168 päeva !

168 päeva ja 186 lehekülge ehk siis järjekordne päevik sai täis. Vaid napilt üle viie kuu minu elust. Ja MILLISED viis kuud need on olnud!!! Võtab lausa pea pööritama kui tagasi mõelda.

Meestega mu elus on jätkuvalt samamoodi. Läänerindel muutuseta! Tahan, saan ja siis enam ei taha. Siis tahan jälle. Jne! Ja nii on KOGU AEG. Lõpuks nad alati tüdinevad minust, sest ma ajan nad hulluks... halvas mõttes. Ma ei suuda mitte midagi hoida. Õigemini jah.. ma ei suuda mehi hoida. Minu meeled peab kogu aeg põnevil hoidma, et mu huvi püsiks. Kust ma leian sellise? Sellist pole olemas.

Ja jälle ma igatsen inimest, keda enam igatseda ei tohiks. Vastik, kuidas mälestused mõnikord nii valusalt põletavad, nagu pritsitaks su haavadele hapet. Praegu...täna.. on kõik vastik ja lahti rebitud. It's a never-ending circle!

168 päeva. Mida ma oleksin teinud sel suvel, kui poleks olnud Moonit, kellega õhtuti pirol veinitada ja uisapäisa Leetu hääletada? Või kui poleks olnud Kadit ja Leilat, kellega kuumadel suvepäevadel ujumas käia? Ailit, kellele südant puistata ja kellega jaanidepäevaks Võsule põgeneda? Karolit, kellega folgil emotseda ja maailma tagasi paika panna? Või mehi, kes tegid tuju heaks ja aitasid kasvõi ajutiselt unustada? Kui poleks olnud zavoodi, kus end tühjaks tantsida?
Kui poleks olnud neid inimesi, neid kohti, siis ma tõesti ei tea, mis oleks minust selle suve..või viimase viie kuuga järele jäänud. Need viis meeletut kuud! Kuidas jätkub mu elu nüüd? Käes on uus sügis... eelmisel sügisel sai üldse kõik alguse. Võiks öelda, et meeletu aasta.

Aga.. elagem üks päev korraga ja püüdkem mitte üle mõelda.