Nohh. Polnud just kena laupäeva hommikul ärgata ja eelmise öö pimedat sasipundart lahti hakata arutama. Suutsin end järjekordselt täiesti ära kaotada sellesse mõttelagedasse melusse. Terve eilse ja tänase päeva olen püüdnud end uuesti üles leida, aga pole õnnestunud. Või siis ma ei jaksa veel piisavalt kõvasti püüda.
Kui veider ma ikka olen!

Täna kerge väsimusega, aga siiski.. pohmellita ja kõikide mälestustega ärgates oli minus küll nii palju rahulolu, et suutsin end maale vedada. Ilmselt tänu Ailile siiski, kes oli umbes samas seisus nagu mina laupäeval, aga tublim ja tugevam kui mina... nagu ikka. Lohistasime end bussijaama ja käisime Rõngus. Peret oli kena näha.