Olen ilmselt pea kusagile ära löönud, sest kõik positiivsed emotsioonid on kusagile kadunud. Veidral kombel meenub nüüdseks juba kolme aasta tagune aeg depressiooni basseinis siplemisest.
Kuulates täna õhtul kliinilise psühholoogia loengut jäi kummitama küsimus - kas emotsioonid tekitavad mõtteid või mõtted emotsioone? Ise kaldun kognitiivse suuna poole, et enne on siiski mõte, mis vallandab siis vastavalt negatiivse või positiivse emotsiooni. AGA on endalgi niipidi olnud, et enne tunned midagi ja siis hakkad alles selle tunde üle mõtlema... otsides põhjust/mõtet, mis selle tunde tekitas. Ürita siis niimoodi aru saada, milline lähenemine õige peaks olema. Ilmselt ei saagi olla seda õiget lahendust, sest kumbki variant pole ju vale ka.

Mul on natukene juhe koos :)