Eile õhtul pargis istudes vaatasin, kuidas väikesed poisid kaklesid. Mis neil viga on? Miks nad jõlguvad niimoodi neljapäeva õhtul? Miks nad omale hobisid ei otsi?...enne kui on hilja. Enne kui muutuvad selliseks, nagu mina... oma puhkuse ja vaba aja mahajoojateks. Kurb on. Tõesti.
Sellegipoolest ei oska ka ennast muuta. Kuidas sa muudadki, kui kogu aeg vasardab peas küsimus - kas enam on mõtet? Aga seni, kuni on küsimus... äkki on seni ka veel mõtet?