Väga väsitav päev on olnud. Selline melanhoolne. Kõik justkui seisaks. Õnneks sain mõne tunni magada ja nüüd on veidi parem. Nüüd mai suuda ära otsustada, kas peaksin täna ka linna peale minema öösel. Eile sai tegelikult kõvasti naerda! Zavood kui komöödia. Ja niii palju inimesi oli igal pool. Möku esisest mööda pressimine oli tõsiselt keeruline.
Aga ma ei tea. Nii tühi tunne on. Kuuliauk südames või peas ehk, ma ei ole kindel. Mitte milleski ei ole kindel enam. Ja taas kukkusid mu kaitsemüürid kolinal kokku. Mis nüüd saab? Uus tsemendisegu ja laon jälle püsti? Mis muud!