Nägin rannas kõige armsamaid pardipoegi ever :) pardiema õpetas neile kaldavees pesemist ning jalakeste sirutamist, nii lahedalt siputasid oma tiivakestega need pisikesed ning siis sättisid end liivale tudule, pardiema valvsa pilgu all.

Ja aaaah, millise adrenaliinipaugu ma sellest hommikusest jalgrattasõidust sain ning kui ma tsipa enne üheksat randa jõudsin, oli seal peale minu üksainus inimene ja terve vesi oli MINU PÄRALT. Nüüd kasvõi üks silm kinni unisena hommikuti rannas käima. Nii hea lihtsalt!