Mu viimase aja emotsionaalne pagas otsustas täna öösel minust välja tulla. Oksendasin oksendasin ja oksendasin. Mineperse kui halb oli. Praegu põrnitsen tassis auravat kohvi ega julge sealt lonksu võtta... olen väsinud ja süda on ikka veel paha. Tunni aja pärast peab olema piisavalt hea, et tööle kõmpsida. Oh elu. Tühi tunne.

Ilmselt juhtub see kõikidega, kes kannavad särke, mis peaksid riidekapi põhjas peidus vedelema. That's all I'm saying!