Kui veider on öö. Kui imeline oma vaikuses. See on juba kolmas öö niimoodi täiesti kainelt lihtsalt olla. Omaette.. mõtetega pahuksis või siis emmates neid, paitades. Tunda õnne. Olla kurb. Lihtsalt niisama. Sest pole mingeid kohustusi peale selle, et lihtsalt OLLA. Päeval ja õhtupoolikul on äng, siis tahaks kusagile, tahaks midagi, tahaks kedagi.. tahaks tahaks tahaks. Siis aga saabub südaöö ja ühes sellega ka rahu. Kummaline ja hea on olla. Kahju, et see igavesti ei kesta.