Täna on täiesti ilmvõimatu iseenda või ükskõik millega rahul olla. Tige, tusane ja depressioonis. Ja siis näed mingeid inimesi looking all fine and shit ning tekib tahtmine endale lihtsalt kuul otsaette põrutada. Sest ennast käsile võtta on ju ilmselgelt võimatu. Ning tegelikult ootan juba hetke, et saaks kõigel jälle minna lasta - deliirium ja näiline fantastilisus, mis sellega kõik kaasneb.. lasta sel endast üle voolata, end kaasa haarata ja mitte mõelda. Mitte millelegi mõtlemine on ju nii hea!
Võta end kokku, naine, ütleks ma endale. Aga paraku ei saa ma iseendaga enam ammu läbi.