Kui me teame, mis meid õnnelikuks teeb või teeks, siis mingil väga veidral kombel tundub, et see miski hakkab igal sammul meil käest libisema. Kas see ongi kaotusekartus, kui hirmust millestki ilma jääda, me muutume järsku raidkujudeks keset kõrbe? Üksi, liikumatu, kadunud ilma teadmisteta, kuidas ennast leida. Me reageerime, mõtleme asjad enda peas imelikeks, me arvame, et nii saabki hea...Ainus, mis juhtub on see, et me kaotame viimsegi sideme sellega, mis tegelikkuses oluline on ning leiame ennast kaose keskelt, kust tagasiteed ei tea ning teed edasi ei näe.

Meie soovid on liiga tihti meie heaolu vaenlased ning meie heaolu on liiga tihti meie vaimse ja emotsionaalse tervise vaenlane.

Aga mis siis, kui see kõik on hoopis teisipidi? Meie draamadest saavad järsku meie enese iroonilised komöödiad. Meie tahtest saab meie pohuism. Meie hoolivusest saab meie üksindus ning meie üksindusest saab põhjus otsida endale koht kusagile...kellegagi...midagi, mis oleks meie tänapäev.
Lepime sellega, et pole meie võimuses muuta reaalset sürreaalseks ning kaotada piiri meie teadvuse ning teadmatuse vahel. Küll aga on võimalik hajutada tunne, et me oleme üksi, kuna kõik meile oluline on meie peas. Seega, kuna mälestused kõikidest läbudest, pidudest, nimetutest nägudest, nägudeta sõnadest, sõnadeta tunnetest toidavad meie mälestusi. Meie mälestused toidavad meid hauani.

tekst by Rait !