Kui ma väike olin, siis pugesin peitu ja nutsin. Nüüd olen pidevalt lihtsalt pissed-off! Niimoodi ei tohiks keegi elada. Mürgitan iseennast seestpoolt väljapoole. Ilmselt paistab see kõigepealt mu silmadest, lõpuks haarab mu keha. Vihast ja elu keerdkäikudest muserdatuna väänlen ja moondun koletiseks.
esmaspäev, 1. november 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 comments:
Mingil veidral kombel oleme viimasel ajal.. ühildunud.
üksteise eludest läbi põimumise sündroom ma ütleks!
Postita kommentaar