vitamiinide terviseks !!!

Inimesed, sööge vitamiine. Lausa hämmastav, kuidas nad mälu parandavad ja juuksed kasvama panevad. Veelgi enam - magneesiumisisaldusega vitamiinikompleks aitab ülihästi pohmelli sümptomeid kõrvaldada.

Facebook on täitunud kaht sorti teadetest - sellistest, mis soovivad häid jõule ja sellistest, mis kõik pühadega seonduva kurjalt kuradile saadavad. Ma ei ole ka sellel aastal mingi eriline jõulufänn, aga möliseda nendega, kes seda aega naudivad on ka kuidagi inetu. Igaühel on hetki, mis meeldivad rohkem ja hetki, mida pigem kogeda ei tahaks. Ei pea siis teistele turja kargama selle pärast. Et jah - natukene mõistmist, inimesed. Olge tolerantsemad.

Püromaani-ajad on möödas, nüüd tegelen veeuputuste korraldamisega. Hakka veel hilja õhtul koristama. Ja kuidas on see üldse võimalik, et veepang käes lihtsalt pooleks murdub? Korteriomanik oli poole minutiga ukse taga. See on ka suht müstika, arvestades, et tegu vanemapoolse naisterahvaga siiski.
Uneraasugi pole enam. Kui homme 11-tunniks tööle ei peaks minema, siis paneks padavai kusagile baari hetkel. Vähemalt seal oskaksin ehk viisakalt käituda!

9 kuud ja kolmekesi. not in my world :)

Õõvastavaid kokkulangevusi tuleb elus ette. Kohtad inimest, tuleb välja et ta on hull, saad tast lahti, hingad kergendatult. Läheb mööda paar aastat ja su sõbrannaga juhtub täpselt samasugune jama. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, millal käib see KLÕPS ära mõnedel meestel, et nad hulluks keeravad ja laamendama hakkavad? Ja kuidas on võimalik, et inimene ei saa ise aru, milles ta süüdi on, uskudes kogu hingest, et tema ju püüdis ja oli tubli? Suisa müstika. Oksele ajab.

Öösiti juhtub igasugu asju. Oota vaid, kuni tuleb pimedus. de ja vu.

Ärkan. On laupäeva hommik, kuigi pole üldse vaba päeva tunnet. Pähe kerkib koguni küsimus - kas minna tööle jala või bussiga. Aga täna ju ei pea tööle minema. Kõigest kooli ja sedagi alles lõuna paiku... Rahunen. Tõmban kardinad akende eest ära ja lasen valgusel tuppa voolata, tugitooli ja raamaturiiuli haarata, seinad.. lõpuks toa kaugematessegi nurkadesse pugeda. Hetk hiljem alles märkan - lund sajab. Kohe päris kõvasti keerutab akna taga. Ilus on lumesadu päevavalguses. Vaatan kohe jupp aega...

Kas inimese nimi määrab tema käitumismustreid? Viimasel ajal tundub nii. Samade nimedega inimesed on nii kirjeldamatult ühetaolise käitumisega, et kriipi hakkab.

Ma ei taha ära sõnuda, seega ma parem ei ütle midagi.

Kõikidest maailma asjadest ja ideaalidest või millest iganes... kõigest kõige rohkem hindan ma tervist. Tervisest pakatav inimene - see on kõige ilusam vaatepilt üldse. Kui ma püüaksin kuldkalakese, siis kaks soovi laseksin tal enda jaoks välja mõelda, endale aga sooviksin raudselt tervist. Ilma mis iganes haigusteta elu, no matter what. Tervis teeb õnnelikuks. Tervis ongi õnn.

Lõpuks ometi on see kaua oodatud reede. Kipub nii olema, et mida rohkem midagi ootad, seda rohkem pead oodatus pettuma. Eks homme samal ajal saan juba öelda, kas see ka tänase suhtes paika peab või mitte. Seni aga - let's hope for the best fucking time.

Arvad küll, et oskad inimestega manipuleerida. Siis aga manipuleeritakse sinuga veelgi osavamalt. Või noh, kas just seda... kui saad aru manipuleerimiskatsest, siis on see ebaõnnestunud üritus siiski. Üleüldse ei tohiks teisi inimesi marionettidena kasutada. Paraku on nii, et isegi kõige paremad inimesed teevad seda. Mõni suisa enese teadmata.
Mina isiklikult pole seda mõnda aega teinud, tuli lihtsalt hommikukohvi juues selline mõte pähe..

Täna öösel nägin esimest korda sellel sügisel, kuidas lund sajab. Ei olnud mingi õnnis jõuluootuse tunne, polnud üldse meeldiv tunne, mis mind valdas. Pigem oli reaktsioon selline - kurat, hakkab jälle pihta. Tõesti ei viitsi niimoodi ringi sumada, nagu viimased kaks talve. Tsipake mõistust talvetaat, eksole!

Miks on ööpäevas ainult 24 h? Nii hästi sobiks näiteks 34 h, jättes inimese unevajaduse endiselt sinna ca 8 h kanti. Kui palju rohkem jõuaks ära teha! Mitte, et vingumine hetkel midagi aitaks. Ilmselt on lihtsalt raske interneti vahendusel mingit koolivärki ära õppida, tohutult palju segavaid faktoreid on ju. Lihtsalt ei suuda end muudest asjadest elimineerida. Ja lisaks mul kõht koriseb, süüa aga pole. Selline tore hilisõhtu!

Käitu halvasti mu sõbraga ja sa käitud halvasti minuga! Igasugune respekt läinud.

Hämmastav, kui palju unustusse vajunud huumorit suudab alkohol üles ergutada. Maailm on hoopis teistsugusem, kui kainest peast. Mõjub kummastavalt eufooriliselt. Maru imelik on. Ja hea.

Täna tõdesin, et ma ei oska enam teha midagi, millega veel aasta tagasi üsna edukalt hakkama sain - ma ei oska enam ahju kütta. 3,5 h jebimist, et ahi üldse soojaks läheks või, et viimane puutükk leegi üles võtaks.. siuke kammajaa. Päris läbi omadega :D ei tea, kas jaksangi trenni teha enam selle jama peale. Varsti peaks jälle kütma, äkki edaspidi tulen paremini toime. Igatahes suur on minu rõõm sõprade üle, kes viitsivad virtuaalsel teel ahju kütmist juhendada. Muidu vist siiamaani loobiks halge ühe kaupa ahju ning puhuks leeki üles. Puuuh. Aitäh teile :D Tegelikult ilma naljata, ausalt.

Täielikult rock ja metal ballaadide lainel... rahu hinges voolamas või nii.

Naljakas, kui lihtne võib mõni asi olla. Muidugi eeldusel, et oled esmalt piisavalt julge selle palumiseks.

Täna on igatepidi mõnus päev. Sain lausa poole üheksani hommikul magada, kohvi maitses hästi, käisin loengutes, tegin trenni ning õhtul lähen veel kinno ja poole öö pealt vennaskonda kuulama. Suht muhe, ma ütlen.

Liiga sügavalt enda sees kinni. Kui inimene väärtustab liiga palju kõike seda, mida tema teha tahab, siis on see egoism? Ma ju näen küll enda ninaotsast kaugemale ja ma oman empaatiavõimet, aga sellegipoolest... miks on alati nii, et teen seda, mida mina teha tahan, ka siis kui mõnel väga tähtsal inimesel on mind tegelikult vaja. Ma ei ütle, et ma alati niimoodi teen. Aga ma lihtsalt ei saa endast aru enam. Kes ma selline olen? Ja miks ma ei suuda üldse parem olla?

Andestamine on midagi, mida igaüks teha ei suuda. Hindan väga kõrgelt kõiki, kes sellega hakkama on saanud, misiganes kontekstis.

Kurb hakkab mõeldes, et kunagine väga tore inimene on end praktiliselt täiesti põhja joonud. Ja ma ei räägi hetkel üldse endast! Eile zavoodis sai märgatud ja kurvastatud. Nagu MILLEKS? Elu raiskamine.

Kui vaikus muutub liiga valjuks, siis tuleb karjuda!

Ma ei tee mitte iialgi neid eksameid ära jaanuaris. Mulle lihtsalt ei jää mitte miski meelde. Kohutav. Ma pole nii ammu pidanud midagi õppima, et ei oska enam. Lihtsalt ei oska. Ving ving.

Lausa ulmeline, kuidas saab mõne eemaloldud päevaga teist inimest nii hullult igatsema hakata, et uuesti kohtudes on tunne nagu vastarmunul, liblikad kõhus lendamas. Niimoodi juhtus minuga eile. Ja mulle meeldib see tunne. Mulle meeldib, et need liblikad on alles ka täna hommikul, piiludes voodi poole, kus tema veel vaikselt magab.

Jõud otsas. Enam ei jaksa. Köhin ja aevastan. Ja ei saa haiguslehte lubada, mitte ei saa.

Millal on depressioon liiga sügavaks muutunud? St, kuidas peaks kõrval seisev inimene aru saama, et teine enam omal jõul asjast välja ei tule? Tean, kuidas oli mu enda puhul - keegi ei saanudki aru, kuni ühtäkki ma lihtsalt ei suutnud enda meelehärmiks nutmist lõpetada ja olingi sunnitud abi otsima. Kõikidel inimestel pole aga sellist hetke, samas on näha, et miski on väga korrast ära. Kuidas aidata kedagi, kes võib-olla ei taipa isegi, et ta abi vajab? Mul on kaks sõpra, kelle pärast olen väga mures...

korterit pakkuda sinul või su tuttaval??? KIIRE!!!

Kui keegi teab kedagi, kes üürib Tartus korterit maksimaalse hinnaga 100 euri kuus, siis oleksin väga tänulik info eest. Ma ei otsi endale, ütlen kohe, aga üks väga tore inimene otsib ja tal on tõesti kiiresti-kiiresti vaja. Super oleks leida otse omanikult. Ma muidugi eriti ei looda, aga sellegipoolest küsin igas võimalikus infokanalis. Niisiis, kas keegi teab kedagi???

Kui mu pangakontole kusagilt nii 1000 eurot pudeneks, oleksin väga tänulik!

Elu ja juhused selles. Kohata peol head sõpra, keda pole kolm aastat näinud õhtul, mil algselt oli plaanis varakult kodus magama minna või leida tänavasillutiselt eurone münt siis, kui rahakotist tuul parasjagu läbi on hakanud käima. Mida iganes. Õnnelikud juhused on need, mis muudavad hallimagi päeva vikerkaarevärviliseks ning panevad naeratama, seest poolt välja poole. Eile oli üks selline paljude inimeste jaoks. Ja olgugi, et endal on vahepeal raske... nähes teiste naeratavaid nägusid ja õnne - see nakkab :)

Jalutasime pikalt Emajõe äärt mööda, turnisime ja kiikusime Tähtvere lastepargis, sõime suppi ning tegelesime mitu tundi hasartmänguga... haledalt kaotasin potikus, aga valetamises võitsin. Ütleb nii mõndagi minu kohta?! :D

Täna pidi olema super tore õhtu sõprade seltsis. NOONIII. Katastroof! Ja see on veel üsna leebelt öeldud. Ma ei saa aidata inimest, kes end aidata ei lase. Ma ei saa rääkida inimesele aru pähe, kui ta kuulata ei taha. Täiesti võimatuid asju juhtus täna.
Lisaks on minu armas fotoaparaat suure tõenäosusega rikutud, sest mingi prillidega mõrd otsustas selle klaasitäie õllega üle kallata. Ma olin nii vihane, et käed ka värisesid. Vedas naisel, et ta kusagile ära kadus, oleksin ta muidu lihtsalt maha löönud ilmselt.
Ainuke positiivne asi, mis tänasest õhtust hinge kajama jäi on see,et vaatamata kõigele, mis on olnud... mul on maailma parim mees. PARIM! Aitäh.

Aga zavoodi uus turvamees on nii pointless, et halb hakkab. Minu vanaema tuleks ka turvamisega paremini toime, kui tema!!! Gaadteemit!

Energia ülejääk ja imeline tervenemine, nii sobivalt - reede õhtuks. Täna ma lähen linna peale, oojaa. Sõps on linnas ja kõik emotsioonid on kuidagi positiivselt podisevad üleüldse. Tööpäev oli väga mõnus ja .. mis sa veel elult tahad. Kuradi kaunis, ma ütlen!

Kui sa tead, et sa teed midagi valesti, aga teed seda sellest hoolimata ikka, siis mismoodi saaksid end tegelikult aidata? öeldakse ju, et midagi ei tohiks endas alla suruda. Samas teadvustad endale, et vaimne agressioon teise inimese suhtes on kohutav ning tead, et ei tahaks ise mitte kunagi sarnases olukorras olla. Võid isegi teada mõnd sõpra, kes on selle tee juba ise läbi käinud. Aga ikka sa teed neid asju... endal peast kinni hoides, ennast mitte mõistes, tundes hulluks minemise võimalikkust. Mida siis ikkagi teha?
Ma soovin, et ma teaksin vastust.

Antibiootikumide šokk minu kehas. Iiveldus, krambid kõhus, pearinglus, peavalu, keha hõõgub palavikuliselt, aga kraadiklaas näitab ainult 35. Täiesti kohutav hommik. Ja mõelda, et ma PEAN täna tööle minema. Veab, kui bussis pilti tasku ei pane!

on hingedepäev. süüdake küünlad kõikidele, keda meie seas enam ei ole. meenutage.
ja ärge kurvastage. sest nad siiski OLID! ja selle võrra on meie elu palju rikkam.














"...ta on küll surnud, kadunud siit ilmast
ja elavatel kurb on olla sedasi,
ent ta ei soovi, et langeks pisar teie silmast,
sest Tema süda elab ikka edasi."

Algas kümnes kaine nädal!

Ma olen absoluutselt täiesti siiralt vaimustunud koolis käimisest! Oleks mul raha, siis käiksin statsionaaris. Oeh. Aga võib-olla ongi hea, et harva. Mida harvem, seda huvitavam tundub ehk. Viimased kolm päeva olin küll eeskujulik tudeng, kõikides loengutes kohal, kuulamas ja märkmeid tegemas. Ülejärgmisel reedel jälle.

Naljakas, et nüüd, peale mitme aastast kooli pausi on kool hoopis ägedam. Pole kohustust, on lihtsalt huvi. See see erinevus ongi. Omal ajal sai ülikooli astutud, sest nii PIDI tegema.

Olen ilmselt pea kusagile ära löönud, sest kõik positiivsed emotsioonid on kusagile kadunud. Veidral kombel meenub nüüdseks juba kolme aasta tagune aeg depressiooni basseinis siplemisest.
Kuulates täna õhtul kliinilise psühholoogia loengut jäi kummitama küsimus - kas emotsioonid tekitavad mõtteid või mõtted emotsioone? Ise kaldun kognitiivse suuna poole, et enne on siiski mõte, mis vallandab siis vastavalt negatiivse või positiivse emotsiooni. AGA on endalgi niipidi olnud, et enne tunned midagi ja siis hakkad alles selle tunde üle mõtlema... otsides põhjust/mõtet, mis selle tunde tekitas. Ürita siis niimoodi aru saada, milline lähenemine õige peaks olema. Ilmselt ei saagi olla seda õiget lahendust, sest kumbki variant pole ju vale ka.

Mul on natukene juhe koos :)

Tänasest pühapäevani on jälle kool. Otsus psühholoogiat õppima minna on olnud viimase aja sündmusi arvestades parim, mida ma enda jaoks teha sain. Peale selle, et see on mu tööalases ja isiklikus elus kasulik, on see ka kirjeldamatult huvitav. Tekib tunne, nagu ei käikski koolis, vaid mõnusalt vaba aega veetmas. Siiski, olen selles valdkonnas alles lapsekingades. Aga hullem oleks see, kui kasvuruumi polekski!

Ja muideks, tänase seisuga olen olnud 60. päeva kaine!

Võid mõelda, et tead, mida mingis olukorras öelda. Võid isegi öelda need asjad ära ja arvata, et tegid kõik õigesti. Ja ikkagi tuleb hiljem välja, et oleks pidanud sõnu seadma teistmoodi või olema üldse kuss. AGA ei tohi lasta end kõigutada teiste arvamustest. Ainult niimoodi on võimalik selles maailmas normaalselt eksisteerida. Lõug püsti, selg sirgu, julgelt naeratades alati ja ainult edasi.

Kui ma oleksin kogu aeg õnnelik, siis mul hakkaks igav. Kui ma kogu aeg naeraksin, saaksin naerukortsud pealegi. Lihtsalt ei ole võimalik olla kogu aeg õnnelik. Ja... ei tohikski. Elus peab ikka variatsioone ka leiduma. Elu olgu värvikirev, nagu Pakistani bussid!

Oiioi, kaks kuud olin järjekorras ja lõpuks sain - Patrick Rothfussi Tuule Nimi kolmas raamat The Wise Man's Fear. Peaaegu 1000 lk lugemist. Küll nüüd oleks kena mõni vaba päevake, et kodus keras seda raamatut endasse ahmida.

Torisesin pool eilset õhtut, nagu üks porisena nurka visatud kummisäärik. Priit arvas siiski, et minu puhul on tegemist kristallkingakesega. Niimoodi siis vaidlesime :D

Lisaks sai minust eile peaaegu püromaan. Selle väikse erinevusega, et mina ei kaifi musta tossu ega leeke, vähemalt mitte enda köögis. Üritasin esimest korda seda pliiti kütta, mingi tõmmet aga polnud, mistõttu kõik see toss voogas kööki. Olin päris ähmi täis ja kutsusin omanikuhärra asja kaema, tema toimetas stoilise rahuga kärssavad puud vanni ja kallas neile külma vett peale. Tagant järele mõeldes - kuradi koomiline õhtu.

Aeg-ajalt langen vabalangemist kusagile akendeta auku. Põhja ei jõua, lihtsalt langen ja valgust ei ole.
Tahaks nii palju asju teha. Pea pulbitseb ideedest. Neid on nii palju, et ma ei suuda leida seda põhilist, millest alustada. Ja nii ma muudkui mõtlen ja mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem lisandub ideid. Ja kui ma enam mõelda ei jaksa, siis langengi oma vabalangemist...

midagi ilusat!

Kirjeldamatult veniv nädal on olnud. Juba ainuüksi esmaspäev-teisipäev oleksid kestnud suisa sajandi. Aga eks ta venib ikka, kui midagi väga oodata. Homme siis see kauaoodatud reede, mil saab Pärnut vallutama minna. Sügisene meri, mmm. Aili lubas kohalikku pubisse ka lohistada. Ootan ootan ootan :)

Mõnikord ei olegi füüsilise tervise tagasi tulekuks vaja muud, kui natukene armastust.

Kui sa pole kunagi päris augu põhja kukkunud, siis ei oska sa loomulikult sealt välja ronida. Augu serval komistamine pole midagi. Korralik pingutus tagasi pinnale pääsemise nimel on see, mis paneb edaspidi tegema ükskõik mida, et mitte enam sinna auku kukkuda.

50. kaine päev! Olles endiselt sageli ümbritsetud joomastest inimestest, mõtlen, et ma ei taha küll enam kunagi alkoholi oma vereringesse lasta. Samas olen ma piisavalt tark, et sellist lubadust mitte anda.

Kurb, vihane ja väsinud. Ma ei suuda enam teatud asju kannatada. Tekkinud on sisemine dilemma, mida ma kuidagimoodi lahendada ei oska. Ma tean, kuhupoole kaalukauss vajumas on, aga ei ole kindel, kas ta ikka õiges suunas vajub. Hea oleks kõigest eemale saada, aga paraku pole see võimalik. Tuleb olla ja suuta asjad enda jaoks selgeks mõelda. Ning siis täie selguse juures lõplik otsus langetada. Hea rääkida, haah. Korda seda kasvõi mantrana, ei aita. Lihtsalt ja konkreetselt ummikus.

Vahepeal on raske kaine olla. Tavapärane reaktsioon halbadele sõnumitele või lihtsalt halvale enesetundele oleks alkoholi tarbimine piisavalt suurtes kogustes, et see kõik muu ära tuimestaks. Ja kui mõnel sõbral on raske, siis pole mitte enam endalgi raske, vaid on topelt raske. Veider, et karsklus emotsioone võimendab. Arvasin, et efekt on vastupidine.

Haigused tulevad ikka kõige ebasobivamatel hetkedel. Ikka siis kui on suuuured plaanid tehtud !

Veidral kombel ärkasin täna 3,5 h enne äratuskella ehk siis kell kaks öösel. Uuesti magama jääda ei õnnestunudki. Und pole praegugi. Istun siin arvuti ekraani ees ja mõtlen, et võiks olla üks lörtsisajune hommikupoolik...oleks nädalavahetus ja ma ei peaks kusagile kiirustama. Võiksin kohvi- või teetassi taga uneledes akna juures istuda ja õue vahtida. Tuul ja lörtsisegu Tartut vallutamas ja mina soojas toas. Jah, sellisest hommikust mõtlen.

sügise värv ja võlu

Kahe tunni pärast on esimene koolipäev üle kolme aasta. Uiuiui. Kergelt ärev olla. KERGELT! :D

Ja jälle ärkvel veel enne kui õues valgeks läheb. Ärkvel enne äratuskellagi.
"Kohvitassi taga uueks sündida"... nagu laulab Ultramelanhool. Õnneks on alles sügishommikud...
Täna on meeletult tihe päev. Tahaks hoopis kivi alla peitu pugeda.

Raamatusoovitus:

Daniel Goleman "Hävitavad emotsioonid". Elu ja Meele VIII konverentsi teemasid käsitlev teos. Dalai-Laama on huvitavam isiksus, kui ma siiamaani olen arvanud.

Kahju on sõbrast. Niuniu.

Esimest korda üle pika aja tunnen, et ma võiksin siin maal konutada veel nädalate kaupa. Tavaliselt oli 24 h maksimaalne aeg, mis ma suutsin siin hulluks minemata veeta.
Positiivne areng on toimunud, ma leian. Hakkan justkui inimeseks saama jälle.

Tänasel imeilusal päikselisel sügispäeval täitub 5. nädalat ka juba. Kui hea! :)

Kui sa oled kord juba kellestki lahku läinud, siis tee kõikidele oma sõpradele teene ja ära mine selle inimesega enam kokku. Selline edasi-tagasi siiberdamine keerab su enda emotsioonid persse ja sõbrad ei viitsi ka lõpuks sulle enam toeks olla, kuna sa NIIKUINII lähed ju tagasi... ning kõik algab otsast peale. Üha uuesti ja uuesti. EI KORDUSTELE!!!!

Hohoo, sel nädalal sain omale silmapõletiku ja seoses sellega puha kesknädalal töölt vaba päeva. Täna käisin tööl päikeseprillid peas ja tekitasin nii väikestes kui suurtes palju elevust sellega. Hihhii. Nalja peab saama. Missest, et enda kulul.
Emotsioonid täna üldiselt head.
Mõnusat mihklipäeva!

32. päev.

Eile avastasin, et meeleolukõikumised ei ole sugugi möödas, tundub et hullem segadus on alles ees. Kõndisin poolteist tundi ilusas sügisõhtus mööda linna ringi, muusika kõrvus voolamas, et natukenegi oma mõtetest rahu saada, aga isegi see ei aidanud täielikult. Oli selline tunne, nagu pea plahvataks. Konkreetselt!
Maailma värvid on jah tagasi, aga tagasi on ka kõik tundmused. Viimse vindini tundmused. Tunnetan ja kogen kõike nii selgesti, nagu seda aastaid enam teinud pole. Maru raske on. Aga mulle öeldi, et ma olen heal teel ning see tee ei peagi lill olema. Ma olen nõus.

29. päev.

Muideks, ma sain sellega hakkama. Tänase seisuga olen täpselt kuu aega kaine olnud. Nii et näitan keelt ja perst teile, kes te arvasite, et ma sellega hakkama ei saa. Eve suudab kõike kui Eve tahab. Votnii.

lugemissoovitus !

Hävitavad emotsioonid ehk teadlaste vestlus Dalai-Laamaga on kindlasti üks huvitavaim raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Professionaalses aspektis kasulik ka. Kõik emotsioonidega seonduv paelub.

Tühjaks pigistatud sidruni tunne... Magama õnnestus jääda ehk kuskil pool seitse hommikul, eelnenud kolm tundi siplesin voodis, pea mõtetest auramas. Ma ei saa endast enam üldse aru. Ma ei saa aru inimestest, kes peaksid olema mulle need kõige lähedasemad. Ma ei saa aru inimestest, kes on jäänud kaugeks ega isegi tereta enam. Mingi vaimne error on täna. Täielikult.


27. päev.

Minge ära mineviku varjud. Väga poeetiline-dramaatiline kräpp tuleks siia kui ma viitsiksin kirjutada.

Omadega läbi. Kohvi ei võta kuidagi und ära ning 70 mintsa pärast pean olema tööpostil. Võeh, mitte ei jaksa täna. Eile oli igasugu plaane... nagu näiteks pikem jalgrattatiir sügisõhtupoolikul. Siis aga hakkasin Sons of Anarchy esimest hooaega vaatama ning jõllitasingi seda arvutiekraani silmad krõllis kuni südaööni, siis enam lihtsalt ei olnud võimeline. Tunnistan, et olen nüüd sellest sarjast sõltuvuses.

Vaikus kuulub argipäevade õhtutesse, nädalavahetuse õhtud olgu kärarikkad. Naeru ja muusikat ning tantsuplatsi, muud ma ei vaja! Ja laupäevast päikesepaistet ning pitsat ja jalutuskäike Toomemäele. Idüll ei ole ainult sõna, see on minu viimase aja reaalsus.

Kui torm on möödas, kas maailm tundub selles suures vaikuses siis äkitselt teistsugune?

Kas sina tead, kui paljude su sõprade-tuttavate elu on alkohol ära rikkunud juba enne nende kolmekümneseks saamist? Hakka mõtlema. See number võib rabavalt suur olla.

16. päev.

Mulle meeldivad inimesed, kes on suutelised enda ninaotsast kaugemale nägema, aga ma ei saa aru, miks mõned inimesed liigselt teiste peale mõtlevad, unustades seejuures täielikult ära enda eest hoolitsemise. Teistest inimestest peab hoolima, aga esmajoones peab hoolima iseendast, sest kuidas sa tegelikult päriselt teisteski hoolida saad muidu?

Vaatad kaine peaga purjus inimesi ja itsitad omaette. Eile õhtul oli mul rohkem energiat, kui iial varem joobes olles. Kofeiin tegi triki ära ja juttu jätkus kõikidega.. ulmeline, KUI jutukaks ma muutun peale nelja kohvi :D
Üldiselt tundus terve tartu linn eile maani täis olevat. Kõik vastutulijad olid kreenis. Meie laudkond oli zavoodis ilmselt kõige kainem, koosnedes mõnes õllega tipsutajast ning neljast täiesti kainest inimesest. Aga kes pani kõige rohkem tantsu? Meie kaine laudkond! ;) Nii peabki pidu pidama. Käige kõik metsa oma jooma kutsumistega!
Haah, ja mingine neljandat põlve tallinna-sugulasi oli ka ootamatu ja huvitav zavoodis kohata.
Igati kordaläinud reede. Lisaks oli töö juures ka lihtsam eile, lapsed olid tublid :)

Esimene täispikk töönädal peale puhkuse lõppu on kohe otsa saamas. Kella 7-13ni vastu pidada ja saab nädalavahetusele tere öelda. Olen ilmselt vanaks jäänud. Ei mõtle üldse, et tahaks õhtut ja pidu, tahaks hoopis õhtut ja oma voodis magamist. Ja homme tahaks üldse sügisehõngulisse maakoju minna :)

Motivatsioonikriis.

Elada tuleb üks päev korraga. Ainult niimoodi on võimalik saavutada edu. Vähemalt siis kui sinu tööks on tegeleda väikeste lastega :)

See on täpselt nii raske, kui ma arvasin. Tegelikult tekkis korraks juba õhkõrn lootus, et ehk ei olegi asi NII hull, aga olgem ausad - on küll.

Ja see on jälle juhtunud. Unehäired. Juba teist ööd jutti olin suuteline magama max 2 h kogu öö kohta. Haige värk. Ja ma pole ainus. Koos teise inimesega terve öö voodis sipelda niimoodi ja siis hommikul tumedate silmaalustega üles tõusta, sest ühel tuleb minna ja teisel tuleb minna.. Õudus. TAHAN MAGADA!

Vaikimine on ajuti väga vajalik ja isegi soovitav tegevus, aga rääkimise jõud on siiski üle kõige. Asjad TULEB selgeks rääkida, mitte sõnatult või vihasena lahku minna. Õnneks on mul olemas inimene, kes suudab rääkida.

Kui hästi sa tunned inimesi enda ümber? Kui tugevad või nõrgad nad sulle tunduvad? Järjekordselt leidis tõestust fakt, et inimese fassaad on hoopis midagi muud kui ta sisemus. Kõik asjad tuleb endast välja elada, siis kui tarvis... Vaja naerda, siis naera südamest, vaja karjuda, siis tee sedagi jne jne.
Masendav nädalavahetus oli. Veel üks ja puhkus ongi läbi. Mõnes mõttes ongi hea, et tööle ära saab.

Eilne öö oli vaieldamatult selle suve kõige jubedam.

Istun oma kolmanda korruse akna all. Läpakas asetatud aknalauale vastu vihmapiiskades aknaklaasi. Toas põleb tuli, aga hämar on. Õues on ka. Vihma sajab hommikust peale. Nii sügise tunne. Ja nii mõnus on olla, kuigi natukene uimane.
Van Morrisoni aegumatu muusika mängib taustaks.
Hea päev. Lihtsalt hea.

Eile öösel raekoja platsis filmi vaadates tundus küll viimnepäev käes olevat, nii kuradi külm oli. Õnneks esmaspäevast jälle LIIGA soe.

Ja ongi käes - selle suve esimene tsükkel. Õnneks algab 13 päeva pärast töö pihta.
Eile oli üldse veider, lähenev täiskuu või mis iganes, aga kõik inimesed, kellega ma päeva jooksul rääkisin trippisid mingil veidral emotsioonide karussellil ringi. Ühel oli hullem seis kui teisel, õhtul võtsime end lõpuks kokku siinmajas. Kutsusime inimesed külla ja jõudsime lõpuks tartuffi raames filmi ka kaema. Ja olles "Benda Bilili" ära näinud hakkas minul küll häbi, et ma üldse masenduses julgesin olla. Super filmi- ja muusikaelamus.

Istun aiamaja ees vilus ja kaifin võimalust oma päris kodus täiesti üksinda olla. Õde on Poolas, ema põrutas sugulastega Pärnusse, isa tiirutab kusagil autoga ringi ja vanaema läks rattaga alevi peale. Sellist üksinduse luksust siin just sageli ei kohta! :)

Füüsiline töö on parim masenduse, igavuse ja une peletaja. Käis töö ja vile koos, laulsin keldris ning sain puudega paar korda pihta. Aga naised on tublid ju, saavad kõigega hakkama!

Ma ei saa enam absoluutselt mitte midagi aru. Ametlik segadus.

Üle väga pika aja tunnen ennast tõsiselt sitasti. Emotsionaalselt. Tahaks nutta ja karjuda, aga tundub, et ma ei oska siis kui ma TAHAN. Üldiselt peaks magama minema, et selle neetud päevaga lihtsalt ühele poole saada...

error

Mis saab kui kõik lihtne muutub äkki keeruliseks? Kui kõik, milles kindel olid, lööb äkitselt vankuma? Kui inimene, kes sulle haiget teha ei tohiks, teeb seda siiski? Kuidas siis äkki selle uue olukorraga adapteeruda? Ja kas üldse peakski? Või tuleks kõik errorid oma elust lihtsalt likvideerida? Lõpp?

Kas tõesti võib minuga selline hirmus asi juhtuda?

Nägin rannas kõige armsamaid pardipoegi ever :) pardiema õpetas neile kaldavees pesemist ning jalakeste sirutamist, nii lahedalt siputasid oma tiivakestega need pisikesed ning siis sättisid end liivale tudule, pardiema valvsa pilgu all.

Ja aaaah, millise adrenaliinipaugu ma sellest hommikusest jalgrattasõidust sain ning kui ma tsipa enne üheksat randa jõudsin, oli seal peale minu üksainus inimene ja terve vesi oli MINU PÄRALT. Nüüd kasvõi üks silm kinni unisena hommikuti rannas käima. Nii hea lihtsalt!

Ka linnas võib suvehommikuid armastada. Täna on küll kuidagi mõnus, kuigi palavus ajas mu juba enne kuut üles ning linnamüra ei lase edasi magada kui aken on avatud. Siiski, sibasin Picoga aias ringi jupp aega ning nüüd joon kohvi. Plaanis on jalgratta- ja ujumistiir. Energiat on rohkem kui eile terve päeva jooksul oli... õues alles +23 kraadi ka hetkel, veel jõuab, mõne tunni pärast on juba liiga kuum.

Ma tunnen, et olen justkui mingisse hetkesse kinni takerdunud ega oska sealt end kuidagi välja vingerdada. Kõik on justkui samade sündmuste kordumise jada, vaid väikeste variatsioonidega. Tahaksin mingisugust muutust, aga ei tea, kuidas see muutus teoks teha või missugust muutust ma üldse tahangi. Põhimõtteliselt - ainult vinguda oskan.

Ajuvaba, kuidas võid äkitselt sellistesse sekeldustesse sattuda, mida ei oska uneski näha. Küll kõik laheneb, aga siiski... nii tüütu ja et just TÄNA. Niigi halb päev juba. Põrgusse kõik noh.

Sa teed midagi, mille tulemus rahustab sind... kõik on korras, ütleb see. Aga miski ei muutu. Sa hakkad mõtlema, et äkki on miski muu valesti või et see, mida sa tegid polnudki õige. Guugeldad ja loed erinevaid foorumeid ning avastad kui paljud inimesed on sarnase situatsiooni läbi elanud. Nad on teinud kõike ja see kõik on andnud kinnitust - korras korras korras. Siis aga selgub tõsiasi, et miskipärast ei olda päris tavaline inimene... miskipärast on nii, et isegi kui sa teed kõik ja rohkem veel tuleb lõpuks ikkagi välja see, mida sa kartsid. Kas siis on õigem usaldada oma sisetunnet? Aga kui sa ei ole kindel, mida su sisetunne sulle ütleb? Mis siis tegema peab?

Juhe koos.

Kessust pole ikka veel midagi kuulda. Juba neljas päev. Kas on enam mõtet loota, et ta ühel hetkel lihtsalt ukse taga näu-näu teeb ja süüa nõuab, nagu poleks midagi juhtunudki? Vist mitte... aga nii tahaks veel loota. Siiski, ma olen tuimem kui ma arvasin. Pole selle situatsiooni traagikat veel täielikult adunud. Mulle jõuab miskipärast kõik ikka hiljem kohale.

Millest sa räägid, kui sul on peas ainult üksainus mõte? Räägimata vahemaast, mis on pikem kui 15 minutiline jalutuskäik. Oeh :)

Inimesed võiksid vähemalt nii palju ausad olla, et annaks siis kasvõi laiba välja kui asjalood niimoodi on. Kui ausad on SINU naabrid?

Eile õhtul pargis istudes vaatasin, kuidas väikesed poisid kaklesid. Mis neil viga on? Miks nad jõlguvad niimoodi neljapäeva õhtul? Miks nad omale hobisid ei otsi?...enne kui on hilja. Enne kui muutuvad selliseks, nagu mina... oma puhkuse ja vaba aja mahajoojateks. Kurb on. Tõesti.
Sellegipoolest ei oska ka ennast muuta. Kuidas sa muudadki, kui kogu aeg vasardab peas küsimus - kas enam on mõtet? Aga seni, kuni on küsimus... äkki on seni ka veel mõtet?

Kui muu ei aita, siis vein ikka aitab. Aitäh. Mul on palju parem olla nüüd. Kuigi tegelikult on masendav, et tujutõstmiseks on vajalik alkoholiprotsent vereringes.

Meeletult tühi tunne on täna. Nagu tühjaks pigistatud sidrun, mahla enam ei ole, aga ikka veel hapu.

Täna on üks meeletult uimane päev. Magasin tinaraskelt kümme tundi jutti ning ei suuda end nüüd kuidagi ärkvele saada. Kohvi ja veel kohvi, isegi pea panin külma veega kaussi... ei miskit. Kuidas elule saada end? Ei meeldi niimoodi vegeteerida.

Aga kui kõik hästi läheb, siis tuleval nädalavahetusel saan mere peal jahiga sõita. Oleks väga muhe.

Suvepuhkus on kestnud vaid napi nädalakese, aga juba on palju kogetud. Kahtlustan, et sellest suvest saab mu senise elu ilusaim :)

Suvekuumus on täie pauguga tagasi. Pärnus on hansapäevad. Paari tunni pärast hakkame Priiduga sinnapoole hääletama. Aili ja Marika ka. Homme tuleb veel tartlasi pöidlaküüdiga kohale. Suvi on hea. Lähed ja oled ükskõik kus ja ükskõik millal.

Kaks veiniõhtut on ka olnud.

No ma räägin ... puhkus on parim asi üldse. Eriti kui seda on kaks suvekuud jutti :)

Palju palju õnne, kallid Lona ja Ott ! :) baka - check !

Mõnikord on vaikus parem kui sõnad. Ja mõnikord on sõnad olulisemad kui vaikus. Eriti loll tunne on, kui ei suuda aru saada, millal see või teine parasjagu sobib. Siis naeratad kohmetult ja ütled üks-kaks sõna ehk.

Ma tahaks kusagile mere äärde. Linnamürast eemale. Ärgata hommikul lainete loksumise mitte autosireenide peale! Äratuseks joosta vette ja ujuda, kuni uni ära läheb. Mitte tiksuda suitsu ja kohviga kolmanda korruse aknal, silmad rähma täis.
Teistsugune on olla viimasel ajal. Soovid on muutunud. Vaikselt, aga stabiilselt.

Iha teeb trikke. Kõikides rakkudes üksainus soov. Kogu aeg. Mis toimub?

Jaanipäeva tuultemöllus kihutasime bussiga Lääne-Virumaale. Lõke minema ei lennanud, grillitud sai liiga palju liha, suure kiiguga mäe otsas kiigutud ning mis peamine - terve pundi sõpradega koos oldud. Igati kordaläinud jaanipäev, mis tipnes laupäevaõhtuse mitmetunnise jalakeerutamisega genis ;D

Suvi on alanud. Puhkus on alanud. Enne 25. augustit tööd tegema ei pea. Mis ma vaba ajaga peale hakkan?

Totter tunne. See esmaspäeva õhtul purjus olemise totter tunne. Oh elu.

Vihm uhub minema kõik halva? Kas kõik hea ka?


Kuidagi sant on olla. Vaimselt.

Tänase päeva märksõnad on õndsus, rahu, hingeline tasakaal ja lihtne õnn.

Kellegi minu jaoks anonüümse autori lause, mille kopisin kadi blogist:

My grandfather once told me: when you see a bomb coming towards you, don't run from it, run towards it.. That way it flies over you, otherwise it will catch you.

Nii meeldib! Ja nii PEABKI!

Kui mõelda tõenäosustele, siis kui suured nad tegelikult on? Täna selgus, et vahepeal võivad nad ikka väga totakalt suured olla. Tuled püsti, et end tänavamüra eest akna sulgemisega kaitsta, vaatad samas aknast välja ja näed oma minevikku mööda tänavat alla jalutamas. Ja akna sulgemisele oli vaja voodis pikutades enne loomulikult viis minutit mõelda ja alles SIIS tegutseda ning tänavajupike, mida oma aknast näen on nii imepisike muideks. Tõenäosused sakivad! Tegelikult okei.. panevad imestama lihtsalt.

Ainult mina oskan 30-kraadiste kuumadega endale hingetoru- ning otsmikukoopa põletiku sebida. Elagu antibiotsid, nämm nämm.

Nagu sina maailmale, nii maailm sinule. Ringid ringid, lõputud ringid. Pääsed ühe ringi seest välja. Imekombel. Ja vupsti! Leiad end juba uue ringi sees tiirlemas. Ega ruutudega parem seis pole, nondes jääd nurkadesse toppama. Samuti lõputult.

Peavalu, nohu ja palavik. Karma is a bitch!

Ma lihtsalt ei või... kummitused kummitama kipuvad.

Jõudsin ka lõpuks randa ja ujuma. Kuradima mõnus oli sulistada ikka. Nüüd siin korteris olen nagu kala kuival. Hiljem tuleb veel üks veetiir teha ja virmalisi püüda.

Mingine teatud tüüpi emotsionaalne surm on vist saabunud. Mitte mingisuguseid tundeid ei ole. Täiesti tuim. Pohmell? - see enamasti krutib just kõik üles. Mis mul siis viga on? Mulle ei meeldi nii. MA TAHAN TUNDA. Ma ei taha olla puunukk.

Igal pool on palav ja kleepuv olla. Ainult eile õhtul peale päikeseloojangut emajõe ääres tšillida oli küll hea. Nii nii hea, et ma nüüd jõe lähedal elan. Elu on kohe palju ilusam. Ausalt. Nägin üht ilusaimat päikeseloojangut ka ning loomulikult polnud mul just SIIS kaamerat kaasas, krt. Täna õhtul uuesti sinna samasugust loojangut lootma ja seekord kinni ka püüdma.

Mul on vaba päev ja ma ärkasin aknast tuppa paistva päikese peale juba kell pool kaheksa hommikul. Oleks pidanud minema linna peale asju ajama, aga hüppasin hoopis raamaukogust läbi ning sõitsin bussiga maale. Nii ilus ja soe on. Paljajalu murul lipata...mmm. Vanaema andis süüa ja positiivset energiat. Nüüd kohe kohe õue lugema-päevitama. Üks väga kaunis päev lihtsalt.

Ma mõtlen jälle, et mul on ikka kõige imelisemad sõbrad! :)

Hõissassaa, oh seda rõõmu. Saimegi kolitud :) Platseerume nüüd täitsa teises linnaosas. Helista ja küsi aadressi kui külla tahad tulla :P

lasteaia lõpupidu :)

Minu esimene lasteaia lend sai eile õhtul kell viis kooliteele saadetud. See on naljakas, kui kiiresti läheb aeg ja kui väga suudad armastada lapsi, kes pole su enda liha ja veri. Mõtlesin, et mina olen selline tugev, ei nuta. Aga nähes neid nii ilusasti vigadeta lõpupeo kavaga hakkama saamas.. kõik laulud olid peas, kõik tantsud selged, keegi ei lollitanud... Vahepeal oli ikka päris raske silmad kuivad hoida :)
Lisaks veel ilusad lõpusõnad lapsevanemate poolt ja õuepeole järgnenud istumine rühmas. Õhupallid laes, martsipanikujukestega tort, nõiajoogid, jmt. Ja kui siis üks poiss lasteaiast ära minnes nutma veel hakkas.. No emotsioone oli nii palju, et eile õhtul olin kell pool kümme täiesti tühjaks pumbatud ja läksin magama ära.
Fantastiline päev oli.

Tüüpiline, algab hommik poolsurnult, siis on õhtuks topelt energiat. Kohe keldrisse kaste juurde otsima. Pakkimine täies hoos. Lõbus suisa.
Enne tähistasime kohvi ja wrapiga uuele üürilepingule alla kirjutamist ka. Kaunis päev lõppkokkuvõttes. Homse pärast veidi ärevil... loodan, et lastel kõik laulud ikka peas ja tantsud selged, kena kui ise ka midagi ära ei käkiks. Nii armastan seda punti ikka, kindlasti saab nutetud.

Homme õhtuks saab see tihe töine sebimine läbi. Ning kui neljapäeva õhtul kolitud saab, siis on lõpuks aega haige olla. Praegu olen omadega nii nõrk, et viska või sussid püsti..külmavärinad, pavalud ja muud toredad haigusnähud :( tahaks lihtsalt magada ja ainult magada.
Aga ei vingu rohkem! Ma ju tugev. Saan alati hakkama. Höhö...

...tahaks siiski magada.

Kolm on kohtu seadus. Edasi saab ainult paremini minna. Saab?
Nii negatiivsete emotsioonide rohket nädalavahetust pole ammu olnud. Õnneks elasime me kõik selle üle. Nüüd pole muud kui haavu lakkuda ja terveneda. Fantastiline on see, et kõige selle sita sees püsib armastus kindla kaljuna paigal. Armastus selle kõige laiemas mõttes, mitte puht kahe isiku vaheline. Nii et kuigi mu pea valutab, mul on palavik ja tahaks lihtsalt nutta .. naeratan edasi, sest elu on ju tegelikult ilus ja inimesed tegelikult head.

Nonii, see aeg on nüüd siis käes. Täna enne lõunat põgenen linnaelu eest ära Põlvamaa metsadesse. Kena ilmake. Kummarid jalga ja vihmakeep üll tõmmata. Ega seal muud ei saa olema kui üks vastupidavustreening ja paastulaager üheskoos :D

...

Reedeni siis.

Kas ma peaksin muretsema? Hmm.. tuleb tunnistada, et natukene mures olen juba küll. Aga ei tohi üle ka mõelda, seega kuulan muusikat parem.

Kuidas ma ka ei püüaks, mingil hetkel ma lihtsalt ei suuda õnnelik olla enam. Kõik hea ja ilus lendab kusagile kosmosesse, sadade tuhandete valgusaastate taha. Peitu mu silmade eest. Ja siiski ma mõtlen, et kõik on tegelikult ju hästi. Ja ongi. Aga ometi poeb jälle põue see vastik ärevuse uss, see paha madu, kes ei lase mul rahulikult olla ja magada. Aaah. Imekena päikseline sõpradekeskne päev oli täna.. ja nüüd siis selline meeleolu, et karju appi ja kaku juuksed peast välja. Tahaks lihtsalt paariks nädalaks kusagile ära kaduda. Täiesti üksinda.

Diskotasin hilisõhtul lasteaia saalis, jooksin mööda hämaraid rühmaruume ja pikki koridore, sõin, vehkisin mõõkadega, kandsin krooni ja ärkasin päikesetõusuga... ööd lasteaias on megad :)
Tammeka tänane spordipäev oli ka vinks-vonks!

Peab armastama kevadeid lasteaias. Pigistavad viimse kui mahla sust välja, aga annavad asemele hulganisti unustamatuid elamusi.

Otsisime, ootasime, kaotasime... ja lõpuks leidsime. Homme hommikul kindel jah-sõna ära öelda ning kahe nädala pärast on uus pesa olemas. Nii tore nii tore nii tore.
Grillinurk on. Ja baaripukid muretseda. Idüll. Aknast passi õitsvaid kirsipuid. Nunnuuuu.

Kui imelik, et äkitselt on see igal pool. Nagu pressiks seest välja ja valguks meie kõikide ümber laiali lihtsalt. Asi on võib-olla kevades. Kõik läks nii äkki roheliseks ja õitsele looduses, et paratamatult mõjub ka inimestele.. paneb meidki tärkama.

Tulgu nüüd õnn meie õuele ja andku meile see katusekorter narva maanteel! Pöidlad pihku.

Kuidas ma ka ei püüaks... mitte kuidagi ei suuda välja mõelda ideaalsemat hommikut kui täna. Ärkad pohmellita, jood kohvi ja jalutad vihmajärgses värskuses, imerohelises Tartu linnas. Kuradi paradiis, ma ütlen.

Kas teatud käitumismustrid viitavad sellele, et inimesel on nüüd siis kahju, et ilma jäi? Omandihimu? Või on tegemist lihtsalt idiootselt labase käitumisega?

Ekspromt külalised tulevad ja sa veedad nii muheda nädalavahetuse, et ise ka ei usu. Kuradima palju nalja sai. Pühapäevaks olin suss omadega ning naersin vaid sisimas, aga siiski naersin. Aitäh kõikidele asjaosalistele, kes mu nädalavahetuse nii ägedaks tegid :)

Ära kuula, mida teised sinust räägivad. Las nad räägivad. Ise nad teevad salajas omi musti tegusid. Sina oled piisavalt julge, et oma asjadest rääkida. Teinekord on need ainult sõnad ja sa tead seda. Ja su päris sõbrad teavad seda ka. Las nood teised siis pruugivad keelt. Tuleb veelgi teha, et oleks veel rohkem rääkida. Nagu ma kunagi kusagilt lugesin: "muidu saab nende keel seismisest lamatised". Ja nii ongi. Ära põe ja kohe kindlasti ära ole õnnetu. Kasvata paks nahk omale ja lihtsalt ela. Mina küll armastan sind.

Ja nii ongi.

Naljakas, kuidas kuuled end erilise olevat. Inimeste poolt, kes sind tegelikult ei tunne...kes sind on siiski tähele pannud, sind konkreetselt jälginud suisa. Ja veelgi naljakam on, et hakkad end siiski eriliseks pidama. Psühholoogiline nõks? Aru ma ei saa. Lihtsalt de ja vu oli hetkel jälle. Praegune pluss mõned kuud tagasi kuuldu on lihtsalt nii samad.

Mõni miljon võiks tulla ka minu õuele. Hakkan lotot mängima nüüd. Saan rikkaks, ostan omale vahemere äärde suure terrassiga avara maast laeni akendega 3-toalise korteri ja aidaa eestimaa pind. Nii ära tahaks siit viimasel ajal, et ise ka ei usu.
Kohustused keevad üle juba pikemat aega, liiga palju minu õlul ja ma enam ei jaksa lihtsalt... tahan ka puhata ja mängida.

Miks inimesed end ülde käsile ei suuda võtta ja ainult vigiseda oskavad? Inimeste all pean silmas iseennast! Mul on nii kopp ees...liigsöömine, liigjoomine ja muud nn surmapatud. Millal ma ükskord ometi suudan iseenda eesmärke täita? Motivatsiooni pole piisavalt? Aga ON ju tegelikult. Keegi ei taha idikas välja paista. Idikas, milliseks muutume liiga palju alkoholi pruukides. Ja keegi ei taha peletis välja paista. Peletis, milliseks muutume liiga palju õgides. Idiootne peletis - täpselt niimoodi ennast tunnen ja täpselt null iseloomu on enda käsile võtmise osas.

Jaaaa, ma vingun täna. Avalikult. Mul poogen.

Kui sa oled kõik elu poolt pakutavad sidrunid vastu võtnud ja need tühjaks pigistanud, siis hakatakse sulle apelsine pakkuma. Ja need on juba, teadagi, hoopis magusamad.

Einoh, ei tunne end küll vanemana. Mitte mingitmoodi kohe. Ikka 20.

Aga täiesti lõpp kui armsad lapsed täna olid. Ei jõudnud nad ära kallistada mind :) ning omavoliliselt hakati hommikuringis sünnipäevalaulu laulma ka.. üks neiu tegi otsa lahti, siis teised kooris kaasa. Hihi. Võrratu kamp, lihtsalt võrratu.

vaimne nätakas

See on veider, kuidas inimesed, kellest sa seda üldse ei oota sulle ühel hetkel nätaki lajatavad. Ja ma ei mõtle mitte füüsilist peksasaamist kellegi lähedase poolt. Vaimne nätakas - see on tuhat korda hullem.
Ma ei ole inimene, kes peaks viha. Ma ei olegi enam vihane. Ma polnudki tegelikult vihane... solvunud pigem. Lihtsalt jah.. paneb oma prioriteedid ümber hindama ja mõtlema, et mida fakki ma punnitan siin üldse.
Okei jaa, ma olen kergelt purjus ning ilmselt.. väga tõenäoliselt .. ma lihtsalt dramatiseerin üle. Aga cmon.. selline de ja vu. Ma lihtsalt ei taha enam.
Aga nii on, nagu elu käib - nätakad tulevad ikka siis kui sa seda üldse oodata ei oska.

Lausa hirmutav, kuidas aeg lihtsalt käest ära pudeneb. Hommikust saavad õhtud nii ruttu ning õhtutest hommikud veel kiireminigi. Meeletu tempoga ikka edasi ja edasi.. aga kuhu on suund? Mis on eesmärgid?

Kui vihkad, siis vihka kahekordselt. Kui armastad, siis armasta kolmekordselt. Armastusjõud olgu tugevam kui vihkamisjõud. Ainult niimoodi saab maailm ilusana püsida.

Sain eile üle pika aja tõsiselt suurepärase kontserdielamuse. Mahavok esines Tähetorni juures! Fantastiline. Rohkem sõnu ei raiska.

Kes ainult ütleb ja ütleb, see ilmselt seda tõsiselt ei mõtle.

Kas kõik passib selga või mitte miski ei passi selga. Ma isegi ei tea kumb olukord hullem on.

Kõikidele nendele inimestele, kellel on alati kindel koht minu südames...

Täna on kõik stabiilne ja isgi hea, ainukeseks pilveks on peavalu ja jube nohu-köha.
Sellegipoolest käisin täna hommikul Rõngu kooli staadionil jooksmas. Kuradi hea oli. Mitte üht inimest ka ei näinud kell pool seitse kusagil kondamas veel. Jalutasin marurahulikult koju ning korjasin vanaemale tee äärest pajuurbi ka.
Koduaias sai riisutud, suurt villast vaipa taotud toikaga ning laka peal ringi luusitud. Praeguseks olen teinud ära ka märkimisväärses koguses paberimajandust ehk siis tööasju. Väga produktiivne reede.

Paari tunni tagune idüll on asendunud rahutuse ja suisa kerge paanikaga. Liiga palju mõtteid. Liiga palju soove. Liiga valesti elatav elu. Kõik on viimse vindi peal täna õhtul. Ilmselt tuleks lihtsalt magama minna.

Ma ise ka imestan mõnikord, kustkohast mul see energia tuleb. Eile jõudsin enne seitset koju, uimasin natuke, siis tegelesin tööasjadega, koristasin, tegin trenni ja suutsin end ülevoolavast energiast pillutuna veel linna peale ka vedada. Illekas, Nott ja Zavood sai üle vaadatud, bloody maryt ning siidrike limpsitud. Ja Moonit-Urmast nähtud.. nii nii tore oli, ausalt noh : ) Super armas õhtu!

Istume marurahulikult Emajõe ääres, naerame natuke ja jutustame, äkki on selja taga kaks mendionu... "Mis teie siis siin ka teete? Kelle õlud need on?" Küsivad dokumenti ja panevad neiud puhuma, aga neiud on täisealised ja kained. Poisidki pääsevad niimoodi. Lihtsalt armas, ausõna noh :D

Mõtle kellelegi, keda sa väga armastad.

Nüüd saad uudise, et tema tervisega on väga sitad lood.

Loomulik reaktsioon - paanika, sama käitumismuster ja siis... tuleb oma jõud kokku võtta.

Nõu ja jõuga toeks, kuigi tegelikult ei ole enam mõtet muretseda, kahju on tehtud aastaid tagasi, enne kui mina siia ilma üldse sündisin. Nüüd jääb üle ainult ise targem olla.

Ja püüan ollagi.

Õnneks ei ole palju vaja. Lihtsalt ärgata hommikul pohmellivabalt, käte vahele mässituna, kõndida kevades..päike paitamas, linnud ümberringi siristamas. Nii hea ja kerge on olla, et rohkem sõnu lihtsalt pole. Tahaks seda õnne lihtsalt kõikidele jagada! Killukesi. Palun, võtke.

Kui kehatemperatuur on 34,4, siis on ikka väga sürr tööl olla. Sellegipoolest tatsasin 35 mintsa kodu suunas ning suutsin ka poes ära käia. Nüüd üks xanax sisse ja põhku.

ELUHELBED (Betti Alver)

Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.

Sattusin Anouki akustilistest versioonidest vaimustusse. Kaunis. Lihtsalt kaunis.

Kuradima tühjus peas. Kuradima otsustusvõimetus. Kuradima eesmärgitu vegeteeriv olelemine. Kuradima laiskus. Kuradima sõltuvus. Minge ära. Lihtsalt faking minge ära.

Vahel tundub kõik lihtsalt nii katki olevat, et ükski superliim ei aitaks tükke koos hoida. Vahel aga on kõik nii hästi, et ähvardad õnnest lihtsalt lõhki plahvatada. Võta näpust, kumba pidi ohtlikum on.

Kusagil kaugel on üks maa, kus me kõik oleme ilusad ja head. Seal on kõik korralikud ka. Keegi ei ole kahepalgeline, keegi ei ole pettur, keegi ei tee kellelegi haiget. See maa on utoopia.

Tallinnas on äge pidutseda. Puuduvad igalt poolt vastutulevad tuttavad näod, nagu see Tartus on. Armastan nüüd natuke Tallinnat selle pärast! Teinekordki.
Sai ära nähtud Levikas ja Nimeta ja Karjakelder.. uuel korral uued kohad, Levikat kordaks siiski :)

Samumeie, kus eile sai kino :D aga täna oli väga väga väga raske päev. Paras!

Kolm päeva töötegemist, lisaks jõudsin selle aja sees maal ära käia. Tahaks kivi alla peitu pugeda ja magada kuni puud rohelised on. Aga täna ma vajan meelelahutust hoopis. Küll siis magada saab, kui surnud olen.

Täna on täiesti ilmvõimatu iseenda või ükskõik millega rahul olla. Tige, tusane ja depressioonis. Ja siis näed mingeid inimesi looking all fine and shit ning tekib tahtmine endale lihtsalt kuul otsaette põrutada. Sest ennast käsile võtta on ju ilmselgelt võimatu. Ning tegelikult ootan juba hetke, et saaks kõigel jälle minna lasta - deliirium ja näiline fantastilisus, mis sellega kõik kaasneb.. lasta sel endast üle voolata, end kaasa haarata ja mitte mõelda. Mitte millelegi mõtlemine on ju nii hea!
Võta end kokku, naine, ütleks ma endale. Aga paraku ei saa ma iseendaga enam ammu läbi.

Müstiliselt palju positiivset energiat on täna. Ei tea, mida oma rõõmsameelsusega pihta hakata lihtsalt :D ootan reedet juba! Tallinn, here we come ;)

Üle pika aja võin ma öelda, et ma olen justkui... õnnelik.

Mõnikord näeme asju, mida tegelikult olemas ei ole. Niisamuti tunneme mõnikord tundeid, mida tegelikult olemas ei ole. Terve inimkond on skisofreeniline. Me lihtsalt kujutame asju ette. Pidevalt. Pole siis mingi ime, kui inimene end sillalt surnuks hüppab... ju sukeldus põhjas peegelduva kullapoti järele.

Jeap, nii ongi nüüd. Ma ikka mõtlesin järele ka, ei olnud päris eksprompt. Riskima peab, ärge olge nii negatiivsed.

Eilne napikas korterileidmine tekitab täna ääretult tuska. See korter oli sinna justkui meie jaoks tehtud, meie jaoks need suured toad ja see nunnu kollane laud akna all ja suverõdu üle õuepealse. Tusase ja pahurana läksin eile jooma. Kujunes aga lõbus jutustamisõhtu neiudega Treppis, tantsu sai löödud hiljem Püssika housebandi järgi ning lõpuks maabutud zavoodi ja kallistatud-suudeldud üht kummaliselt armsat inimest. Põhimõtteliselt on kevad südames täna. Aga väsimus ja pohmelus ka.

Peale mõnetunnist magamist värske ja puhanuna ärkamine on suisa õnn ning lust ja lillepidu. Kohvitan, kuulan van haelenit ja judas priest'i, jalg tatsub, kell kaheksa saab juustusaia ning kell kümme olen lõunakas uisuväljal. Tšill hommik.

Kas te teadsite, et kaelkirjakud on banaani näoga?

Kõrvad kukuvad kohe küljest, külm tuul puhus ja puhus ja puhus minust läbi kõik see 40 mintsa, mis ma töölt koju kõmpsisin. Nüüd olen uimane ja väsinud ja tuju on paha. Vingun. Kannatage ära. Homme olen jälle särasilmne ja rõõmsa näoga enesepetja.

Tuul puhub kohe aknal klaasi eest ära. Nätaki! minule kuklasse. Nädalavahetuse vähesed unetunnid hakkavad tunda andma. Pea on tühi, mõistus otsas.. head und, maailmake.

Väga hea on tõdeda, et mehed tõepoolest ei olegi ärakasutajad ja idioodid. Vahepeal tundus ainult selline hord mind ümbritsevat, tõesti. Muidugi.. mis ma praegugi KINDLALT tean? Mitte midagi tegelikult. Aga 50 % vähem kahtlusi-kõhklusi on küll.
Kindel pole siin elus muidugi mitte miski, seega going with the flow, once again.

Tripping, tripping, tripping ... vara üles, vara voodi, nõnda elu eve moodi :D

"Kui sa oleksid uks, siis sa paugutaks vist kogu aeg" - niimoodi otsustas keegi noormees mulle eile külge lüüa. Ei olnud mina enne sellist asja kuulnud, sain päris naerda.
Kolmapäevaõhtuti end ginist täis juua on muidugi küll... vale, eriti kuna nüüd ja kohe pean hakkama end töö juurde liigutama. Siiski, südaööst alates vee kaanimine on hoidnud ära pohmelli, jäänud on ainult kerge väsimus.

Homme ongi juba reedeeee...

Täiesti ebapraktiline aga siiski vajalik vaba päev on olnud. Tuba on korras, laar pesu pestud... Üritasin kätekõverdusi teha (ei õnnestunud eriti) ja keerutasin hularõngaga mööda tuba ringi. Muusika lõugab siiamaani, vägisi ajab tantsima. Päris lõbus olemine on isegi. Elagu vabad päevad nädala alguses :D

Kurb ja väsinud. Vähemalt hea, et päikegi paistab.
Aili läks ka just tagasi Pärnu suunas. Äkitselt on väga üksik olla...

Ära jama minuga. Faking ära jama minuga. Slap sulle vastu nägu oleks õige olnud. Miks peaks mind huvitama mingi tagasitulek? Be happy ja jäta mind mängust välja. Ma ei ole sinu hüpiknukk.

See väga sürreaalselt pikalt veninud töönädal saab täna lõpuks ometi läbi. Nädalavahetusel võiks puhuda selged tuuled.

üks ilus kitarrilugu siia...

Viha võib väga produktiivne olla. Aga mis saab siis kui viha on lahtunud? Vägagi kindlana tundunud otsus lööb juba vaikselt vankuma. Ajage mind uuesti kurjaks, keegi.

Püsiv meeleolulangus. Kolmas päev juba. Mis toimub? See kaunis päike tekitab mulle pea kohale musti pilvi. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, mil see krdi lumi ära kaob ja ma saan normaalselt jooksmas käima hakata, jalgrattaga sõita ja muidu asjalik olla. Kogu sellest tööaastast.. isiklikest jamadest..joomistest väsinud.

Eile hommikul sõnusin täielikult ära, et on hää ja ilus esmaspäev. Õhtul kargas selline deprekas kaela, et pidin peaaegu otsad andma. Täna olen lihtsalt väsinud ja hetkel..tuim.

Täiesti ebatüüpiline esmaspäev. Tavaliselt tunnen esmaspäeval paanikat, väsimust, hetkelisi eufooriasööste... kõike läbisegi. Aga point on selles, et tunnen neid asju esmaspäeviti. Nüüd aga juhtus, et tänu laupäevaõhtusele kodus istumisele tundsin need asjad juba eile ära ning kui ma kurguvalus ja nohupoisi käes ei piinleks, võiks öelda, et suisa ilus esmaspäev on. Värviline ja päikseline, mitte sinine ja pilves :)

Tore on tõdeda, kuidas inimesed, kellest päriselt hoolin on alati minu jaoks olemas. Isegi kui linnad ja asfaltteed on vahepeal, isegi kui telefonis pole alati kõneaega.. aga siiski iga ilmaga.

Laupäevane tartu oli väga sürr.. kell pool üheksa hommikul veel alkoholi otsimas käia ja juua juua, kuni hakkab halb, ärgata keset päeva ja karta silmi avada...
Aga ma ei kurda, sest nalja sai rublade, kroonide ja eurode eest :)

See iseloomustaks tegelikult eilset päeva küll :D


Täna aga on rahu, pohmellivabadus ja päike :)

Ma ei teadnudki, et on võimalik 14 h jutti magada. Päris jõhker roidumus on peal nüüd. Trükin emadepäeva näidendi teksti arvutisse ja kogu aeg tuleb mõni trükiviga sisse, nii ei saa tööd teha ju :D
Siit moraal - parem mitte üldse magada, kui et magada liiga palju!

Üle pika aja pole niimoodi zavis irvitada saanud kui täna peale südaöist kelgutiiru toomekal. Kelku ei kasutanud, aga kanni peal sai mäest alla lastud küll. Lasteaiaõpetajad ses osas ikka mäekõrguselt üle! :D Kui nüüd lõug ka paika läheks, siis võiks suisa õnnelik olla. Hihhihhi. Omad naljad, Tiu teab. Ilusaid unenägusid kõikidele, mina pean vähem kui nelja tunni pärast tööpostil olema.

Kõikidele hullumeelsetele, fantastiliselt suurepärastele naiskadele - head naistepäeva! ;D ja pikka liugu takkapihta!

Maailm on veidraid inimesi täis. Mina ilmselgelt olen üks nende seast. Pole siis ka ime, et mulle teised samasugused sappa haakuvad.
Üldiselt ei kavatse ma täna viriseda, sest imeline päev on olnud. Alustasime töö juures juba täna vastlapäevaga pihta. Külas käis onu Jaan hobuste ja saaniga. Sõitsime päikselises Ropka pargis kuljuste kõlinal, õrnad lumehelbed ümberringi trillerdamas. Lausa super.

Kell seitse hommikul purjund peaga võõrast trepikojast ajalehte tuuri panna - uudne kogemus :D siis lippasin käppelt takso peale sellega ja mäletan, et tahtsin taksojuhile spordiuudiseid ette lugeda. Ja nüüd ei õnnestu mul kuidagi normaalolekusse saada end. Johhaidii. Kell kaks päeval promillis olemine on lihtsalt nii vale.
Mõistus on otsas.

Ma tahan, ma tahan, ma tahaaan. Palun! :)
Aga nüüd siis pöidlad pihku, varbad krõnksu, kõht sisse, selg sirgu ja mis kõik veel..

Olen üks sotsiaalne segapudru täna.

Ma mõtlen, et võibolla kõik inimesed ei peagi olema õnnelikud. Samamoodi pole kõik inimesed loodud kurbuse jaoks. Kurbusega on üldse selline lugu, et sa kas saad sellega hakkama või mitte... Kui sa saad sellega hakkama, siis sa neratad no matter what. Kui aga ei saa, siis see halvimal juhul halvab tükk tüki haaval kogu su ilusa olemuse ja elu. Ilmselt ma ajan segast. Ma ei tea. Ma olen magamata ja rohtude mõju all, pea teeb igasugu veidraid mõttekäike.

Peale kõiki neid vintsutusi sain aru, et mu peas on tegelikult väga palju muutunud. Ja selle arusaamise tekkeks oli vaja vaid kaht töövaba nädalat piiramatu mõtlemisajaga. Oh well, homsest olen taas tööinimene ja võin oma mõtted tagasi kapslisse sulgeda.

Metsik öö. Ja seda kõige halvemas mõttes. Päris imestan, et hing sisse jäi.

mina ja mu mitu mina

On nii veider? huvitav? hea? halb?... ma ei teagi... et minu töö ja minu isiklik elu on nii totaalselt erinevad. Nagu kameeleon. Tööl olen ma hoopis keegi teine. Aga samas, kumb on siis see päris mina? Tundub loogiline, et see, kes ma olen oma isiklikus elus, eksole. See inimene, keda te näete nädalavahetuseti zavoodis laaberdamas. See naine. Kas see ongi siis see päris mina? Aga on ju veel see kolmas mina, kes endale üldse ligi ei lase.. see, kes ma olen siis kui ma olen üksinda. See kolmas mina.
Ärge pange tähele, mingi eksistentsiaalne kriis ja pohmellijärgne deprekas.

Ma poleks kunagi arvanud, et nii raske on tagasi minna. Okei.. võibolla ma olen seda arvanud, aga nüüd ma tunnen seda läbi kõigi oma rakkude.

Sest täna on väga paljudel keeruline hommik...

Vaatasin, kuidas nad marsivad ja mul hakkas äkki halb. Konkreetne iiveldus. Õõõh.

Ma olen alati internetist kõik üles suutnud leida, mis vaja. Miks ma nüüd siis selle kohta mitte kui midagi ei leia? Justkui sellist asja ei eksisteerikski. Juba tekivad paranoiad, et kõik see oli üks suur vale. Nii suur saladus see ometi olla ei saa, et seda ükski veebisait ei kajasta. Suur vale?

Ma muudkui püüan normaalsel ajal magama minna, aga niipea kui sulgen arvuti, kustutan tuled ja poen teki alla... voogavad mälestused täie pasaga kaela. Vähkren ja raputan pead, et neid endast eemale tõugata, aga see ei õnnestu. Tõusen, süütan uuesti tule, avan arvuti või raamatu ja rampväsimuseni passin passin passin. Ja isegi siis, rampväsinuna varastel hommikutundidel voodisse langedes haaravad mälestused ikka veel ja veel.
Unetsükkel on nii omadega metsas. Ja kodus istumine keerutab üles emotsioone, mida olen iganädalase regulaarse alkoholitarbimisega ja igapäevase tööl käimisega alla surunud. Ma vihkan seda. Vihkan. Ma tahan lihtsalt magada..

Ma istun voodil ja tunnen oma seljal päikese soojust, ma vaatan aknast välja ja ma näen päikest... aga päikese all laiuvad endiselt lumeväljad ja kraadiklaas näitab endiselt liiga palju miinuskraade. Kohe-kohe on märts, esimene kevadkuu. Miks ei paista kusagilt ometi ühtegi kevademärki? Mul energiavarud on otsas. Vajan, et oleks juba aeg, mil saaksin külmetamata pargipingil istuda ja päikesel oma nägu paitada lasta.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik sellised asjad saavad toimuda minuga. Olen ma liiga avameelne ja sõbralik, on asi selles? Mis on see MISKI, mis paneb nad kõik mingil hetkel mind teise pilguga vaatama? Femme fatale... niimoodi tunnen end viimasel ajal. Sucks ass, btw.

Meeletu meeletu öö krõbekülmas Tartu linnas imeilusate ja imetoredate inimestega.

Eile tõdesin, et ma saaksin sellega hakkama kui ma tahaksin. Aga järjekordselt tõstab pead idiootne nõrkus ja hirm muutuste ees ning sosistab mulle kõrva - "sa ei taha ju".

Ma olen tõsiselt rikas inimene. Isegi kui mul pole sentigi raha, isegi kui mu tervis on tuksis, isegi kui ma olen kurb või endast väljas... Pean vaid meenutama kui palju on elu andnud mulle erinevaid inimesi ja võimalusi armastuseks. Viimane poolteist aastat on mu elu rikastanud 22 inimesega, kes kõik on mingil määral mind muutnud, mind kasvatanud... Mõelge teiegi selle peale kui kõik tundub paha ja kole. Ja ma loodan, et te olete kõik samuti rikkad inimesed.

Ma sain eile inimesi näha, jeei. Energiat oli küll, aga jaksu mitte eriti. Kodus istumine ja rohud on rämedalt nõrgaks teinud keha. Aga ei, purjus inimesi kaine pilguga kõrvalt jälgida on ikka äärmiselt naljakas :D peaks kaineks kroonikuks hakkama ja kõik juhtumised detailselt dokumenteerima.
Zavoodis oli mingine välismaalaste haarang, kes üritasid kogu baari rahvast ühele pildile kokku saada. Good luck with that! Muidu igati vastutulelik ja fun baarirahvas osutus äkki passiivselt agressiivseks. Veider oli.

Kui veider on öö. Kui imeline oma vaikuses. See on juba kolmas öö niimoodi täiesti kainelt lihtsalt olla. Omaette.. mõtetega pahuksis või siis emmates neid, paitades. Tunda õnne. Olla kurb. Lihtsalt niisama. Sest pole mingeid kohustusi peale selle, et lihtsalt OLLA. Päeval ja õhtupoolikul on äng, siis tahaks kusagile, tahaks midagi, tahaks kedagi.. tahaks tahaks tahaks. Siis aga saabub südaöö ja ühes sellega ka rahu. Kummaline ja hea on olla. Kahju, et see igavesti ei kesta.

Eile tegin ma tõesti kõike, mida kodus võimalik teha on... lugesin raamatut, kuulasin muusikat, mängisin kitarri, vaatasin filmi, maalisin ja isegi pikutasin niisama. Võrratu. Aga ainult siis kui see ühe päeva kestab. Nüüd ma tahaks tagasi tööle minna, ajab ahastusse fakt, et pean veel vähemalt seitse päeva kodus passima. Õnneks saan selle mõnusa paarikümne miinuskraadi sisse siiski jalutama minna, arstitädi külastama :D

Ma tunnen sinust puudust. Sinuga rääkimisest, koos naermisest, koos nutmisest, tantsudest, unistamistest...

Kõik need mehed, kes viimase aasta jooksul mu elust läbi on käinud tiirlevad täna mu peas ringi ega lase mul magada. Süda läheb pahaks.. armastus? whuu the fakk is thät?
Happy freaking valentine's day.

Kogu keha on üks suur hunnik valu. Kael, õlad, selg, kõht ja kõiksugu muud lihased, millest mul aimugi ei olnud. Väga auts!
Eile oli tegelikult kergelt pointless... aga ega kaks õhtut jutti ei saagi koomikat oodata.

Kõik on lihsalt liiga koomiline! That's all I'm gonna say.

Logid peale tudumist kell pool kuus hommikul msn-i sisse ja inimesed hakkavad sinuga jutustama. Täits ulme :D

Öösel vastu neljapäeva krõbekülmas zavoodi joosta ning seal kella kolmeni kaarte taguda ja teed juua... väga mõnus vahelduseks.

Mu ellu üha koguneb asju ja inimesi ning ühtäkki ei taha ma enam oma minevikust kellelegi rääkida. Kui aga ei räägi midagi inimesele, kes räägib ise ja armastab kuulata, siis on ju jälle kaotus soolas? Miks nii keeruline peab olema kõik?

Remarque "Tagasitee" on minu jaoks üks parimaid raamatuid maailmas nüüd. See, kuidas ta kirjledab 4 aastat rindel olnud sõdurite tagasitulekut kodumaale... kes läheb hulluks, kes avastab et naine on vahepeal uue leidnud, kes püüab vanemate ees teha nägu justkui kõik oleks korraks... Ent miski pole tegelikult korras. üha sagedamini ärgatakse keset ööd õudusunenägudest, kaitsekraavides meeleheitlikult varju otsides, kaaslastele soolikaid kõhtu tagasi toppides.
Lihtsalt nii väga elasin kaasa. Lugesin ja nutsin, lugesin ja nutsin.

Tahaks natuke ropendada ja natuke peaga vastu seina joosta. Aga tegelikult (nii õune kui see ka poleks) on mul äärmiselt ükskõik sellest, mis toimus. Minust ongi saanud inimene, kes millestki ei hooli?

Jeeee! Nii vähe on õnneks vaja. Üks paberilipakas vaid. Dub fx pilet olemas. Juubeldan igas kanalis :P

Niimaruveider, et mul polegi pohmelli täna. Mitte raasukestki. Häh :D

Eksprompt välja minemised on alati hämmastavalt lõbusad!!!

Minu Püssika ja zumzumi-kaaslased Margit ja Leila ;)

Zumba, stepfit, freestyle ride, bodypump, sejlapilates, jne. Ma tahaks neid kõiki proovida nüüd. Oioioi, nii põnev põnev. AGA kes minuga koos tuleb? Ma üksinda ei julge ju.

Peavalud on tagasi. Rohi mõjub ainult ajutise leevendusena. Kehatemperatuur püsib jätkuvalt 35 ringis. Olen nii kuradima kurnatud. Tahaks nädal otsa lihtsalt magada.

Ma olen teadlikult vältinud kõikvõimalike armastusfilmide vaatamist. Ja need USA omad ei paku üldse pinget ka enam..samad näitlejad ja sama jama. Aga täna vaatasin India näitleja Hrithrik Roshani kaht filmi "Guzaarish" ja "Kites". Pisarad pisarad pisarad.. nägu on päris loppis praegu. Kui kellelgi peaks olema soovi nutta, siis vaadake need ära!

Guzaarish:
http://www.imdb.com/video/imdb/vi2594936857/

Kites:
http://www.imdb.com/video/imdb/vi102041369/

Täiesti asjalik pühapäev oli. Tuba sai korda, pesud said puhtaks ning terve persetäis kartulikrõpse sisse vägistatud koos sõpradega. Muhaha. Rentslimiljonär ka lõpuks ometi ära nähtud, kuradi hea film ikka.
Nüüd õnnelikult kodus tagasi.. super ilm on õues muideks... linn on praktiliselt inimtühi, karge õhk ja tähti täis taevas. Kes vähegi on unetu, mingu jalutama. Head ööd.

Miks inimesed tülitsevad? Ma tõesti ei tea. Miks tülitsevad kõige rohkem just need, kes kõige rohkem teineteist armastavad? Ma ei tea, ei tea, ei tea.

Nii paljud inimesed otsivad ideaale. Tahetakse teha ideaalset õhtusööki, otsitakse ideaalset kodu, ideaalset meest... mida iganes. Selles ideaalideotsingus kärbitakse kõik teistsugused võimalused. Nätaki! Jalga makku kõigele, mis pole nii ideaalne kui enese peas ette kujutatakse. Need kõik on vaid tõkked. Ja ideaalid on... enesepett.

Istun TÜ maaliosakonnas ja vahin, kuidas Marika maalib. Hasart. Tekib juba tahtmine ise ka pintsel kätte haarata.
Ja kui võrratud on öö hääled. Vaikusest äkitselt kõrvusse kostuvad zavoodis purjutajate laulud isegi..

Täna öösel me ei maga.

Kui suudad oma traagikad komöödiaks mõelda, siis tegelikult on elu ikka üle mõistuse naljakas. Ja seaduspärasus KÕIK TULEB RINGIGA TAGASI kehtib endiselt. Paras paras paras. Aga nagu ma ütlesin, paks nahk hakkab kasvama ja kõigest on nii poogen, et ise ka ei usu. Võimalik, et see on mingine järjekordne veider eufooriline enesepetustaadium ning varsti kukun kolinal tagasi reaalsusesse.. Aga no ei! See kõik ongi reaalsus ju. Tragikomöödia ja must huumor elagu ning elujuhtumid oma lõputute tagasitulekutega. Peace, I'm out.

Sellest alko + antibiots tripist on maovalud ning kukerpallitavate löökidega süda. Oskuslikult aegamisi tapan end. Ilmselt ei lähegi selles tempos enam eriti kaua. Praegu olen mures, aga reedeks on alati kuidagi ükskõik jälle.

Teatud jutuajamised ja juhtumised viisid kurvameelsushoogudes hoopis teistsugustesse olukordadesse hoopis teistsuguste inimestega. Niimoodi leidsingi end peale zavoodi suudlevates tudengites inimestega, kellest üht teadsin põgusalt, teist üldse mitte. Juhtus ka nii, et kaasa sai haaratud mõned sõbrad ning kell seitse hommikul ümarlaua baari suundutud. Kusjuures see oli küll üks naljakamaid kogemusi, mis mul viimasel ajal olnud on... kell varahommikul ümmarguse laua ümber juua, suitsukapis teiste sama marsruuti pidi käinutega pead-jalad koos naerda ja kimuda, kella kümneni hommikul end kaminatule ees soojendada. Pluss veel tüüp, kellel oli lademetes kohukesi kaasas ning loomulikult tellitud heeringavõileivad. Ja ega siis oska veel koju minna kui hoog nii sees on... kaheni päeval ühikas edasi tinutada ka veel tarvis ning siis emajõge ületades tee ääres kellegi autosse istuda ja linna peal ringi sõita. Kõike kokku võttes - üks faking veider öö oli!

Kas sul on vahel tunne, et elu sinust lihtsalt mööda libiseb? Sina ise aga seisad paigal... Tahaks nagu karjuda ja järele joosta MILLELEGI, aga jalad ei liigu ja äkitselt oled tummakski jäänud. Nagu luupainajat nähes, teate küll.
Ärkasin nii väsinuna, sest köhahood raputasid mu öö jooksul kaks korda pooleks tunniks üles. Ma vihkan haigusi. Vihkan seda nõrkust, mille haigused kehale annavad.

Noonii, diagnoosisin end ise, leidsin sahtlist antibiootikumide karbi ja hakkasin neid võtma. Loodetavasti siis pihtas, mitte põhjas.
Aga teate mis? Ülehomme ongi juba reede ja minul on uus kleit :D

Kell pool neli öösel äratas mind meeletu köhahoog, kartsin et lämbun ära. Nüüd ei julge enam tagasi pikali minna.

Tegelesin siin riigiteatajast lastekaitse- ja perekonnaseaduse lugemisega. Üleeile selgus kui vajalik ja kasulik neid paragrahve minu töös teada on. Lisaks lapsevanema nõustamisele ka enesekaitseks juba.

The age demanded that we sing
And cut away our tongue.

The age demanded that we flow
And hammered in the bung.

The age demanded that we dance
And jammed us into iron pants.

And in the end the age was handed
The sort of shit that it demanded.

(Ernest Hemingway)

No ei saa normaalselt sõbrannaga kohvitadagi ilma, et mingid libedad sellid külje alla ei ujuks meile. Hea, et kohvi joodud oli, muidu oleksin paugu pealt seedehäired saanud! Naiselik reaktsioon ja kiire ravi sellisele olukorrale - kohvikust käppelt minekut ning kingapoodi.
Naistega on ka tšill ikka! ;)

Kas ma hakkan jälle oma valvsust kaotama? Eve, ole ikka ettevaatlikum!!!

Eilsest pralletamisest oli nii palju kasu, et sain oma nohust lahti, aga kaotasin hääle täielikult kusagile kesklinna kanti ära. Nüüd on kähinad ainult ning kahinad hingetorus, ongi pekkis.

Olen kaks ööd mingis väga veidras deliiriumis poolune ja pooleldi ärkveloleku piirimail voodis vähernud. Kummituslikud unenäod, külm higi mööda kaela ja selgroogu alla voolamas, raskused hingamisel. Mis siis nüüd lahti on?

Naabrinaine teeb hääleharjutusi. Tahaks teda läbi seina millegagi visata. Päris hull on kuulata sellist jama kui endal on pohmell.
Aga tegelikult oli eile muhe õhtu!

Aga kui kõht on liiga täis, et trenni teha ning kõikvõimalike tööasjadega on samuti ühele poole saadud, mis siis saab? MIS NÜÜD SAAB?

Õnnis kevad, tule juba oma päikeseliste ilmade ja lumesulamisveega, hiirekõrvuliste kaskede ja sirelilõhnaga. Tule ja too mu südamesse tagasi rahu. Tule, ravitse mu haavad oma balsamiga. Aita mind. Päästa mind.

Müstika, kuidas emotsioonid ühe päeva jooksul kümneid kordi ümber võivad pöörduda!

Kõik hea, mis on olnud, kõik halb, mis on olnud. Fuck it - las minna. Mina enam ei nukrutse, edaspidi uhkelt pea püsti ja kuradile kõik see nonsense. Tuleb sitt tuju - tantsin selle välja, jooksen selle välja või töötan selle välja. Tuleb eufooria - naudin! Everything else will be like dust in the wind.

Kõikidel meil on elus mõni inimene, kelle nägemine tekitab ikka ja jälle valu. Võime olla selle inimese oma mälu kõige tagumistesse tubadesse lukustanud, aga teda kohates avanevad need uksed nagu nõiaväel jälle. Korraga on meie taju selle inimese suhtes täiesti ergas!
Miks ei ole võimalik seda inimest kogu aeg luku taga hoida? Või miks ei saa kunagi selle inimese suhtes apaatseks muutuda?

Unetuse positiivne külg oli see, et uimasus hoidis igasugu halvad ja kurvad mõtted distantsil. Tänaseks õnnestus korralikult välja magada lõpuks ning asjad, mille peale olen püüdnud mitte mõelda kerkivad iseenesest mu teadvusesse.



Siiski püüan jonnakalt oma otsustele kindlaks jääda. Juba sellepärastki, et keegi seda minust niikuinii ei usu. See lisab motivatsiooni.

Kas on võimalik, et kaks inimest armastavad teineteist, aga sellest lihtsalt ei piisa?

Viimase 72 h jooksul olen maganud kõigest 10 h. Seda ON minu jaoks liiga vähe. Täna olen väsimusest ümber kukkumas, aga ees ootab 11-tunnine tööpäev. Täiesti lõpp, kuidas see mitte-magamine üht nädalat võib pikemaks venitada.

Vau, täna öösel õnnestus mul kella üheks uinuda. Ärkasin kell viis juba, aga see neli tundi oli sügav uni. Nüüd kallan omale kohvi sisse... päris inimese tunne juba. Nii võib isegi rõõmsalt tööle minna.

Lugesin oma eelmise aasta päevikuid (hetkel omadega aprilli alguses). Alles nüüd kõike läbielatut niimoodi distantsilt uuesti lugedes taipan kui halvasti ma käitusin inimesega, kes ilmselgelt tõepoolest minust hoolis. Kuidas sain ma nii toredale inimesele nii palju sitta keerata ja kuidas ta mulle nii palju kordi kõik andeks suutis anda? Ja seda kõige sellepärast, et ma kartsin end siduda!!! Maailmas siiski on olemas häid inimesi. Kummaline on aga see, et nad alati just nende kõige halvemate inimeste kõrvale peavad sattuma.

Minu uue aasta lubadus (ma tavaliselt ei luba kunagi midagi) on see, et minust SAAB parem inimene. Ja kui kunagi peaks minu teele veel mõni hea süda ilmuma, siis ma ei tee seda katki. Sest lõpuks olen alati mina see, kes veelgi rohkem logiseb ja lonkab.

Kaks sobilikku laulu ka siia...

Ma ei tunne seda naist. Kes ta selline on? Miks elab ta minu kehas? Mida ta minust tahab? Millal ta tuli? Ja miks? Ning kui kauaks ta jääb? Teisisõnu... tunnen, nagu oleksin kurjast vaimust vaevatud.

Minu uue aasta algust saaks iseloomustada nelja sõnaga: uus aasta, vanad vead!
Aga miski loksus enese sees paika kogu selle kammajaa peale ja nüüd ma tean, kuidas ma enam edaspidi EI käitu. Seda ma veel ei tea, kuidas ma siis täpselt olema hakkan, aga vähemasti ma tean, kuidas ma enam kindlasti olema ei hakka.

Lahe on see, et aasta lõpp tõi mu ellu vahvad musketärid. Üks kõigi ja kõik ühe eest.

Alkaloidne viies päev kalevi tänava kommuunis.
Oli alles aastavahetus. Mida kõike inimesed ei tee, et end ajutiselt hästi tunda. Mina teadsin tol samal hetkel KUI idioot ma olin, aga sellegipoolest ei jäänud miski tegemata.
Ja siin me oleme. Selle aasta teisel hommikul. Võiks loota, et asjad hakkavad paremini minema, aga ei.. ikka ainult hullemaks ja hullemaks.