Jõuetu. Ja depressioon ähvardab ägeda leegiga põlema süttida. Vajan kohe kiiresti midagi positiivset. Kedagi positiivset. Sest ma hetkel ise ei suuda seda olla.

Hommikul kell viis zavoodist koju jõuda, siis süüa, filmi vaadata ja kella kaheksani hommikul raamatut lugeda... Ilmselgelt üleväsinud praeguseks. Vajan puhkust. Pikka puhkust. Aga seda ei tule ju kusagilt otsast, alles lõppes üks. Oeh. Ma ei oskagi puhata...
Ja ma olen rumal. Jälle. Hämmastav kui valesti ma viimasel ajal inimesi nö ära mõikan. Täielikud möödalaskmised. Kuhu kadus mu läbinägemisvõime? Koos alkoholiga kusagile utoopiamaailma oma teed kõndima?

Hea on tänase päeva juures see, et kaks nädalat on nüüd täis! Olen enda üle uhke.