Miks inimene oma vigadest ei õpi? Kuidas on üldse võimalik korduvalt samasse ämbrisse astuda? Ma lihtsalt ei saa aru, miks mul üldse ei vea. Kas tõesti mingi ebaõnn jälitab? On keegi mulle juba enne sündi needuse peale pannud? Kui miski siin elus enam õiglane ja hea ei tundu, siis milleks üldse elada?
Ma ei saa öelda päris nii. Mul on imehead sõbrad, mu pere armastab mind ja toetaks kui ma neid paluks. Aga ma ei taha. Ma tahan ise hakkama saada. Ise nutta ja ise end terveks arstida, aga ma ei oska. Lihtsalt... öelge mulle keegi, mida ma peaksin tegema? Mida põrgut ma peaksin tegema, et lõpuks ometi lihtsalt.. õnnelik olla?