Kurb on olla. Mõistuses lõi miski kolisema. Nüüd käin ringi, lonkan ja logisen. Kuidas üks hetk saab olla nii hea ja teine hetk juba nii nii halb ja vale? Ma ei saa mitte millestki aru enam. Mis asjad üldse on kindlad? Missugused inimesed meie elus on kindlad? Kui sa oma sõbrale ei või enda emotsioone näkku pahvatada, kellele siis veel võib? Ja kui sõber sulle enda emotsioonid näkku lajatab, siis miks käitud empaatiavõimetult? Inimesed ja klõpsud nende peas. Klõps ja ära. Klõps ja tagasi?