Põgenesin linnakuumusest maakuumusesse. Jälle kord leian end liigselt mõtlemast asjadele, millele üldse mõelda ei tahaks. Linnas on kuidagi lihtsam... ei jää nii palju aega mõtlemiseks. Autode kihutamine, mööduvate inimeste hääled jne..kõik on segav, ei lase keskenduda isegi kui tahaks. Maal aga... ma võin aidata misiganes tööd teha, ikka ei anna mõtted rahu. Kas ma peaksingi siin kauem olema, et suudaksin need mõtted endast välja mõelda? Võibolla ongi vaja, et ma lihtsalt mõtleks.. laseks mõtetel kanduda sinna, kuhu nad tahavad. Valusatele radadele. Ka väga valusatele radadele. Siis ehk suudaksin oma eluga edasi minna?
Ma nii kardan valu viimasel ajal... igasugust emotsionaalset ja füüsilist valu. Ma tunnen, et ma ei saaks sellega hakkama. Karjuksin nutta ja laguneksin koost (jah, on võimalik veel rohkem laguneda koost!).
Ma pean lõpetama nende asjade tegemise, mis ei too mulle pikemas perspektiivis kasu. Aga nii suur on kiusatus nautida hetki ja mitte mõelda, mis tuleb... isegi kui see tähendab mingite totaalselt lollide asjade korda saatmist.

*
Ma igatsen Teda!