Tööl oli energiat nii palju, et suisa üle jäi teist. Ilmselt jalutuskäik koju võttis selle omale, sest ma olen JÄLLE unine. Nii nii unine, et ei jaksa JÄLLE jooksma minna. Oehh.
Ja see happy-day-fiiling on ka ära kadunud. Tahaks reaalsusest eemale trippida juba. Miks see oktoober nii kaugel peab olema? Kiusatus on suur. Aga kas kiusatused pole mitte selleks, et neile järele anda?