Olen üle peaaegu, et aasta Tallinnasse sattunud. Seiklesime Lonaga hääletades siiakanti, tegelikult suht vedas, kuigi peaaegu oleks üks kott kaduma jäänud, aga noh... juhtub.
Nüüd ma istun siin Mooni juures toas, käisime enne vanalinnas joomas ja nii ilus oli. Rahulik Tallinn. Ometigi soovin, et oleksin Tartus ja saaksin pugeda oma voodisse ja ühe armsa hea noormehe kaissu.
Ma ei saa viimasel ajal juua enam. Muutun väga kiiresti ülimalt melanhoolseks. Samas ei oska ka kuidagi teistmoodi olla. Taaskord leian end põhjast. Mis mind seekord välja roomama ajendaks?