Kuidas ma ka ei püüaks, mingil hetkel ma lihtsalt ei suuda õnnelik olla enam. Kõik hea ja ilus lendab kusagile kosmosesse, sadade tuhandete valgusaastate taha. Peitu mu silmade eest. Ja siiski ma mõtlen, et kõik on tegelikult ju hästi. Ja ongi. Aga ometi poeb jälle põue see vastik ärevuse uss, see paha madu, kes ei lase mul rahulikult olla ja magada. Aaah. Imekena päikseline sõpradekeskne päev oli täna.. ja nüüd siis selline meeleolu, et karju appi ja kaku juuksed peast välja. Tahaks lihtsalt paariks nädalaks kusagile ära kaduda. Täiesti üksinda.