Vabadus ja ausus. Kaks "asja", mida ma olen alati endale soovinud. Nad on mul nüüd olemas. Tegelikult ei tundugi kõikehõlmav ausus nii roosiline. Vabadus seevastu.. midagi ilusat. Miks ma siis ometi enam üksinda olla ei taha? Miks need neetud õudusunenäod mind kimbutavad? Miks ärkan ma tunde enne äratuskella üle keha vabisedes ja paanikas, justkui oleks keegi just nüüdsama surnud? Miks? Uus asi, mida enesele tahta - hingerahu. Ja see kaalub võibolla, et üles kõik need teised soovid. Jah. Hingerahu!!! Palun.

*

Tegelikult peaks täna tulema ometi ilus päev. Päike paistab. Tööle alles 15ks ning sedagi vaid kolmeks tunniks. Siis on juba Aili Tartus, poodi veini järele, juttu ja muusikat ning õhtuseid külalisi ootama. Kõlab ju ilusasti? Aga ikkagi olen sisemiselt surnud...