Eile avastasin, et meeleolukõikumised ei ole sugugi möödas, tundub et hullem segadus on alles ees. Kõndisin poolteist tundi ilusas sügisõhtus mööda linna ringi, muusika kõrvus voolamas, et natukenegi oma mõtetest rahu saada, aga isegi see ei aidanud täielikult. Oli selline tunne, nagu pea plahvataks. Konkreetselt!
Maailma värvid on jah tagasi, aga tagasi on ka kõik tundmused. Viimse vindini tundmused. Tunnetan ja kogen kõike nii selgesti, nagu seda aastaid enam teinud pole. Maru raske on. Aga mulle öeldi, et ma olen heal teel ning see tee ei peagi lill olema. Ma olen nõus.
29. päev.
esmaspäev, 26. september 2011
Posted by eve at 10:37
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 comments:
Ma just praegu sain aru kuidagi, kui hea see ikka on, et sa kõike sedasi ka päeviti üles kirjutad. Kunagi hiljem, kui ehk jälle mingi taoline teelahkmel seisak toimub, on seda, ma arvan, hea lugeda. Olen mõtetes sinuga ja saan täiesti aru, millest sa räägid..
Postita kommentaar