Täna helistas Ott ja kutsus homseks külla, sest ta kolib ära. TA KOLIB KALEVI 20st ÄRA! Nagu... see on armas, kuhu ta kolib ja miks, aga nii kurb tunne tuli... see eelmise sügise-talve kommuunielu, mis me seal elasime igal nädalavahetusel...saab ühtäkki oma otsa. Meie pesa, kuhu oli hea külmal ajal kokku pugeda ja suitsu kimudes sinisesse pilve mattuda ning halenaljakaid filme vaadata. Nii kurb, kuidas asjad ühtelugu otsa saavad. Mitte miski ei kesta. Mitte kunagi.
Teeb nukraks jah, aga elu on näidanud, et head kohad ja olemised küll kaovad, aga asenduvad ajapikku uutega. Mõnus elu Uuel tänaval ja tšill õllekas, unustamatu farmielu Inglismaal, reedeõhtud Nõo baaris või 16 kannus, fantastiline squatikuu Barcelonas, suveleitsakus pirogovi ja emajõetiirud... Kõik see on jäänud selja taha ja isegi kui need kohad korduvadki, sama pole enam miski. Möödunut meenutades on siiski hea ja soe tunne. Ja mul on hea meel, et mul on olnud selliseid hetki, selliseid kohti... ja selliseid inimesi, kes on jäänud püsima. See kõik näitab, et elu ei olegi nii hall ja üksluine, vaid suisa eriline ja mitmekülgne ning pakub meile armastust kõige ootamatumatel hetkedel. Pakub. Ja siis võtab selle ära. Aga alati pakub uuesti. Ja see ongi lohutav!