Ma muudkui püüan normaalsel ajal magama minna, aga niipea kui sulgen arvuti, kustutan tuled ja poen teki alla... voogavad mälestused täie pasaga kaela. Vähkren ja raputan pead, et neid endast eemale tõugata, aga see ei õnnestu. Tõusen, süütan uuesti tule, avan arvuti või raamatu ja rampväsimuseni passin passin passin. Ja isegi siis, rampväsinuna varastel hommikutundidel voodisse langedes haaravad mälestused ikka veel ja veel.
Unetsükkel on nii omadega metsas. Ja kodus istumine keerutab üles emotsioone, mida olen iganädalase regulaarse alkoholitarbimisega ja igapäevase tööl käimisega alla surunud. Ma vihkan seda. Vihkan. Ma tahan lihtsalt magada..