esmaspäev, 1. november 2010

Kui ma väike olin, siis pugesin peitu ja nutsin. Nüüd olen pidevalt lihtsalt pissed-off! Niimoodi ei tohiks keegi elada. Mürgitan iseennast seestpoolt väljapoole. Ilmselt paistab see kõigepealt mu silmadest, lõpuks haarab mu keha. Vihast ja elu keerdkäikudest muserdatuna väänlen ja moondun koletiseks.

2 comments:

K ütles ...

Mingil veidral kombel oleme viimasel ajal.. ühildunud.

eve ütles ...

üksteise eludest läbi põimumise sündroom ma ütleks!