesin peitu ja nutsin. Nüüd olen pidevalt lihtsalt pissed-off! Niimoodi ei tohiks keegi elada. Mürgitan iseennast seestpoolt väljapoole. Ilmselt paistab see kõigepealt mu silmadest, lõpuks haarab mu keha. Vihast ja elu keerdkäikudest muserdatuna väänlen ja moondun koletiseks.

Jean-Pierre Milovanoff "Süütute kurbus". Lugege. Lugege kindlasti!!

Tüüpiline esmaspäev. Olen katki. Kõik tundub pahasti. Olen liiga väsinud, et magada.

Üks ilus laul, mille aili fb lehelt leidsin just...

Naljakas, kuidas ma saan alati seda, mida tahan. Kasvõi korraks. Aga saan. Nii et mul pole üldse põhjust mitte millegi üle depressata. I'm lucky.

Oi, Eve kallis, mis sa nüüd tegid! Langeda voodisse ühega kui tahaks olla hoopis teisega... tundub, et story of my fucking life. Aga üldiselt oli see eilne öö ikkagi eriliselt lõbus ja mitmekesine :P

Kõik energia on minust justkui välja tõmmatud. Tühi sisuta, kireta kest on järele jäänud. Nüüd ma vajan, et keegi tuleks ja võtaks mu hästi kõvasti kaissu. Tahan lähedust. Palun lähedust. Lisaks oleks tore kui mu idiootlik mõttelaad samuti ära kuulataks. Nii katkine tunne on, kurat. Tekib iiveldus kui mõtlen, et pean end ka täna õhtul kodust välja ajama.

Veini ja torti. Siidrit ja kiirnuudleid. Nii need neljapäevaõhtud mööduvad. muhaha.

Homse ees väike hirm. Või isegi natukene suur väike hirm. Aga küll kõik saab korda.

Kui kuuled kellegi teise elulugu, kellegi teise probleeme, siis tekib küsimus, et miks ma ise üldse kurvastada julgen? Olgu, kõikidel on muresid ja igale ühele mõjuvad läbielamised erinevalt. Aga kui su elu on juba 6-aastaselt nii omadega sassis... Selliseid lapsi tahaks ainult kaitsta ja hoida, neile lõputult kalli teha ja neile muinasjutte jutustada, et nad saaksid unustada oma kohutava reaalsuse.

Tulebki olla otsekohene ja aus. Ja mitte iialgi oma sõnu tagasi võtta kui need on tulnud südamest.

Miks on nii, et igal õhtul tuleb kurbus? Päeval suudan olla mõtlemata ja tundmata. Pimedusega saabuvad ka tundekeerised. Selline tunne, nagu miski nähtamatu näpistaks südant ja tahaks seda sajas suunas tükkideks rebida. Aga ei õnnestu, ei ei õnnestu ning seepärast see vastik tunne, see vastik kurbus.

Olen juba kaks päeva järjest saanud sittade emotsioonide sekka kogeda ka ülihäid. Pühapäeval ja esmaspäeval helistasid sugulased, keda polnud ammu näinud... üht kuu, teist pea kolm aastat, kolmandat suisa ca kümme aastat. Pühapäeval siriuse tiir ning eile õhtul eksprompt püssikasse karaokele ja hiljem zavi friikaid sööma. Nii hea oli jutustada, nagu poleks üldse aega möödunud :-) Ei mingit võõrastamist. Ja just NEID inimesi oli mul vaja, et kõik unustada ja end hästi tunda. Paneb järjekordselt südamele koputama, et oma sugulastega tuleb tihedamalt suhelda. Ühed geenid mõistavad sind alati kuidagi paremini.

Ma lihtsalt jumaldan lapsi. Nad ütlevad "ma armastan sind" ja "sa näed suurepärane välja" ning nemad tõepoolest mõtlevadki seda :) Omal kombel muidugi. Rikkumata, siirad ja avameelsed, veel elu valust muserdamata. Seepärast mulle mu töö nii väga meeldibki. Meeldib kui nad hõisates vastu jooksevad ja kallistustega üle külvavad ning õhinal oma elukestest pajatavad. Tekib tunne, et oled kellegi jaoks oluline. Kuidas ma ever saaksin töökohta vahetada? Pole lihtsalt mõeldav.

trust is dead

Naljakas. Hale. Või halenaljakas. Ma ei teagi.
Hakkad kedagi uskuma, usaldama. Ja just siis kui see usaldus tekib, virutatakse sulle kõige täiega makku. Pauh. Kõik lendas vastu taevast! Miks ma ometi ei õpi? EI TOHI USALDADA. LIHTSALT EI TOHI!!!
Ma tean, et ma olen ise süüdi, nagu ikka. Aga usaldusega on sellised lood, et seda ei saa tagasi. Never again.

Sorry, I'm a lady. Actually.

Eile ma küll eriti ladylike ei käitunud, aga mis seal ikka. Mis tehtud, see tehtud. Tagasi aega ei keera ja ega ei tahaks ka. Kõik on millekski vajalik, isegi idiootsused.

Lii Unt

tule välja oma paleest ja sukeldu hirmuookeani,
tule välja mugavast kodust valvama põlevat linna.
ära karda terrorit, emba lootusetust.
kurbus ja rõõm pole erinevad,
sest mina olen nad mõlemad.
naudi, isegi kui satud pisaratepaika
ning näe neil hetkil mind naeratamas.

Täna helistas Ott ja kutsus homseks külla, sest ta kolib ära. TA KOLIB KALEVI 20st ÄRA! Nagu... see on armas, kuhu ta kolib ja miks, aga nii kurb tunne tuli... see eelmise sügise-talve kommuunielu, mis me seal elasime igal nädalavahetusel...saab ühtäkki oma otsa. Meie pesa, kuhu oli hea külmal ajal kokku pugeda ja suitsu kimudes sinisesse pilve mattuda ning halenaljakaid filme vaadata. Nii kurb, kuidas asjad ühtelugu otsa saavad. Mitte miski ei kesta. Mitte kunagi.
Teeb nukraks jah, aga elu on näidanud, et head kohad ja olemised küll kaovad, aga asenduvad ajapikku uutega. Mõnus elu Uuel tänaval ja tšill õllekas, unustamatu farmielu Inglismaal, reedeõhtud Nõo baaris või 16 kannus, fantastiline squatikuu Barcelonas, suveleitsakus pirogovi ja emajõetiirud... Kõik see on jäänud selja taha ja isegi kui need kohad korduvadki, sama pole enam miski. Möödunut meenutades on siiski hea ja soe tunne. Ja mul on hea meel, et mul on olnud selliseid hetki, selliseid kohti... ja selliseid inimesi, kes on jäänud püsima. See kõik näitab, et elu ei olegi nii hall ja üksluine, vaid suisa eriline ja mitmekülgne ning pakub meile armastust kõige ootamatumatel hetkedel. Pakub. Ja siis võtab selle ära. Aga alati pakub uuesti. Ja see ongi lohutav!

Kolmapäevaõhtud Krooksus on nii armsad. Leilaga siidrit juua ja siis mehi paika panna... Enne seda Marikaga samuti siidrit ja oskuslikku juuksurimängu. Muhaha. Ei, armastan oma sõbrannasid. Lihtsalt parimad olete! :)

Kui sul on keegi uus, siis miks põrgu päralt ei jäta sa minu perekonna terroriseerimist? All hell broke loose again. Sick of this crap.

Iiveldus, iiveldus, iiveldus. Magamatus. Lihasvalu. Krambid sisikonnas. Täna olen täiesti katki.

Minu feilide saaga jätkus. Ise ka imestan, mida kõike ma korraldada võin. This sucks.

Kui eelmisel nädalal ei maganud peaaegu üldse, siis sel nädalal magan liiga palju. Ilmselt teen unevõlga tasa. Eile kolmveerand viis peale üht siidrit vajusin voodisse ja sinna ma jäingi.. ärkasin alles praegu, 13,5 h hiljem. Uimakoll koll koll.

Ehk ongi vaja kõik mälestused veelkord läbi mäletada, et nad siis lõplikult rahule jätta. Tulv jätkub. Täiesti ebasobimatutel ja ootamatutel hetkedel.. mälestuste tulv.

õhtupoolik raudteel

Nagu Erkki ütles - mõnikord on parem inimestele nende illusioonid jätta. Mõnikord on tõepoolest niimoodi õigem! MÕNIKORD!!!

Täna on jälle üks selline õhtu, kus erinevad minu tuttavad saavad omavahel tuttavateks. Piinlikud algused? Enamasti saan sogamisega hakkama, siis juba natuke alkoholi ning ongi kõik sõbrad. Jee jee :D

Lõpuks ometi finiš. Veel viimane pingutus ja nädalavahetus saab alata. Aga tööl käimine on isiklike probleemide üle juurdlemiseks hea distraction. Oli alles töömaratoni nädal. Uhh. Pappi tuleb vähemasti.

Ma armastan öist linna. Hämarad tänavad, tähistaevas, haudvaikne emajõgi. Raekoja platsis lällas mõni üksik poolpidune noormees, muidu oli rahulik. Kõps-kõps, ainult enese sammud ümbruses kajamas, üksinda tasakesti mööda Vanemuise tänavat üles jalutades.
Ja nii tore, et mul on sõbranna, kes viitsib minuga pool kaks öösel linna peal kokku saada, et suitsetada ja veidi juttu ajada. :)

***
Eelmiste päevade liiga vähene uni lõi töölt tulles mind pms kohe voodisse. Virgusin südaööl. Nüüd siis öö ja päev minu jaoks vahetunud. Jälle! Limpsin "hommikukohvi" ja söön šoksi kõrvale. Ilusaid unenägusid teile, kes te magate! :)

Aga kui tõepoolest siit lihtsalt ära minna? Pakkida kokku oma asjad, teha suurpuhastus oma elus.. ja minna ära. Tartu. Ma armastan ja vihkan seda linna samaaegselt. Siin ei ole liiga palju seda suurlinna kära, aga see-eest on siin sajakordselt emotsionaalset kära.. iga nurga peal. Kõikjal on tuttavad näod, ükskõik millal välja lähed. Nii ma siis nüüd mõtlengi... Ehk hoopis Tallinn?? Mulle ei meeldi Tallinn. Aga äkki hakkaks? Tartust kus kurat ja alustada mujal uut elu??? Oleks see lahendus või põgenemine?

Enda jaoks kõik selgeks mõelda ja siis eluga edasi minna? Now, HOW am I supposed to do that?

Jätkuvalt unehäirete küüsis. Magama õnnestus jääda ehk kella kolmeks ja juba olen ärkvel ning pool tundi kohvitassi taga tukkunud... 11-tunnine tööpäev ees ootamas. Praegu arvan, et jõuan õhtul koju ning varisen surmväsinuna voodisse, aga ei... ilmselt tuleb uus kella kolmeni lakke vahtimine ning uus unesilmine varahommik.

Ma ise olen oma elu selliseks elanud. MINA. Mitte keegi teine. Ma teadsin paremini. Ma suutsin ette näha, aga ikkagi lasin asjadel kulgeda ja unustasin lõpuks enese kaitsmise.
On tagumine aeg kaitsemüürid uuesti üles ehitada ja sügavad vallikraavid kaevata. Enam te mulle ligi ei pääse, raisk.

Mulle jõudis just kohale, et that was it. Viimane mälestus temast on varjutatud alkoholiaurudega. Justkui see ei olekski üldse reaalne! Ilmselt kõik muinasjutud siiski ei lõpe hästi. Või siis... see ei olnud muinasjutt, nagu ma arvasin.

Sa võid arvata, et ma olen tugev ja saan hakkama ning tõepoolest ma püüan.. kõigest väest ja kõikvõimalike meetmetega. Aga tõsi on, et tegelikult ma ei ole tugev ja ma ei saa hakkama...

Pole mõtet end piinata, aga teistmoodi ei saa.. vähemasti veel mitte.

Täiesti lõpp kui rumalasti võib käituda kui sinus on liiga palju alkoholi. Täiesti lõpp!

Vabadus ja ausus. Kaks "asja", mida ma olen alati endale soovinud. Nad on mul nüüd olemas. Tegelikult ei tundugi kõikehõlmav ausus nii roosiline. Vabadus seevastu.. midagi ilusat. Miks ma siis ometi enam üksinda olla ei taha? Miks need neetud õudusunenäod mind kimbutavad? Miks ärkan ma tunde enne äratuskella üle keha vabisedes ja paanikas, justkui oleks keegi just nüüdsama surnud? Miks? Uus asi, mida enesele tahta - hingerahu. Ja see kaalub võibolla, et üles kõik need teised soovid. Jah. Hingerahu!!! Palun.

*

Tegelikult peaks täna tulema ometi ilus päev. Päike paistab. Tööle alles 15ks ning sedagi vaid kolmeks tunniks. Siis on juba Aili Tartus, poodi veini järele, juttu ja muusikat ning õhtuseid külalisi ootama. Kõlab ju ilusasti? Aga ikkagi olen sisemiselt surnud...

Täna ma ei ärganud ehmatusega tuld põlema lüües ega higisena hirmunult värisedes, aga sellegipoolest tükk aega enne äratuskella. Zombistunud.

leave me the fuck alone!!!

Täna sain üle pika aja kauneima luuleelamuse. Seeda Randroo kogumik "Sügavalt sinu".
Lihtsalt võrratu.

Ole sellega mis on sul hetkel käes,
võta tundeid nagu tuleks sõbrad külla.
Mõtteil lase lennelda... Küll näed
kohtad unistust üht enda sees.
Ja alla
ei, ära anna, kui sind mõni võõras
peaks painutada proovima sel rajal...
Sa õpi sulgema siis ust, kui tuleb võõras.
Sa ole katus iseenda majal.

...eks lähitulevikus selgub, kas minust saab kodus istuv nunn või alkohoolikust hoor!

Küll oleks hea kui suvi veel kestaks. Suvepuhkus ilma homsete kohustusteta. Viskaksin selga õhukese kleidi ja hangiks feenoksist unustamismärjukest. Ma lihtsalt ei suuda. Damage case olen. Omadega läbi. Mõningaid asju ei ole vaja teada saada kuid hiljem! Minevikust ei tohiks üldse rääkida. Minevikust ei tohiks üldse mõeldagi. Oli mis oli ja jäägu selja taha. Aga mina ei saa niimoodi. Hinge südamik on haige!

Tahaks magada ja mitte kunagi enam ärgata.

Rõngus. Ärkasin juba enne kuut. Koos kahe tassitäie kohvi ja ühe tassitäie teega kirjutasin päevikusse äärmiselt pika ülevaate viimase nädalavahetuse sündmustest ning lugesin lõpuni Rousseau.
Köögis keevad pliidil punapeedid, väljas on täielik sügisilm - udu ja tuul. Vaatasin jupp aega history channelit ning nüüd olen targem vanaaegsete egiptuse, hiina ja india sõjapidamisviiside osas. Ammuvankrid, kaamlid kõrbesõjas, paberist turvised ja terasest piitsad. Mida kõike välja ei mõelda!

ilu !!!

keegi võiks mulle maalida need pildid!

Tatsasin läbi sügisleitsakus päikselise Tartu kitarr seljas ja mukipüks jalas. Rõngus on hea, aga siiski... on pühapäeva õhtu ja ma sooviksin pigem üksinda olla. Või siis, et tahaks kellegi kaissu. Terve viimase aasta jooksul ei ole ma suutnud Rõngus enam üldse üle 24 h olla. See on kurb.

Mõned hetked võivad totaalselt jalust nõrgaks lüüa. Halvas mõttes. Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kogu aeg sarnasustesse takerdub? Leiab omale uue naise/mehe, kes on mingis mõttes täpselt samasugune nagu eelmine. Milleks selline enesepiinamine? Eile nägin olukordi, mida tegelikult näha ei oleks tahtnud. Ja nüüd on mu pea mõtteist paks!

it's full moon!

Ärkasin äratuskella peale võpatades. Läbi kardinate paistis tuppa ikka veel see tontlik kuu. Avasin akna ja tuppa voogas mõnusat karget sügishommiku hõngu. Ere Veenus säras taevas ja hulganisti ilusaid helklevaid tähekesi. Hingel on kuidagi hea.

Mu viimase aja emotsionaalne pagas otsustas täna öösel minust välja tulla. Oksendasin oksendasin ja oksendasin. Mineperse kui halb oli. Praegu põrnitsen tassis auravat kohvi ega julge sealt lonksu võtta... olen väsinud ja süda on ikka veel paha. Tunni aja pärast peab olema piisavalt hea, et tööle kõmpsida. Oh elu. Tühi tunne.

Ilmselt juhtub see kõikidega, kes kannavad särke, mis peaksid riidekapi põhjas peidus vedelema. That's all I'm saying!

Filmid, muusika, Dina Rubina, kohvi, fantat ja oksendamiseni kartulikrõpse dipikastmega. Eve kodune õhtupoolik. Tervisele kasulikum oli eilne siidrijoomine, ausõna!

Ära mõtle, kelle särke sa kannad, lihtsalt kanna! Aga peegli ette ära parem satu.

Nii hea oli ennast sherwoodi sisse ära kaotada täna õhtul :) Selliseid eksprompt kokkusaamiste õhtuid võiks sagedamini olla. Lisaks sain raamatukogust hunniku lahedat kirjandust, et sügispäevi veelgi kirevamaks muuta.
Ja ma jätkuvalt lihtsalt nii armastan oma sõpru. Pai pai pai teile.

168 päeva !

168 päeva ja 186 lehekülge ehk siis järjekordne päevik sai täis. Vaid napilt üle viie kuu minu elust. Ja MILLISED viis kuud need on olnud!!! Võtab lausa pea pööritama kui tagasi mõelda.

Meestega mu elus on jätkuvalt samamoodi. Läänerindel muutuseta! Tahan, saan ja siis enam ei taha. Siis tahan jälle. Jne! Ja nii on KOGU AEG. Lõpuks nad alati tüdinevad minust, sest ma ajan nad hulluks... halvas mõttes. Ma ei suuda mitte midagi hoida. Õigemini jah.. ma ei suuda mehi hoida. Minu meeled peab kogu aeg põnevil hoidma, et mu huvi püsiks. Kust ma leian sellise? Sellist pole olemas.

Ja jälle ma igatsen inimest, keda enam igatseda ei tohiks. Vastik, kuidas mälestused mõnikord nii valusalt põletavad, nagu pritsitaks su haavadele hapet. Praegu...täna.. on kõik vastik ja lahti rebitud. It's a never-ending circle!

168 päeva. Mida ma oleksin teinud sel suvel, kui poleks olnud Moonit, kellega õhtuti pirol veinitada ja uisapäisa Leetu hääletada? Või kui poleks olnud Kadit ja Leilat, kellega kuumadel suvepäevadel ujumas käia? Ailit, kellele südant puistata ja kellega jaanidepäevaks Võsule põgeneda? Karolit, kellega folgil emotseda ja maailma tagasi paika panna? Või mehi, kes tegid tuju heaks ja aitasid kasvõi ajutiselt unustada? Kui poleks olnud zavoodi, kus end tühjaks tantsida?
Kui poleks olnud neid inimesi, neid kohti, siis ma tõesti ei tea, mis oleks minust selle suve..või viimase viie kuuga järele jäänud. Need viis meeletut kuud! Kuidas jätkub mu elu nüüd? Käes on uus sügis... eelmisel sügisel sai üldse kõik alguse. Võiks öelda, et meeletu aasta.

Aga.. elagem üks päev korraga ja püüdkem mitte üle mõelda.

Kui sa oled minemas eesmärgi poole ja hakkad teel peatuma, et igat sinu poole haukuvat koera kiviga visata, siis ei jõua sa iialgi pärale (Türgi vanasõna).

Ei tohi lasta inimeste arvamusel ennast mõjutada. Kui sa midagi usud, siis tegutse selle uskumuse nimel ja tee kõik, et see täituks. Kui ei lähegi nii, nagu sa tahad, siis oled vähemalt talitanud oma tunde järgi. Oled olnud ISE otsustaja.

Seega, shut the fuck up ja ela oma elu.

Praegu ma ei suuda oma olukorra lootusetust ja idiootsust adekvaatselt hinnata. Õues sajab pms non-stop. Olen uimane, palavikus ja selle kõige tõttu ilmselt tuim.Aga võibolla ei suuda ma olukorra lootusetust haarata selle pärast, et tegelikult polegi miskit lootusetut. Sest kui need sitad mehed oma elust maha lahutada, siis tegelikult pole elul häda midagi. Miinuse tõmbamine paberile on lihtne. Miinuse tõmbamine ellu aga... raske.

sel aastal saabus oktoober varem

minu ilusad hirmkallid naised...

veinitiir ka enne zavi sisse minekut...

tegelikult olid tähtsad jutud...

konditsioonid...

ja selle pildi saamislugu on juba kriips!

Eilse õhtu lõpp on üks suuur kriips. Viimane asi, mida mäletan on see, kuidas Tiu üritas mulle sõnadega mõistust pähe tuua, aga see ei õnnestunud tal.

Olin vist jälle rumal. Vist. Kuigi ma ei tunne täna selle olukorra rumalust eriti. Ilmselt liiga väsinud. Pohmell ja palavik. Terve päeva voodis vedeleda, pidevalt suigatada ja uuesti ärgata kellegi kaisus. No oli hea. Mis teha.

18 päeva tuli ära, no more no more.

Ja täiesti suva on, et tuleb jälle nullist alata.

Sel aastal algab oktoober varem. Paast on läbiii. Ootan Moonit, Leilat, Kadit, Kristelit juba ja siiiis... naiseeed on hullud :D ojaaa.

Kuigi mul on pea paks, siiski...täiuslik õhtu. Hea kui kodus on kitarr, süntekas, palju raamatuid, põlevad küünlad ja piparmünditee. Tunnen, et elu on ilus, mina olen ilus ja kõik inimesed on ilusad ja head. Vot kui hästi mõjub mulle muusika, siis kui seda ise teha!

Homme on hullult pikk ja raske päev. Sellepärast ma veel ei taha magama minna... muidu jõuab homne liiga kiiresti kätte.

Kui sa saaksid valida ühe päeva oma elust, mida uuesti läbi elada, kas sa oskaksid selle päeva valida? Ja kas sa elaksid selle läbi täpselt niisamuti, nagu see oli või muudaksid midagi? Muudaksid oma tulevikku? Ühest päevast... ühest ainsast hetkestki... võib tulevik muutuda küll.

Kuueteistkümnes kaine päev. Esimese oktoobrini on veel täpselt sama kaua jäänud. Üsna tugev eelaimdus, et tuleval reedel murdun. Praks! Ja ikka kõvasti.
Aga mis sest praegu enam... viimane lonks kohvi kõrist alla ja varsti töö poole ajama.

Kuidas saab mitte mõelda? Silmapilk kui mingi mõte tekib näpistad ennast või torkad millegi teravaga. Ja lõpuks, pikapeale, tekib sul selle mõtte ümber justkui paks nahk ja sa suudad juba eriliste probleemideta hoiduda teda puutumast. (Pelevin)

Kas reaalselt võimalik? Katsetagem.

Mida teha kui on vaja põgeneda, aga jalad tahaksid kangekaelselt paigal seista?
Ja üldse... kas põgenemine ei ole mitte nõrkuse märk?

Ise ma selle supi valmis keetsin. Nüüd tuleb ta ära ka süüa. Serveerin aga katkistes kaussides.

Tühi tunne!

Jõuetu. Ja depressioon ähvardab ägeda leegiga põlema süttida. Vajan kohe kiiresti midagi positiivset. Kedagi positiivset. Sest ma hetkel ise ei suuda seda olla.

Hommikul kell viis zavoodist koju jõuda, siis süüa, filmi vaadata ja kella kaheksani hommikul raamatut lugeda... Ilmselgelt üleväsinud praeguseks. Vajan puhkust. Pikka puhkust. Aga seda ei tule ju kusagilt otsast, alles lõppes üks. Oeh. Ma ei oskagi puhata...
Ja ma olen rumal. Jälle. Hämmastav kui valesti ma viimasel ajal inimesi nö ära mõikan. Täielikud möödalaskmised. Kuhu kadus mu läbinägemisvõime? Koos alkoholiga kusagile utoopiamaailma oma teed kõndima?

Hea on tänase päeva juures see, et kaks nädalat on nüüd täis! Olen enda üle uhke.

Väga väsitav päev on olnud. Selline melanhoolne. Kõik justkui seisaks. Õnneks sain mõne tunni magada ja nüüd on veidi parem. Nüüd mai suuda ära otsustada, kas peaksin täna ka linna peale minema öösel. Eile sai tegelikult kõvasti naerda! Zavood kui komöödia. Ja niii palju inimesi oli igal pool. Möku esisest mööda pressimine oli tõsiselt keeruline.
Aga ma ei tea. Nii tühi tunne on. Kuuliauk südames või peas ehk, ma ei ole kindel. Mitte milleski ei ole kindel enam. Ja taas kukkusid mu kaitsemüürid kolinal kokku. Mis nüüd saab? Uus tsemendisegu ja laon jälle püsti? Mis muud!

Lisaks on vanaisa surma-aastapäev ja onu Toivo sünnipäev! Et igatepidi põhjust küünlaid süüdata pimedal septembriõhtul.
Ja nüüd ma võin jälle vankumatu usuga öelda, et saan selle septembrikuuga hakkama. Tuleb end lihtsalt nädalavahetuse esimeseks õhtuks nii ära väsitada, et isegi mõte alkoholist paneb hullemini haigutama. Oujee.

Eriti tegus päev on olnud. Algusega kella poole viiest hommikul. Kaks tassi kohvi, külmikusulatusvee koristamine ja kella seitsmeks tööle läbi karge Tartu. Töö juures kolmas tass kohvi. Tegevused ja koolivalmidustestide läbiviimine. Ronimispraktika ja jalavenitused õuemängudes. Lõuna ajal väike kausike suppi ja lõunaka poole ajama. Vanaema jaoks kaardike ja Kadiga Rõngu poole hääletama. Elva juures passisime müstilised 45 minutit! Äärmiselt sitt koht hääletamiseks. Aga me polnud sugugi ainsad. Hehe. Õnneks joppas tuttavaga koju. Rõngus sõime kõhud punni. Ploomide jahil ronisin kottadega ploomipuu otsa ja oleksin sealt äärepealt alla prantstanud kõige ploomidega. Siis issiga Tartusse tagasi. Jalutuskäik Õlletehase juurde ja joostes läbi Tähtvere tänavate risti-põiki koju tagasi. Koristasin kõik plekituks. Dušš. Nüüd kuulan raadio kolme ja jalg tatsub. Muhaha. Liiga põhjalik ülevaade, ma tean.

Kerge rahutus. On reede. Kas ma saan jälle hakkama või murdun? Kaheteistkümnes päev.

Tööl oli energiat nii palju, et suisa üle jäi teist. Ilmselt jalutuskäik koju võttis selle omale, sest ma olen JÄLLE unine. Nii nii unine, et ei jaksa JÄLLE jooksma minna. Oehh.
Ja see happy-day-fiiling on ka ära kadunud. Tahaks reaalsusest eemale trippida juba. Miks see oktoober nii kaugel peab olema? Kiusatus on suur. Aga kas kiusatused pole mitte selleks, et neile järele anda?

Uhh. Nüüd magasin küll oma viimase aja emotsioonid patjade-tekkide vahele. Neljast päeval ja siiamaani, nii et isegi Emajõe äärde mineku äratuskella ei kuulnud. Äärmiselt nõme.

Naljakas, kuidas kõik ikka ringiga tagasi tuleb. Sa jätad kellegi maha, teed talle haiget ega suhtle enam temaga. Möödub veidi aega ning sa leiad end vastupidises olukorras. Aga ei tohikski ega peakski kokku jääma kui enam tundeid pole. Kaht õnnetust kokku liites ei ole võrrandiks õnn, vaid katastroof. Teinekord aga lahkume hoopis valedel põhjustel. Näiteks arvates, et nii on teisele parem! Endal süda sees lõhki minemas, jättes tükikesi nende inimeste juurde maha. Võid mõelda, et aeg parandab kõik haavad, aga tegelikult paneb vaid plaastri peale. Ning oma südametükikesi uuesti kohates on paigatud kohad nii kergesti leemendamas, et see üllatab ja ehmatab ennastki. Öeldakse, et kõik inimesed kohtuvad elus kaks korda. Kas kõik armastused võivad puhkeda samuti kaks korda? Ja kui nad puhkevad, kas oskame teisel korral olla targemad ja teha nii, et seekord muinasjutt me reaalsuseks muutukski... ja püsiks?
Naljakas on ka see, kuidas mõnikord avastad end täiesti võõraid asju tegemas. Justkui oleksid külaline kellegi teise elus või sattunud enese teadmata seebiseriaali peaossa. Viimasel ajal mõtlen mina küll, et ma ei tunne ennast ära. Nii vist lihtsalt juhtub kui pikemat aega muudkui vooluga kaasa minna ja mitte oma tegude tagajärgedele mõelda. Šokk saabub siis kui ükskord mõtlema hakkad. Seepärast püüadki leida asendustegevusi, et mitte mõelda. Seepärast leiadki end päev päeva järel terve suve feenoksi leti tagant veine valimas, zavoodi ümmargustest laudadest, pirogovilt rohututtide vahelt, toomemäelt äikesevihma eest varju otsimas. Leiad end võõrast voodist või leiad kellegi võõra enda linade vahelt. Muudkui tegutsed ja oled...ära...et mitte mõelda.
Minuga juhtus nüüd see, et ma loobusin asendustegevustest ja mõtted tormavadki kaootiliselt peas ringi. Mälupildid olnud pidudest, kadunud armastustest, avaldamata tunnetest... Nii palju nii lühikese aja jooksul! Kuhu kadus minu rahulik elu, isiklik idüll minu sees? Kuidas ma end uuesti kokku korjan? Palun tagastage mulle mu südametükikesed. Õmmelge need uuesti kokku ja minu külge; plaastreid ma ei soovi.

Suurem rahutus ja alkoholivajadus on möödunud. Hakkan taas maailma värve märkama ja energiat on rohkem.
Lisaks on käes võrratu sügis. Eile õhtupoolikul Emajõe ääres kohvi juua ja päikest enda näol tunda oli nii hea.

Kurb on olla. Mõistuses lõi miski kolisema. Nüüd käin ringi, lonkan ja logisen. Kuidas üks hetk saab olla nii hea ja teine hetk juba nii nii halb ja vale? Ma ei saa mitte millestki aru enam. Mis asjad üldse on kindlad? Missugused inimesed meie elus on kindlad? Kui sa oma sõbrale ei või enda emotsioone näkku pahvatada, kellele siis veel võib? Ja kui sõber sulle enda emotsioonid näkku lajatab, siis miks käitud empaatiavõimetult? Inimesed ja klõpsud nende peas. Klõps ja ära. Klõps ja tagasi?

Kuues kaine päev!
Hirmus naljakas on zavoodis olla kui pole ise midagi joonud. Ma lihtsalt konstantselt naersin. Kõikide inimeste lollused on meeles, hea nokkida. Nii lõbus oli, et tekib küsimus - milleks üldse juua? :D

Suhted ja inimhing võiks olla nagu lõngakerad... kerid ühe korra lahti ja korras!!!

Kes teab, miks mõned inimesed meie teele satuvad? Tahaks mõelda, et kõik nad on siin millegi pärast. Hetkel minu jaoks vajalikud ja asendamatud. Miks aga mõned inimesed meie juurest ära lähevad? Nagu kosmos saadaks neid meie teele... ajutiselt. Juskui seniks, kuni need inimesed on teinud meie jaoks kõik võimaliku. Ja siis nad lahkuvadki, kuna nende ülesanne meie elus on täidetud. (Kusagilt raamatust meenus see kosmose mõte!) Aga miks saadab kosmos meie teele inimesi, kes teevad meile halba? Pikemas perspektiivis, ma mõtlen. Ajutine hea on tegelikult siiski paha.

Neljas päev. Agoonia lööb ikka lainetena pähe. Millal need võõrutusnähud ometi mööduvad? Kardan ees ootavat nädalavahetust.

Esimene pidu kainelt üle elatud. Teised jõid. Mina aitasin Arnol ja Lonal pitsat teha ning rüüpasin kohvi kõrvale. Nii imehea on olla praegu. Mõnus oli olla ikkagi ja loll jutt jooksis ka. Ilmselt pole mulle alkoholi nii väga vajagi... kui on sõbrad ümberringi.

Olen rahul.

I september

Sügisejahedus maal. Nii hea. Öösel vahtisin suu ammuli aknast tähistaevasse, linnas juba ei näe nii ilusat pilti. Kuu valgustas taamal paistvaid põlde ja metsa. Tundsin end kuidagi eriliselt hästi, poleks osanud tol hetkel end kusagile mujale soovida. Ideaalne hetk; õiges kohas.

Tänane I koolipäeva aktus Rõngu Keskkooli võimlas oli ka omaette elamus. Näha kõiki neid õpetajaid, keda kooli ajal pidevalt kirutud sai... Nüüd tuli naeratus suule! :)
Ja vaadata esimesse klassi astujate põnevil ja veidi kohkunud nägusid. Ilus oli. Üle pika aja üks mõnusamaid hommikuid üldse.

Ja minu väike tirts Liana pms uppus oma lillesülemisse...

Ma olen ikka täiesti lootusetu juhtum. Kuigi praeguseks kellaajaks koguni veidi lootusrikas lootusetu juhtum.

Sobiv laul ka siia...

Mitte miski ei tundu täna rõõmu pakkuvat. Kõik paistab kõle ja tühi ja kurb. Vajan kallistust. Sellist päris siirast head kallistust. Kust ma saaksin selle?

nõrk

EI! Eieieieiei. Veel päeval oli mul tunne, et ma saan hakkama sellega, mis pähe võtsin omale. Nüüd on nii feilimistunne. Leiutan vabandusi, et ehk veel sel reedel... no ja peale reedet uued ja uued vabandused. Ja nii ta läheb. Ma ausaltöeldes ei arvanud, et see nii raske on. Miks kõik alati minu jaoks NII raske on? Näiteks dieet? Vaatan oma keha, astun kaalulegi ja tunnen ja näen ning pole rahul, ometigi ei tee midagi asja parandamiseks. Oehh. Nõrk. NÕRK.

Kui me teame, mis meid õnnelikuks teeb või teeks, siis mingil väga veidral kombel tundub, et see miski hakkab igal sammul meil käest libisema. Kas see ongi kaotusekartus, kui hirmust millestki ilma jääda, me muutume järsku raidkujudeks keset kõrbe? Üksi, liikumatu, kadunud ilma teadmisteta, kuidas ennast leida. Me reageerime, mõtleme asjad enda peas imelikeks, me arvame, et nii saabki hea...Ainus, mis juhtub on see, et me kaotame viimsegi sideme sellega, mis tegelikkuses oluline on ning leiame ennast kaose keskelt, kust tagasiteed ei tea ning teed edasi ei näe.

Meie soovid on liiga tihti meie heaolu vaenlased ning meie heaolu on liiga tihti meie vaimse ja emotsionaalse tervise vaenlane.

Aga mis siis, kui see kõik on hoopis teisipidi? Meie draamadest saavad järsku meie enese iroonilised komöödiad. Meie tahtest saab meie pohuism. Meie hoolivusest saab meie üksindus ning meie üksindusest saab põhjus otsida endale koht kusagile...kellegagi...midagi, mis oleks meie tänapäev.
Lepime sellega, et pole meie võimuses muuta reaalset sürreaalseks ning kaotada piiri meie teadvuse ning teadmatuse vahel. Küll aga on võimalik hajutada tunne, et me oleme üksi, kuna kõik meile oluline on meie peas. Seega, kuna mälestused kõikidest läbudest, pidudest, nimetutest nägudest, nägudeta sõnadest, sõnadeta tunnetest toidavad meie mälestusi. Meie mälestused toidavad meid hauani.

tekst by Rait !

Nüüd siis ongi kõik. Tasakaalu uuesti leidmise nimel lahkun vähemalt septembrikuuks alkoholiekraanilt. Jah, ma saan hakkama küll. Sest ma tahan. Kõik, kes tahavad, saavad. Edu teile, kes te endiselt viibite alkoholimaailmas. Küll minagi kunagi tagasi tulen. Loodetavasti hiljem, mitte varem.

Tegelikult oli ideaalne lõpetus sellele, mis aasta aega kestnud on. Selline hea viimane nädalavahetus. Palju naeru ja muusikat.

Sa võid oodata oma sõpradelt kõike. Justkui loota, et nemad ju mõistavad ja aitavad. Ja ma ei nurise, mul on roppumoodi sõpradega vedanud. Aga naljakas on, kuidas mõnikord saad abi inimestelt, kellega tegelikult üldse sügavamalt kokku puutunud ei ole. Ja see, kuidas nad oskavad su hingekeeltel mängida... see on lihtsalt ilus.

Mõni asi on nii vale, et see muutub kogu oma vales olekus suisa ägedaks. Tahaks öelda, et koguni õigeks, aga see oleks liialdus. Ilmselgelt ma olen endiselt naiivne. Aga mida iganes. Mida faking iganes.

Suren. Homme elan jälle.

Kuidas on võimalik korraga 10 h magada? Olen täiesti uimane. Kell pool kaheksa õhtul voodisse viskuda ja kell pool kuus hommikul äratuskella peale virguda. Müstika.

No ikka üldse ei ole enam harjunud nii vara ärkama. Ja ammugi pole harjunud normaalsel ajal magama minema, tänagi olin veel kell pool kaks öösel täiesti ärkvel ja juba enne poolt kuut ronisin voodist üles. Unevõlg. KOhviiiii. Ja tööle ...

Magasin ja ärkasin karjumise peale. Õues kisendas keegi naine meeleheitlikult appi. Kuulsin justkui keegi oleks millegagi virutanud. Koer haukus. Ja siis jäi äkki kõik vakka. Päris hirmus. Löödi keegi maha? Käisin õues, aga ei näinud küll midagi. Hull maailm ikka.

Istun siin oma toas. Tajun häguselt, et väljas paistab päike. Tumedad kardinad on akende ees. Tahan pimedust ja tahan peitu maailma eest. Varsti teen ka seda. Veel üks nädal ja siis... Andke andeks kui ma enam telefonile ei vasta või kirjadele või uksekoputustele. Sest ma lihtsalt ei suuda enam... olemas olla. Tahaks talveund. Sest talv on hinges niikuinii. Kõik on jääs. Teatud olukorrad panevad jää sulama, aga ajutiselt. Kiire uuesti külmumine.
Kõik on nii katki ja paha. Mina olen katki ja olen ka paha. Teen asju, mida mulle teha ei meeldi. Olen inimestega, kelle vastu ma midagi ei tunne. Lõputud ööd. Näod. Käed. Ma ei taha enam. Kõik.

Mulle nii meeldivad otsekohesed inimesed. Milleks see ümber nurga jutt? Kui tahad midagi teada - küsi. Ja nii ongi. Kas sa saad sellise eksprompt küsimuse peale ka ausa vastuse, on iseasi. Minu poolt alati! Vihkan valetajaid, vassijaid üle kõige siin maailmas.

Ole selline, nagu oled ja kui sa teistele sellepärast ei meeldi, siis käigu nad kõik kuradile.

Ma vajun. Ma vajun kusagile... ise ka ei tea kuhu. Vabalangemine. Täiesti üksi. Totaalne kurbus haarab haarab ja keerutab mind siia ja sinna. Vasakule ja paremale ja lükkab ühe alla alla alla mäest. Alla. Ma vajun kusagile.

Kuhu see suvi niii äkki kadus? ilm on ikka ekstreem... talv oma pakasega, suvi oma kõrbekuumusega ja nüüd siis hakkas vist sügis pihta oma vihmadega. Kõik on viimse vindini keeratud. Ime siis pole, et inimesedki üle vindi!

Aili jätab maha mu siia Tartusse nüüd. Aga loodan, et leaid sealt Pärnust midagi erilisemat kui see, mis siin toimub. Love you!!

Loobusin eile õhtul linna peale minekust ja läksin normaalsel ajal magama. Ärkasin kell kuus hommikul ja vihma ikka sadas... sajab veel ja veel. Ma nii armastan vihmaseid hommikuid. See värskuse lõhn õhus ja vihmapiiskade langemise hääl aknalaual. Vihmas jalutada. Vihmas joosta. Vihma vaadata ja tunda. Nii ilus. Nii nii ilus, et suisa eriline tunne on ja undki ei ole.

Puhkus ongi läbi. Kaheksa nädalat suhtekeeriseid, nalja, naeru ja nuttu, uusi sõpru, pidu ja pillerkaaritamist, enesekaotamist, -otsimist ja uuesti leidmist, draamat ja komöödiat, emotsioone ja emotsioonitust... kõike sai. Enne veel pole nii kirjut suve olnud! Homsest jälle tööinimene. Isegi ootan. Sest kaua võib ühe ringi raadiuses pöörelda?

Tegin akna pärani lahti. Vihma lõhn ja mööduva rongi müra ronisid tuppa. See on nii hea. Kuulata vihma häält on nii ilus. Mul läks tuju paremaks.

Hetkel. Just praegustel mööduvatel sekunditel. Hetkel ma vihkan kõiki inimesi. Kõiki. Hetkel. Sekunditel.

Olles ennast välja maganud, ütlen lihtsalt - see seltskonnateema on üks igavene sitt. Miks peavad kõik inimesed omavahel üldse kuidagi seotud olema? Kohtad enda jaoks täiesti uut inimest ja siis selgub, et teate mõlemad toda ja toda ja toda ka. Ja lõpuks tuleb välja, et olete mõlemad üksteisest asjugi kuulnud. Elagu klatš! Aaah.
Magasin terve päeva maha, telefonil on aku tühi ja laadija on ilmselgelt Rõngu jäänud, olen pahur ja tahaks sellest negatiivsest emotsioonidelaengust kuidagi vabaneda, aga ei tea kuidas.

Mehed ja nende koodeksid. Mida võib ja mida ei või. Aaaaah. Karjuda tahaks.
Ma ei vabanda selle ees, kuidas mina ennast terveks ravin...temast, kes ta mu murdis. Ja püha püss, mind ei peaks sugugi huvitama mida ükskõik kes neist minust arvab. Mina olen hea inimene. Mina polnud see, kes selle pasa teele lükkas. Ja kurat, kohe kindlasti ei ole mina see, kes selle pasa sees nüüd suplema peab.

Eile tuli Silmakliiniku juures mulle teretades ligi nii 50ndates naisterahvas. Viisakalt pakkus mulle mingit teatmikku, arvates, et mul võiks seda vaja minna. Viskasin pilgu peale, teatmiku kaanel seisis mustas kirjas üksainus küsimus - kuidas üksildusega toime tulla? Kas ma näen tõesti nii lootusetu välja, et võhivõõradki mulle abi tahavad pakkuda? SUht feil tunne tuli, ütlesin kiirelt, et ei vaja sellist asja ja pms jooksin koju.

Kuidas Tema sõbrad küll kogu aeg mu teele satuvad?

Kusagil kaugel on üks maa, kus elab teine mina. Minu teine mina on õnnelik sellel maal. Seal ongi kõik õnnelikud. Seal elavad meie kõikide teised minad. Meie, kes me tunneme pidevalt end mitteõnnelikena. Vahepeal end õnnelikuna tundes külastame tegelikult astraalselt seda teist maad, seda teist mina. Meie õnnelikud minad on siis meie õnnetutes minades.
Nende kahe maa vahel on neutraalne maa. Nagu Šveits. Hetkel viibin minagi Šveitsis, sest ma ei tunne mitte midagi. Täiesti tuim.

Tüüpiline. Ma tulen Rõngu plaaniga olla siin mitu päeva ja teise päeva pärastlõunaks on täielikult kopp ees ja tahaks ära Tartu. Tartuff ka algas täna ja... ah, mai suuda olla siin üle 24 h lihtsalt. Täiesti lõpp, sest tegelikult ma nii armastan oma kodu.

Lõhestunud-nihestunud isiksus olen. Poolik ja alati midagi otsiv. Millal ma küll inimeseks saan?

Käisime eksprompt-reisil Leedus Mooniga. Nii nii mõnus oli. Hääletades kohtasime toredaid, väga toredaid ja vähem toredaid ja päris troppe. Esimese öö saime magada rukkipõllul koos telgi all sibavate põlluhiirtega ja öösel kaela sadanud tormiga. Palanga kliima oli ka täiesti troopiline, aga sellegipoolest oli iga hetk nauditav.

Peidan end nüüd mõneks ajaks ära.

Tegin öösel kaks suurt viga! Ma ei hakkaks täpsemalt seletama, aga see on kindel, et ma olen ikka totu küll.

Eksidest ülesaamiseks on vajalik uus ja kuumem seks!

Üle mingine kolme kuu juhtus eile nii, et ma jäin reede õhtul lihtsalt koju! Mängisin kitarri, passisin arvutis. Südaöösel, siis kui tavaliselt zavoodi liigume, läksin magama! Nüüd on nii hm..värske olla! Ei mingit alkoholi järelmaitset suus ega magamatusest kinnivajuvaid silmi. Uni siiski on, sest ilm on pilvine, aga nii mõnus on olla. Kahju, et ma eile päeval ikkagi jõin, muidu saaksin öelda, et mu tsükkel on nüüd läbi. Näis. Kui täna ei joo, siis on ta tõesti läbi. 15 päeva sai seljuhul. Täiesti hullumeelne suvi!

Ma pole veel elus niiii palju idiootlikke mehi kohanud kui täna öösel zavoodis. Ilmselt oli Tartus miski idiootide paraad, millest ma kuulnud ei olnud. Täiesti lõpp! Vihastasin seaks ennast vähemalt kümme fking korda. Kuhu on kõik kenad ja toredad mehed jäänud? Kosmosesse kadusid? Ja mis mõttes ma üldse purju ei jäänud?
Aga ei, nüüd zavoodist aitab. KÕIK selle kohaga!!

Käisime öösel emajões jälle... täiskuu valgustas õrnalt randa ja andis veele sellise müstilise väljanägemise. Kogu selle maagia mõjul koorisime end ihualasti ja ujusimegi näkki. Nii mõnus oli!

Aitäh sulle järjekordse unustamisvõimaluse eest.Aitäh alati, mil seda teha aitad. Aitäh emotsioonituse eest ja aitäh, et mu südant malbelt paitad. Aitäh, et sa oled alati olemas. Aitäh aitäh... alkohol.

Jõudsin just Lodjakoja juurest ujumast...ja zavoodis meeletuseni tantsimine ning oleng pirogovis jäävad ka tänast ööd meenutama. Nii palju nalja.
Üldse, lihtsalt fantastilised neli päeva on olnud. Folk oli üle mõistuse tore. Rohkem sõnu ei ole ja poleks kohane ka.

Uskumatult lõbusad kaks õhtut on olnud.
Eriti see teisipäevane... plaan oli KORRAKS Marikaga pirol kokku saada ja natunatuke veini juua, aga siis oli seal ka Mooni oma sõbrannaga... Ja korraga olime juba suht joogised ning seadsime sammud Püssika poole. Houseband'i järgi jalga keerutada oli oii kui mõnus. Lemon Tree siiamaani kummitab. Õues rottisime suitsu ja jooki ning keegi noormees tuli lambist ja tegi meile neli liitrit püssirohu punast välja. Pärast pirol tegime vapsee trikke. Veeretasime Mooni ja Marikaga end piro nõlvadest alla. Muhaha. Mul huul lõhki ja muhk silma all, Marikal muht otsa ees, Moonil seelik roheline. Lahedad naised ju :P Lõpetasin omadega üldse Ülejõel, hommikul oli päris karm koju kõndimine mööda leitsakus vaevlevat linna. Aga õhtu oli seda väärt ;)
Eile oli püssis mingi disko taoline asi, keerutasime jälle saba veidi. Kolme aegu öösel leidsin end Lodjakoja juurest pingilt pikutamas. Kerge udu jõe kohal, vaikselt valgenev taevas oma säravate tähtedega... no raisk, nii ilus oli.
Ja homme folgile!

Olen jälle unehäirete küüsis... ei jää õhtul magama ning hommikul ärkan hästi vara. Täna magasin eriti katkendlikult ja haigeid unenägusid vaadatates lausa poole kaheteistkümneni tegelikult, aga see oli pigem täielik erand viimase paari nädala jooksul.

Tahan oma ilusat elu tagasi! :(

Inimesele võib anda endast kõik ka siis, kui midagi vastu ei saa! Nii on maailm ikkagi parem paik. Täiesti täiesti õige.
Naabrinaine Reet, kes mind alguses pms vihkas, on hakanud üha rohkem suhtlema minuga. Ma ausaltöeldes ei jõuagi nii palju suhelda, enamus ajast noogutan viisakalt. Aga ei taha inimesele halvasti ka öelda, et mine ära, mul kiire (eriti kui tegelikult ei ole üldse kiire).
Täna ta siis tuligi õhtul mulle ukse taha ja tervelt tunnipikkune vestlus kujunes sellest. Tegemist on väga eheda ja avameelse naisega. Vaatan teda nüüd hoopis teise pilguga. (Aga koridoris liigun sellegipoolest kikivarvul!)

Vahepeal on ikka tõsiselt mõnus ise süüa teha. Kokkasime Lona ja Leilaga. Tegime hunniku hakkliha-tomati-kurgi-sibula-fetajuustu täidisega tortiljasid ning magustoiduks mõnusa marjakoogi vaarikate ning punaste ja mustade sõstardega. Nämmmm. Kõrvale punast veini. Nii vähe on õnneks vaja!

Ma armastan seda, et ma suudan armastada.

Ma ei olnud selleks veel valmis. Tundus, et suudan üle olla aga koju kõndides mattis emotsioonidelaviin mu täielikult enda alla. Tõmbasin end voodis kerra ja haarasin padja kaissu ja lihtsalt olin.
Praegu olen täiesti tuim. Pohmell on ka miskipärast. Pigem psühhosomaatiline, ma kahtlustan, sest ei joonud eile üldse nii palju.

Olen täna terve päeva kodus tšillinud. Koristasin, sõin, kohvitasin, triikisin pesu ja viskasin uue laari masinasse, lugesin raamatut, kirjutasin väga põhjaliku sissekande päevikusse ja isegi magasin. Vahepeal ajasin koridoris naabrinaisega ka juttu. Naljakas, et inimene, kes mind alguses üldse ei sallinud, on nüüd minu vastu nii sõbralik ja kena. Rääkis oma elust ja puha... kuidas ta esimese lapse sai 18. aastaselt ja igast muid asju ka. Mind üldiselt ei huvita võhivõõraste elud, aga täna oli koguni päris hea kuulata. Mulle sobiv ja vajalik kõrvalejuhtimine mu enda mõtetest.
Aga täna algasid Hansapäevad ja õhtul genialistidisse jalga keerutama. Elu on täna ilus! ;)

Naljakas, et ma sellele enne ei mõelnud. Ma ju ise pms rikkusingi kõik ära. Käitusin nagu viimane munn ega näidanud välja, mida tõeliselt tunnen. See panebki teise inimese armastuse kustuma lõpuks. Ma ju peaks teadma. Ise lakkasin ka niimoodi armastamast kunagi.
Oh, Eve Eveke... küllap sa teeksid kõik teistmoodi kui ajas tagasi saaksid minna. Aga sa ei saa. Nagu ütles üks sõber - pole mõtet valada pisaraid paratamatuste üle. Kuigi... ma ei ole kindel, et tegu oli paratamatusega, pigem siiski iseenda rumaluse ja hirmuga. Sellegipoolest, ajamasinat pole veel leiutatud ning mineviku küljes rippumine takistab olevikus elamist, seega püüan nüüd kõigest väest enam mitte nukker olla. Püüan edasi elada. Ilma Temata. Hüvasti, kallis!

Põgenesin linnakuumusest maakuumusesse. Jälle kord leian end liigselt mõtlemast asjadele, millele üldse mõelda ei tahaks. Linnas on kuidagi lihtsam... ei jää nii palju aega mõtlemiseks. Autode kihutamine, mööduvate inimeste hääled jne..kõik on segav, ei lase keskenduda isegi kui tahaks. Maal aga... ma võin aidata misiganes tööd teha, ikka ei anna mõtted rahu. Kas ma peaksingi siin kauem olema, et suudaksin need mõtted endast välja mõelda? Võibolla ongi vaja, et ma lihtsalt mõtleks.. laseks mõtetel kanduda sinna, kuhu nad tahavad. Valusatele radadele. Ka väga valusatele radadele. Siis ehk suudaksin oma eluga edasi minna?
Ma nii kardan valu viimasel ajal... igasugust emotsionaalset ja füüsilist valu. Ma tunnen, et ma ei saaks sellega hakkama. Karjuksin nutta ja laguneksin koost (jah, on võimalik veel rohkem laguneda koost!).
Ma pean lõpetama nende asjade tegemise, mis ei too mulle pikemas perspektiivis kasu. Aga nii suur on kiusatus nautida hetki ja mitte mõelda, mis tuleb... isegi kui see tähendab mingite totaalselt lollide asjade korda saatmist.

*
Ma igatsen Teda!

Kuidas ma ka ei püüaks ikka veel ei saa rahu. Ta kummitab mind, päeval nähtamatuna mu ümber hõljudes ja öösel mu unenägudes luusides. Ta on kaval. Ta ei näita end iialgi päris selgelt, aga ma tean, et see on Tema. Ja mulle meeldib see tunne, nagu Ta oleks minuga. Vahepeal arvan end hull olevat, sest Ta tundub lihtsalt nii reaalne...nii siin ja praegu ja olemas. Tegelikkuses ei ole Teda enam. Mitte minu jaoks. Mitte iial.

Lugesin täna Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud" ära. Ülivõrdes meeldis.

Armastatud naise eest jalga ei lasta. Eriti ei tehta seda siis, kui sa arvad, et see on tema enda pärast. TÕSI!!!

Imelik... juba teist korda kellestki lahku minnes tekib mul hirm vaikuse ees. Ei suuda vaikuses olla. Jumaldan ööd, aga praegu veidi pelgan ka, sest siis on vaikne ja pime. Öösel maja trepi peal suitsu kimudes oli üheaegselt hea ja hirmus olla. Veider.
Kui mu arvutused on õiged, siis peaks see vaikuse kartus kuu aja jooksul mööduma.

Nii armas oli eile õhtul näha inimesi, kellega polnud ammu saanud juttugi ajada. Mõnus õhtu oli. Kaks kitarri on ikka kaks kitarri! :)

Emotsioonid on stabiliseerunud. Tänaseks vähemalt küll. Praegu on vaat, et isegi pohhui kõigest.

bussisõit tartusse... terve tee võitlesin pisaratega. hulluks minemise tunne on jälle. see möödub muidugi, ma tean. aga lihtsalt hetkel on väga raske.

Täiesti haige kui kaks inimest teineteist armastavad aga elueesmärkide erinevuse tõttu ei saa ikkagi koos olla, sest kompromissidele minnes oleks üks osapool lõppkokkuvõttes õnnetu.
Lihtsam tõepoolest kui mees osutuks vastikuks egomaniakist vägivaldseks värdjaks. Praegu on just vastupidise olukorra tõttu nii nii raske edasi minna... Tahaks kusagile kaugele ära, kus mitte miski midagi ei meenutaks. Maal ma ei suuda olla ja Tartus meenutab kõik Teda. Zavoodist parem üldse ei mõtlegi, sealt sai ju kõik alguse...

Väga avameelne postitus sai, aga mul savi.

Kurb, kui saad järjekordselt kinnitust, et kõik on ikka tõepoolest läbi. Kas endisest armukesest võib saada sõber?

Kui veel öösel üllatas elu oma erilisusega, siis tänane õhtupoolik üllatas jällegi pasaga. Jalgratas varastati keldrist ära! Ja fotokas läks laupäeval katki... lens error, keeldub töötamast. Lihtsalt nii armas, et kõik halvad asjad ikka korraga tulevad. Reisile minek ripub nüüd suure küsimärgi küljes, sest ma tõesti tahan, et mul oleks fotokas ja jalgratas, aga kui ma need ära ostan, siis ei ole reisi jaoks enam finantsi. Sponsoriks, anyone?

pühapäevad zavoodis on üle prahi!

Zavoodis pole enne veel nii lõbus olnud kui täna öösel. Tantsisin end pms kolmeks. Keerutada lennutada sai võimsalt, sest pühapäeva õhtul ruumi paljuu. Vehkisime seal oma laudkonna omadega kella neljani hommikul välja, lõugasime lauludele nii kaasa, et maa mürises. "Cotton Eye Joe" järgi hüppamine tõmbas täiesti võhmale. Fakk ei, nii hea oli lihtsalt, et ise ka ei usu! :D
Ja millal sa veel näed zavoodi turvameest tantsu löömas või peale zavi sulgemist kidrale Mad Worldi kaasa laulmas või siis jalgrattaga mööda Lai tänavat kihutamas??? Sellised on siis zavi turvamehed vabal ajal. Enam ei vaata teda iialgi tõsise pilguga vist. Muidugi jätkuvalt lemmik turva.
Ja see Toomemäel istumine neljateistkümnekesi enne zavi minekut oli lihtsalt suurepärane alustus õhtule.
Ja praegu on esmaspäeva hommik. Päike paistab ja linnud laulavad, tänavakoristusmasinad tegutsevad juba ja kuulda on üksikuid autosid.

Küll elu võib mõnikord üllatada oma erilisusega! Just siis kui seda kõige vähem oodata oskad. Siis kui seda isegi enam ei looda.

fantastiline hiiumaa

Täiesti hämmastav kui hullult võib hääletamisega vedada. Kõige vingem kogemus oli sõita sellise vanaaegses stiilis katuseta sõjaväemaasturiga. Kohtasime kolme päeva jooksul nii toredaid inimesi. Ja hiidlased on lihtsalt nii heatahtlikud ja sõbralikud. Läksime fantastile Lonaga kahekesi, sest kõik teised tulijaid jäid kas haigeks või polnud ikkagi raha või hüppasid niisama alt ära.

Merel oli võimatult ilus.

Vahepeal reelingult alla vaadetes tekkis vastupandamatu soov alla hüpata. Ma ei taha veel surra, aga tung hüpata oli sellegipoolest. Meri on nii neetult kutsuv lihtsalt.

Kuulikodu ise oli samuti vapustav. Müts maha nende noorte inimeste ees, kes seal ise majandavad. Vegan toidud. Kodutute loomade varjupaik. Need oleksid selle koha märksõnad. Lisaks muidugi ilus loodus ja värske õhk.

Et on jalgpallihooaeg, siis näidati Hiiumaa stiilis kino.

Muusikaelamusi suutsin selle ühe õhtuga päris mitu noppida. Tundmatu Psühho Paat meeldis ning YaG oli üllatavalt hea. Viimase koosseisus mõjus võõrastavalt keegi neoonkollaste päikeseprilliraamidega blond neiu. Laulja ja trummar olid võrreldes ülejäänutega elavamad ja seetõttu kuidagi lahedamad vaadata. Heli oli veits kehv, aga puuokstest improviseeritud lava kohta isegi okei.

Nalja tegi mulle bändi The Lesbians üks kitarrist, kes seisis kogu aeg inimeste poole seljaga. Mis värk sellega oli? Mingi osav trikk, et panna inimesi lava poole vaatama? Ma konkreetselt vaatasin ja ootasin, et näis millal ta oma nägu kavatseb näidata. Alloleva pildi klõpsasin kui ta hetkeks end kergelt profiili keeras...
Parimaks elamuseks sai varahommikuses kerges valguses ja udus esinenud Voog. Polegi sõnu...

Muidu külastajaid oli igasuguseid. Ka päris pisikesi...
Fantasti laupäevane hommik oli fantastiliselt ilus ! :) soe ja linnulaulune.

Olen üle peaaegu, et aasta Tallinnasse sattunud. Seiklesime Lonaga hääletades siiakanti, tegelikult suht vedas, kuigi peaaegu oleks üks kott kaduma jäänud, aga noh... juhtub.
Nüüd ma istun siin Mooni juures toas, käisime enne vanalinnas joomas ja nii ilus oli. Rahulik Tallinn. Ometigi soovin, et oleksin Tartus ja saaksin pugeda oma voodisse ja ühe armsa hea noormehe kaissu.
Ma ei saa viimasel ajal juua enam. Muutun väga kiiresti ülimalt melanhoolseks. Samas ei oska ka kuidagi teistmoodi olla. Taaskord leian end põhjast. Mis mind seekord välja roomama ajendaks?

Ma arvan, et ma ei ole kunagi olnud lihtne. Ma soovin, et ma oleksin.
Kurat, siis peaksin ma ju kõik ümber mõtlema enese jaoks... siiani olen mõelnud, et lihtsus on igav.
Oh pagan, ma ei saa seda kuidagi ümber mõelda. Lihtsus ON igav! Mis lõbu saab olla lihtsuses? Asjad võivad küll oma lihtsuses ilusad ja isegi huvitavad olla, aga minu meelest inimesed mitte.

Suitsupaki peal on kirjas: „Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma“. Huvitav, kas mitte kõik suremine aeglane ja valulik pole? Okei, une pealt surres ehk ei. Ei? Enne surma pidavat kogu elu silme eest läbi jooksma. Selle jaoks, kes vähegi on elanud ei saa see ju kiirelt mööduv olla. Ja kuidas ta vähem valulik olla saab kui näed silme ees lippamas oma kaotatud armastusi ja kalleid inimesi, kes jäävad sinust maha?

Lõpuks lõpuks lõpuks ometi sain mina ka ujumas käidud! Küll oli hea. No küll oli hea.

Neljapäeval häälega Tallinnasse ja reedel juba edasi Hiiumaale. Pühapäevani kaifimas mereõhku ja head muusikat. Ehk mõjub hingele kosutavalt ning Tartusse tagasi jõudes olen jälle päriselt elus.

Istun Aili läpakaga aias, õrn tuul kiigutab une peale. Tahaks ära ilusatesse unenägudesse kaduda.
Kergelt nukker olemine on. Maal on vist liiga rahulik kõik, linnakära suudab vahest negatiivsed mõtted ära blokeerida.
Kohe lähen teen kolmanda tassi kohvi ja pärast viskan lallud päikese kätte.
Eilne rattamatk ei ole jalgadele midagi teinud. Lootsin veidikenegi kangust kontides, aga ei midagi. Palju ma sõitma pean siis? 80 km?

Keegi võiks helistada ja Otepääle randa viia mind. Ise ei taha autoga sõitma hakata, ei tea kas enam oskangi.

Tegelikult on maal ikka hirmus hea olla, eriti sellistel fantastilistel suveõhtutel, nagu täna. Ja homme hommikul kavatsen võimalikult vara silmad lahti teha, et ka suvehommikut nautida! :)

Sain mõnusa päikesepõletuse osaliseks täna. Sõtkusin rattaga vastutuult trotsides 45 km tartust rõngu. Nüüd saunas käidud ja uiman siin. Ootan ja vaatan, kas nahk hakkab maha kooruma :D
Muidu aga oli igati väärt jalgrattatiir! Lisaks kõrvalepõige Elva randa Kristeliga juttu ajama. Elu võib vahest päris iluski olla! ;)

Eilne õhtu kujunes üllatuslikult väga toredaks. Tähetorni juures istuda ja juua, kitarri kuulata, niisama lolli juttu ajada :D ja inimesi muudkui kogunes ja kogunes... ning eriti armas oli pärast kogu selle paarikümne inimesega zavi minna! Mõnus mõnus pühapäeva õhtu ;)

Täna olen vaimselt omadega täiesti läbi. Tahaks lihtsalt karjuda ja nutta, aga leian, et pole mõtet ka. See ei tee midagi paremaks aga halvemaks ka ei tee. Ma ei tea kohe. Kõik pitsitab hinge täna. Füüsiliselt olen energiat täis, käisin isegi jalgrattaga sõitmas, aga emotsioonid on ülepeakaela segi. Vihkan selliseid päevi. Ja ometi on kaunis päike ja soe.
Masenduse söögiõhtu tuleb nüüd.

How to mend a broken heart?

Küberarmastus ja reaalne armastus. Mul olla need mõlemad.
Ilmselgelt ma pole sellelt planeedilt?

Nonii. Zavood oli täna ikka väga jura jura. Enne seda pirol tekkis küll kerge õnne fiiling, aga see oli mööduv.
Tahaks armuda. Täiesti pilvedesse. Liblikad kõhtu. Jne. Kõik see. Anyone?

Kõht on täis ahjus küpsetatud viinereid ja tomati-sibula-hapukoore salatit. Purjakil. Pilves? Ja magada ei taha mitte veel.

Tegelikult ma armastan kõiki. Ausõna.

beibi bluu

"Pole nii, et lood ei hakkaks. Lood hakkavad, aga kuidagi märkamatult. Elus. Kuidagi märkamatult siseneb siia dekoratsioonide vahele, sellele igavale koltunud leheküljele, kus sa konutad, üks tüüp ja hakkabki midagi uue loo taolist. Ja lugu võibolla küll algab, aga ei lõpe. Lood ei lõpe. Mis on olnud, see ei kao. "

"Ma tean, mis on, aga ma ei tea, miks või kuidas. Sellepärast, et miksi ja kuidasit polegi olemas. Asjad on päriselt, aga miks ja kuidas on ainult peas."

Loen praegu Peeter Sauterit "Beibi bluu". Siiamaani on hea ja seepärast julgengi soovitada!

Täiesti lõpp, et üks sama asi juhtus juba teist korda ning seekord veel olulisema ja kallima inimesega kui eelmisel korral. Šokiteraapia. Ehmatus ja pisarad. Õnneks on nüüd kõik korras, aga ma ei kujuta ette mida ma oleksin teinud kui asi oleks halvasti lõppenud. Ma oleks suurest kurvastusest otsad andnud lihtsalt!
Armastan sind nii nii väga, ära enam mitte kunagi mind niimoodi ehmata.

jaan

Mul oli maailma kõige ilusam jaaniõhtu.
Spontaanselt Võsule hääletatud... päikeseloojang rannas, viin, eesti muusika järgi jalakeerutus. Hommikul randa. Oeh oeh. Nii hea oli lihtsalt, et ise ka ei usu :)