Veider, kuidas mõni asi, mida sa nii väga ootad jätab su seest täiesti tühjaks. Mitte tühjaks selle heas mõttes, vaid tühjaks justkui peale suuremat piinamist ja valu... kui enam ei jaksa tunda ega olla. Selline halb tühjus. Kuidas on võimalik, et see MISKI, mis nii õnnelikuks pidi tegema tagantjärgi niimoodi mõjub? Kas see tühjus tuleb sellepärast, et see oodatu sai läbi? Või sellepärast, et see oodatu polnud tegelikult õige? Et ma võisin südamepöörituseni õnnelikult oodata, aga tegelikult pole see siiski see, mida ma vajan? Vajadus ja tahe. Midagi tahtmine või millegi vajamine? Mis selle ootuse puhul küll õigem öelda oleks?

On öö, istun siin üksinda, uni on natuke, aga magada ei taha. Ümberringi on kõik nii vaikne, isegi naaber ei norska täna. Kapi kõrval seisab kaks pudelit veini ja külmiku peal üks poolik siider. Vahin neid juba pikemat aega, aga sirutan ometi käe taas veepudeli järele.


kuidagi sobib väga hästi praegu...