Lugesin oma eelmise aasta päevikuid (hetkel omadega aprilli alguses). Alles nüüd kõike läbielatut niimoodi distantsilt uuesti lugedes taipan kui halvasti ma käitusin inimesega, kes ilmselgelt tõepoolest minust hoolis. Kuidas sain ma nii toredale inimesele nii palju sitta keerata ja kuidas ta mulle nii palju kordi kõik andeks suutis anda? Ja seda kõige sellepärast, et ma kartsin end siduda!!! Maailmas siiski on olemas häid inimesi. Kummaline on aga see, et nad alati just nende kõige halvemate inimeste kõrvale peavad sattuma.

Minu uue aasta lubadus (ma tavaliselt ei luba kunagi midagi) on see, et minust SAAB parem inimene. Ja kui kunagi peaks minu teele veel mõni hea süda ilmuma, siis ma ei tee seda katki. Sest lõpuks olen alati mina see, kes veelgi rohkem logiseb ja lonkab.

Kaks sobilikku laulu ka siia...