Kõikidel meil on elus mõni inimene, kelle nägemine tekitab ikka ja jälle valu. Võime olla selle inimese oma mälu kõige tagumistesse tubadesse lukustanud, aga teda kohates avanevad need uksed nagu nõiaväel jälle. Korraga on meie taju selle inimese suhtes täiesti ergas!
Miks ei ole võimalik seda inimest kogu aeg luku taga hoida? Või miks ei saa kunagi selle inimese suhtes apaatseks muutuda?