Eile tuli Silmakliiniku juures mulle teretades ligi nii 50ndates naisterahvas. Viisakalt pakkus mulle mingit teatmikku, arvates, et mul võiks seda vaja minna. Viskasin pilgu peale, teatmiku kaanel seisis mustas kirjas üksainus küsimus - kuidas üksildusega toime tulla? Kas ma näen tõesti nii lootusetu välja, et võhivõõradki mulle abi tahavad pakkuda? SUht feil tunne tuli, ütlesin kiirelt, et ei vaja sellist asja ja pms jooksin koju.