Mul on tühi tunne. Seest täiesti õõnes tunne. Vastik selline. Ei oska nagu midagi teha ega kuidagi olla, et parem hakkaks. Lihtsalt ei hakka.
Ilus... lausa suurepärane ilm on täna olnud. Aga ikka on nii vastik tunne. Ilusad ilmad peaks mind ju aitama. Päikeseenergial funkan ju! Aga täna mitte. Nii imelik päev. Loodan, et homme on vähem õõnes olemine.

Ammust meenutades...

Lugesin täna oma vanu päevikuid... õigemini jõudsin lugeda vaid kaks ja pool neist, mis kajastasid aastaid 2000-2002 ehk siis aega, mil olin 15-17-aastane. Tegin väikest statistikat: nimetatud ajavahemikul käis minu elust väiksemal või suuremal määral läbi 13 "meest" (jutumärgid, kuna enamus olid ise sellel ajal vanuses 15-18). Päevikute andmetel olen ma meeldinud rohkematele noormeestele, kui ise mäletasin. (Nüüd enesehinnang tõusis. Not.) Kaasa arvatud kahele väga toredale, kellega oleks võinud isegi midagi väga head tekkida, aga nooruse rumalusest oskasin need asjad suurepäraselt ära lörtsida. 2000. aasta sügisel-talvel oli põhiline jook minu jaoks Bock! :D Ise arvasin, et jõin tollel ajal aint siidrit ja gini. Hihi. Fun. Hull draama käis ka kõik need aastad - kogu aeg üks joomine ja jutud minust alevi peal ning kolme "sõbranna" emmed ei lubanud neil enam minuga suhelda.
Lisaks avastasin, et 2001. tahtsin saada ajakirjanikuks ning USAsse tööle minna! :D
Ka leidsin, et esimesed märgid depressioonist ilmnesid 9. klassi alguses ehk siis aastal 2000. Kui nii, siis pidasin oma koormatega tegelikult väga kaua vastu, kuna abi otsisin alles 2008. kevadel.

Päris põnev elu on olnud. Ja mina mõtlesin, et ma ei olegi "korralikult" elanud. Aga ikka veel on midagi justkui puudu ning need ammused segased teismeliseajad tunduvad sageli parimate aegadena. Vahest sellepärast, et siis oli kõik uus ja huvitav. Siis see kõik algas...

Olen Rõngus ja haige... sinine leht sai lõpetatud vist liiga vara.. palavikku hetkel pole, aga kurgus kraabib, nagu mandlid oleks tagasi kasvanud. Sitt värk! Täpselt nädala aja pärast sõitu minek. Vaja terveks saada! Alternatiivmeditsiin? Aidake, kes teab ja oskab.

Jaanid!

Mul on "suurepärane" jaanipäev. Istun kodus ja vahin telekat, sest loomulikult on mul ikka veel põskkoopapõletik ning ma ei tohi õue tuule kätte minna. Suht masendav. Vist.
Plaanis oli minna Põhja-Eestisse Kaiaga läbustama, seega ikka väga masendav jah. Nüüd jääb väike osa ajurakke alles. Viimane kord kui jaanipäev pidamata jäi oli aastal 2006, aga siis ei pidanud vähemalt kodus teki all konutama, vaid olin Inglismaal... ja tegelikult midagi jaanipäeva taolist meil seal siiski oli - grillipidu toimus samal õhtul. Ja Eestist kaasa võetud Viru Valge sai ära lahendatud. Tore oli.
Lohutan end mõttega, et Hispaanias teen kõik tasa ja grillida võib veel terve augusti takka otsa. Nii, et kõik pole sugugi nii lootusetu ja üldse ma peaks lõpetama virisemise... vahelduseks. Vähemalt ei pea ma täna tööl olema, nagu näiteks Piret!

All is well!

***

Tegelikult peaks täna tegema selliseid asju: sõnajalaõit otsima, paadiga sõitma, hommikuse kastega nägu pesema - et ikka terveks ja ilusaks jääda... ja veel palju muud põnevat. Hmm, tuleks minna metsa ja üheksa õiekest korjata ning need siis padja alla toppida. Halvemal juhul saan mingi allergia, paremal juhul näen oma tulevast unes (päris huvitav oleks näha, kas unenägudes ilmutab end Carol või mõni võõras mees :P).

Sellised lood siis jaanidega.

Mina neid asju täna teha ei saa, ei teeks ka kui saaks :D Olgu, paadiga sõidaks küll hea meelega, aga pole paati ega tea ka kedagi, kellel paat oleks. Nii, et sucks jällegi.

Täna ei tohi vanarahva uskumuste kohaselt koristada. Aga loomulikult oli mul vaja just täna kogu korter otsast otsani korda teha, kaasa arvatud wc ja vannituba.

Ahjaa, mu köögi kraanikauss on umbes. Jee jee.

Super päev täna ikka.

Ääh, tuli üks selline...

kui vaimne tervis oli sassis
emotsioonid keesid üle pea
ja alkohol mu mõistust vassis
ei olnud vähimatki muret
uputada viinaklaasi
järjekordset sitta suhet
nüüd kus meeled puhta kained
antidepressandivabad
peksavad mind rasked lained
rahulolematusega sest
kuigi kõik on varasemast parem
suudan ikka okkaid leida imedest

Tõenäoliselt?

Aaahhahaaa, mis ma vaimusilmas just nägin. Päris ilmsi muide, ma ei maganud.
Nägin, et olen seal Hispaanias Aili juures juba. Ja panen oma valge seeliku selga niing roosakirju topi ja lähen siis squatti niimoodi. Ja siis igal pool on koridorid ja koridorid ja inimesed inimesed, sellised hästi teistsugused... riietumisstiililt noh. Ja siis kõik vahivad mind, sest mul on valge seelik ja roosakirju top. Outsider. Ou dsiis. Praegu jõudsin selgusele, et probably I won't blend in. Mul ei ole augulisi sukke ega muud taolist kraami.
Naljakas, et ma enne ei mõelnud sellele! :D

PS! Lisaks avastasin, et no way mahuvad mu kõik asjad ühte kotti ära. Krt, kui tekki ei peaks kaasa vedama, siis mahuksid vist isegi.

Ma olen jube laisaks läinud selle kodus istumisega. Plaanisin täna kappi koristada ja mõned reisiks vajalikud riided ära pesta... et oleks see asi tehtud. Aga eiii viiitsiii! Õudne.
Tore kui saaks kõik selle haige olemise kaela ajada, aga tegelikult ma lihtsalt olengi laisk. Mul peab olema keegi, kes mind tagant tõukab, tegudele ajab. Aga eiii ole.
Lihtne on ajada oma laiskust kellegi teise kaela :P
Kurat küll, et ma just sõnnina pidin sündima - laisk, loll ja armukade :D

Hambaarstil

Oiii, tegin täna tõelise eneseületamise - käisin hambaarsti juures. Kui sinna jõudsin, siis süda peksis ja jalad-käed värisesid. Rahunesin kui öeldi, et polegi ühtegi hambaauku. Huuh. Kahjuks lasin end pehmeks rääkida juureravi osas... Mitte, et see valus oleks olnud - loomulikult lasin süsti teha enne. Aga kahjuks, kuna tagasi tuleb minna veel kaks korda - 1. juulil ja siis millalgi augusti alguses. Nüüd ma jubedalt pelgan, et äkki hakkab hammas Hispaanias olles valu tegema ja oh seda jama siis. Mõtlesin, et ei tee reisi- ja ravikindlustust, et säästan raha, aga kurat tuleb vist igaks juhuks teha ikka. pehmelt öeldes väga nõme kui peaksin selle kolme nädala sees, mil ma seal olen hambaarsti külastama. Vot.

tulin arsti juurest

Hahaha, ma võin vist ametit vahetada ja hoopis meditsiini õppima minna. Diagnoosisin end taas õigesti - mul ongi põskkoopapõletik. Tegelikult ei ole siin midagi naljakat, kuna kodus tuleb istuda veel vähemalt 10 päeva, kaasaarvatud jaanipäev. Arst luges mulle sõnad peale, et alkoholi ei tohi tarbida. Ma ei tea, kas ma vaatasin talle liiga pikalt otsa peale seda või midagi, aga igastahes ta jätkas öeldes, et no šampust, siidrit ja veini KINDLASTI ei tohi juua. Hehe. Huvitav, kas mul oli tõesti niii õnnetu nägu peas, et alksi ei tohi tarbida? :D
No okei, elan üle selle põletiku jama. Peaasi, et Hispaaniasse minekut ajaks korras olen. Vaatan, et see nn "saatus" hakkab juba liiva loopima mu teele, et ikka raskem kõndida oleks. Aga Hispaaniasse ma lähen ja kõik!

Haigusest 2

Eile õhtul läks olukord nii hulluks, et olin taas kokku kukkumise äärel. Sedapuhku kodus ja kukkumine oleks hullemal juhul toimunud vaipkattega põrandale. Aga ei juhtunud midagi, veidi aega kõikusin seistes seinast kinni hoides ning siis lõi pildi ette tagasi.
Kahtlustan, et mul on põskkoopapõletik. Ma olen 99% kindel selles! Tunni aja pärast lähen arsti juurde - eks siis selgub. Nina külgedelt on kõik nii valus ja kui kummardan, siis lööb silmadest ja otsaesisest juskui tuld välja. Tegin siis eile esimest korda elus soolakotte. Et ma ei viitsinud kohe ise katsetama hakata, siis helistasin vanaemale... sain natuke targemaks, aga lõpuks otsisin ikkagi netist, kuidas neid tegema peab. Ajasin jämeda soola mikrouunis soojaks ja kiskusin ühe puuvillase särgi käised ära, et oleks seda soola kuhugi sisse panna. Sain kaks toredat nutsakut, mille panin omakorda uuesti mikrouuni. Päris mõnus oli pikutada kaks sooja nutsakut põskede peal. Ja kusjuures mõjusid väga hästi - ma ei ärganud terve öö jooksul kordagi ülesse. Muidu need haigusepäevad alati ärkasin, kuna mingi aeg läks nina nii kinni, et enam hingata ei saanud. Miskipärast ma ei oska läbi une automaatselt suu kaudu hingama hakata! :P Lämbumisoht. Aa, ja ma ei saa peaaegu üldse nuusata. Nii kui nuuskama hakkan on tunne, et pea plahvatab!

Varsti tuleb paps siia ja toob rabarberikooki, jee jee. Ja siis arstile. Tõenäoliselt näen täna lisaks perearstile veel röntgenitädikest ning silmaarsti (ma vist mainisin, et suurest nohust on mul ka silmapõletik tekkinud?).

Lisaks tuli mul meelde, et mul kutsekvalifikatsiooni jaoks vajalikud materjalid ikka REKKi saatmata. Ja templid koopiatele võtmata! Loodan, et kool lahti ka on. Viimati käisin seal majas millalgi 2008 sügisel!

Aga Caroli vennal on täna operatsioon seljalülide ümbruses, mille ebaõnnestumisel võib järgneda jalgade halvatus. Seega minul ei olegi veel kõige jubedam päev! Edu talle!

Haigusest

Viies päev haigena ja enesetunne pole grammigi paremaks läinud. Ainuke hea asi on, et palavik on taandunud sinna 37 kraadi algusesse, seega vähemalt olen võimeline istuma ja kõndima toas ilma, et pea hakkaks ringi käima. Aga see nohu, mis mul on - lihtsalt jube hull. Loomulikult on suurest nohust mul jälle silmapõletik tekkinud. Uskumatult nõme ikka! Kõik asjad ikka korraga. Mis veel? Bring it on. No tõesti. Homme perearstile, vast lõpuks paneb antibiotsid peale. Krt, oleksin pidanud ikka rohkem nõudma antibiotse reedel kui seal käisin. Inimene tunneb ise ennast ikka paremini ja ma arvasin kohe, et pole mul mingi viirus, vaid hoopis põletik. Lümfisõlmed on nii suured, nagu mumps oleks lausa. Kas selline asi, nagu lümfisõlmede põletik on olemas? :P No mandleid mul enam ei ole, mis seal kurgus siis veel põletikku saab tekitada? Igastahes olen täiesti kindel, et sel nädalal mind tööle ei lasta ja kui saan homme antibiootikumid peale tähendab see 10 päeva alkoholi vaba aega -ja selle aja sisse jääb ka jaanipäev. Suht masendav.

Olen peaaegu 12 tuni youtube'st Kodus ja Võõrsil osasid vaadanud. Alates neist, kus Kirsty ja Kane tagasi tulid.
Talk about crazy! Hellloo!

Kodutu kiisu?

Meil elab maja ees üks jube ilus kiisukene. Imeilusate roheliste silmade ja roosa ninakesega, musta-valgekirju kasukaga. Ta on alati näljane, ta sööb kõike. Ükskord viisin talle supikausiga õue piima ja ta jõi kõik korraga ära. 10 minutit tagasi, kui läksin ruloosid alla laskma, nägin teda jälle aknast. Haarasin külmikust vorstijupi, piisas vaid akna lahti tegemisest ja kiis-kiis kutsumisest kui kiisu juba tuli. Püüdis ilusasti kõik vorstitükid kätte ja nosis ära. Ma ei saa aru, kas ta on kodutu või mitte. Ta kasukas on väga korralik. Ja ta vaatab kogu aeg vastastrepikoja esimese korruse akende poole. On ta nende oma? Miks nad siis niimoodi välja ajavad ta alati? Ma saan aru, et ilusa ilmaga, aga tänane ilm on olnud väga jahe ja vihmane... äikseline koguni. Ja ikka on see kiisuke õues. Nii kahju hakkab. Küsisin ükskord ühelt sama trepikoja tädikeselt, et kas tema teab, kelle kass on. Tema arvas, et kodutu. Teaks ma kindlalt, et on kodutu, siis paneks pildid kiisu.ee-sse üles ja hakkaks talle kodu otsima. Panen siia ka pildi - no vaadake ometi kui ilus ta on!

Aevastused ja äike

Ma olen kahe päevaga kokku vähemalt 5o korda aevastanud. Uuuii, aevastused on head ja isegi mõnusad kui nad harva peale tulevad, aga nii sageli aevastada on lihtsalt piin. Tõesti. Ma ei jaksa aevastada enam.

Aga rääkides ilmast: tänane ilm on SUPER! Äike äike! :) Lõpuks ometi müristamine ja välgutamine. Ja kusjuures mitte ainult lühike äikesetorm, vaid väikeste vahedega terve tänase päeva. Praegu keerutabki taas pilve üles ja kaugelt kostab kõminat. Mmmmõnus! :)

Muideks, olen täiesti pissed off oma ämma peale! Pissssssed. Loco mujer!!! Loco.

Yo no comprendo. ¿Por qué algunas personas tienen que ser tan estúpido? Irritantemente estúpido. Ella es una madre y él es su hijo. Mas es parece al revés. Maldiga, yo la odio.

luuletused

Tegin oma "toredatele" luuletustele ka bloggerisse lehe:

http://identne.blogspot.com/

Nii kahju, et see luuletamine katki on jäänud :S ega mul häid luuletusi pole, suht igavad on.. mõni üksik aint meeldib endale, aga siiski soovin, et tegeleks sellega veel. Aga kurat - enam ei oska!

Minestus

Täna see juhtus jälle. Käisin hommikul vara-vara perearsti juures ning loomulikult saatis ta mind ka vereproovi andma. Andsin vereproovi ära ja läksin siis trepist alla perearsti ukse taha, et kas pean ise vastust ootama. Istusin seal umber 10 mintsa ja siis selgus, et võin koju minna. Läksin veel samas hoones asuvasse apteeki. Ja seal tundsin, et maru kehv olemine on. Kui oli minu kord asju osta, siis lõi pildi ilme ees täiega virvendama. Suutsin ära maksta ning istusin kiiresti toolile. Apteeker tõi mulle kusagilt nuuskpiiritust... istusin seal mingi 5 minutit.. süda läks ka pahaks, oleks peaaegu oksele hakanud. Tänasin apteekrit ja kobisin siis teisele korrusele ootesaali ning viskasin seal pikali. Lebasin kah viis minutit.. siis otsustasin lõpuks majast väljuda ning siva takso otsida. Jõudsin õnnelikult koju. Viskasin kohe voodisse ja ärkasin alles kaks tundi hiljem.
Huuuh, ränk oli!

Nii kurb.

Kräpp. No ei saa üle sellest, et Pätut enam ei ole. Alles viis päeva tagasi veel mängisin temaga - alles ta jooksis nöörijupil järel, alles ta hüppas, alles ta ajas väikest palli mööda muru taga, alles ta hüppas mulle sülle kui arvuti ees istusin ja tegi "kääu-kääu" - ajas juttu. Igal hommikul äratas ta mu ema üles oma väikeste näudega ja puges talle nina juurde. Kui Pätu veel päris tita oli, siis ta lutsutas ema öösärgi kraed - tundis oma päris emmest puudust järelikult. No nii õudsalt kurb on! NII KURB.
Aga samas ma mõtlen, et tal oli ikka väga hea elu need üheksa kuud. Väga hea elu oli tal. Tema eest hoolitseti väga hästi ja teda armastati väga. Nagu pereliige oli ta, mitte nagu lemmikloom! Nagu pereliige. Täitsa lõpp, kuidas mõjub inimesele ühe loomakese surm. Samas on inimesi, kes piinavad loomi surnuks ja ise sellest mõnu tunnevad. Neil inimestel ei saa olla südant. Kuidas sa saad teha haiget nii väikesele ja kaitsetule olevusele? Arulagedus.
Siis kui keegi kallis sureb hakkan ikka lootma, et MIDAGI PEAB PEALE SURMA KA OLEMA. See ei saa olla KÕIK! See maailm ei saa olla parim asi, mis meiega juhtub. Hiljem PEAB tulema midagi, mis on parem... ja ohutum.
Kirjutasin ka Pätu endisele omanikule, mis juhtus. Ta oli ka väga kurb, Pätu läks ju tallegi väga hinge - oleks ta endale jätnud kui poleks juba kolm kassi eelnevalt olnud. Aga ta kirjutaski maru ilusasti, et võibolla oli see esimene Pätu üheksast elust ning kunagi kui ta uuesti sünnib on ta juba targem ja oskab autosid vältida. Loodan, et nii ongi. Aga kurabi kurb on niimoodi igatsema jääda. Ei aita mõtlemine, et tal oli hea elu kui ainult suudad mõelda, et enam teda ei ole Rõngus koos Kessuga mängimas. Ema ja isa olid ju temaga iga päev koos - neil veel hullem.

Nõmedalt emotsionaalne inimene olen? Kas oleks lihtsam kui ei hooliks sellistest asjadest? Lihtsam vast küll, aga ma enne olen üliemotsionaalne kui lihtsalt tuim.

Kohutav päev!

Täna on olnud VÄGA kohutav päev. Carolil käis kiirabi - valud rinnus - (aga temaga on õnneks kõik okei nüüd) ning mõni minut tagasi helistas mu ema - Pätu on surnud. Ei tulnud eile õhtul koju ja täna naabrimees ütles, et tee ääres on üks kassi laip. Ema läks vaatama... ja oligi... Pätu. Väike armas Pätu! :( Oli saanud vist autolt löögi, pea oli natuke verine, muidu kusagilt katki ei olnud. Nii krdi kurb on! :S Ema helistas ja nuttis täiega, vanaema loomulikult süüdistab isat, et tema lasi Pätut liiga sageli välja. Kui nõme! Igastahes... teda ei ole enam. Nii tühi tunne. Õigemini - nii süüdi tunne. Mina ju leidsin ta kiisu.ee-st, mina näitasid emale-isale ta pilti, minu juurde ta endine omanik ta tõi. Ma ei suuda... Kui ma poleks teda leidnud... ta oleks siis tõenäoliselt veel elus. ELUS! Ta ei elanud aastasekski. Persse küll. Pisarad.

Pätu... alles neli päeva tagasi! :(

Tavaline tööpäev!

Ma töötan väga huvitavate inimestega koos :P
Jane tegi täna kahe samba vahele ja Kadril olid mandavoskad :D :D
Ma pole enam ise ka seal päris normaalne! A kuna ma olen olnud üldse normaalne?
Niimoodi ununevad kõik mured. Segastega koos :D

Suren sadat surma

Einoh, olenemata ilmast ja kõigist muudest häirivatest asjaoludest tuli eilsest õhtust/ööst üks päris lahe ja segane äraolemine :D
Ma arvan, et ma ei ole ammu enam niimoodi tantsu vihtunud ja end vabalt tundnud. Termikale sai lava ees kaasa röögitud täiega, nüüd hääl ära. Tegelikult oli väga külm öö ja mingi aeg laskus mõnus udu ka Verevi kohale ja äge oli autoga sõita kui igal pool oli udu. Tartusse sain kah ikka, ei pidanud ööseks jääma Elva. Kell hakkas pool viis saama kui ma lõpuks voodisse vajusin. Nüüd olen ikka veel voodis, sest üles tulemine oleks liiga vaevaline. Ja ausaltöeldes ma magaksin hea meelega, aga niipea kui silmad kinni panen läheb süda pahaks.
Oh jummal, ma tahtsin head ülevaadet kirjutada, aga selgub, et ma ei oska pohmelliga sõnu ritta seada, vaid ajan mingit ümmargust seosetut teksti. Lõpp sellele, kunagi kui lõpuks päris kaineks saan, siis kirjutan :D

Pilt tehtud siis veel enne rannakale sisse minekut! Aga Kristel selle pildi tegemist kusjuures ei mäleta :P

Täna hakkab alkohol päris hästi pähe. Alles teine viinakoks, aga juba maru hea surin sees! Ja pärast tantsulka, jeeee!

Täna on järjekordne selguse päev! Et nagu tean, mis vaja teha. Aga täna see selgus hirmutab mind. Mis siis kui hakkan kahetsema? Mis siis kui hakkan kahetsema kui on juba hilja selleks, et kahetseda? Mis siis saab? Ahastus? Meeleheide? Depressioon?

Aaah, ma ei tohi mõelda selliseid mõtteid. *K* ütleb, et ma peaksin sellest kõigest üle olema. Võtma asja rahulikult, peaaegu, et huumoriga. Minu meelest ei ole siin midagi, mille üle naerda võiks! Minu meelest on kõik praegu väga sitasti ja nii raske on. Aga *K* räägib oma kogemusest. Aga ise alguses samamoodi ulgus. Seega - paluks anda mulle võimalust ikka nutuperioodiks ka. Ma ikkagi inimene. Ja väga emotsionaalne veel pealekauba!

Pekkiii, nii ränk on! :S

Õhtul on rannapidu. Ilm on jumalast nõme - ainult mõned plusskraadid ja sajab aeg-ajalt vihma. See ilm juba hoiab meeleolu "mõnusalt" all. Loodan, et alkohol ikka aitab! Peab aitama. Deemit, jälle nagu neli aastat tagasi - allakäiguspiraali mööda trippides.

öö

Väga informatiivne ja põnev õhtu/öö on olnud :D:D
Ja kusjuures - valgeks hakkab minema!
Vein ei hakanud pähe, sest liiga palju sai kõrvale söödud :P
Minu oli selline:
ärkasin 13:10, siis jõin kaks tassi hommikukohvi. Kell 15:00 sõin hommikusööki-pakk nuudleid ketšupiga. Kella 18ni passisin netis ja vahtisin telkust foxlife'i. Siis kimasin jala kesklinna ja bussiga Elvasse. Seal külastasin Arbimäe konsumit, kust ostsin juustusnäkki ning jälle -nuudleid. Õnneks tõi Kristel veel süüa: sinihallitust ja muud sellist kraami. :D
Nüüd üks norskab siin vahetevahel. Ise ootan, millal isa Tartust siia jõuab ja mu koju tuttu viib.
Jeešš, põnev reede :P täna muide on Elvas rannapidu-termikale näppu viskama! ;D

Elvas

Ei jäänud ma Tartusse ega läinud ka Rõngu, tulin hoopis Elvasse. Nüüd ootan sinihallitusjuustu ja siis hakkame veini jooma.

ohh!

Maailma parim lõhn on värskuse lõhn, mis tekib peale suurt vihmasadu! Lõpuks ometi on vihm üle jäänud - kui kaiff värskus on õues. Oh, oleks ma maal, siis läheksin kindlalt metsa jalutama või jalgrattaga sõitma. Mõtlesin, et jään täna Tartusse, aga peaks vist ikkagi Rõngu minema.

Unetus!

Täna on terve päeva vihma kallanud. Ärkasin 6:15 hommikul ja juba siis oli maa märg ja sadas, järelikult algas sadu juba öösel. Kella poole kolmeni olin ärkvel, seega mingi aeg peale seda kellaaega hakkas sadama.
Oeh, oleksin tahtnud täna kella 8 ajal hommikul tööl olemise asemel istuda kusagil Raekojaplatsil kohvikus ning hommikukohvi rüübata. Vana hea mälestus vihmasest ja udusest hommikust (ei suuda meenutada, kas see oli kevade või sügise hommik) Raekojaplatsi vanas bistroos istumisest enne Näituse tänaval algavat loengut kummitab mind siiamaani. Selline teistmoodi hommik - udu, vihm, uni, aurav kohvitass ja kriipivalt melanhoolne meeleolu, et seda kõike nautida. Kui ma olen õnnelik, siis ma ei oska selliseid hommikuid niimoodi nautida. Kui ma olen õnnelik, siis ei aja miski mind tunde enne äratuskella üles ega sunni mind jahedal hommikul (seda mäletan nimelt hästi, et oli jahe) vara-vara Raekojaplatsi bistroosse kohvi jooma. Aga tollel ajal ma ei olnud õnnelik. Jah, peaksin seega taas ühel hommikul niimoodi minema, nagu toona, sest - ma ei ole õnnelik. Ma olen kurb. Ja vahel ahastuses lausa. Suudan siiski veel teiste inimestega koos eksisteerida, nendega suhelda. Aga ootan juba Hispaaniasse minekut, et saaks sellest kõigest eemale siin. VEEL TERVELT KUU AEGA! Ootajal on aeg pikk.
Istun magamistoas teki all - hea soe on. Ja nii mõnus on kuulata, kuidas vihm vastu aknalauda trambib. Uinutav meloodia. Tegelikult magasin eelmisel ööl vaid pea neli tundi ning praeguseks olen liiga üleväsinud, et enam magama jääda nii pea. Aga uinutav on see vihma krabistamine ikkagi. Miskipärast tekib tahtmine luuletada. Appi kui ammu ei ole ma enam ühtegi luuletust kirjutanud. Asi, mida mulle vanasti nii sageli nii väga teha meeldis!

vastu plekist aknalauda
trambib vihmasadu
kassid magusasti
unemaadele on kadund
vaikselt istun voodinurgas
teine pool on tühi
sobran oma hingeurkas
nutu silmist pühin
hing mul tusane ja väsind
pelgab olla julge
adekvaatne mõistus peast
on üldse ära kulgend

...rohkem ei tule! Kohmakad riimid! Enam ei oska! :(

Täna tundub kõik nii kristallselge. Kõik otsused on justkui tehtud. Kõikidele küsimustele vastatud. Kõikidele küsimistele tulnud lõpp. Selgus.

Huvitav, kas homme on kõik samamoodi? Arvestades minu emotsionaalset rollercoasterit võin üsna kindlalt väita, et homme on jälle vana hea sasipundar tagasi.

Täielik hämming... ma ei teinud eelmises postituses ühtegi kirjaviga! Ja see, et ma saan aru, et ma ei teinud ühtegi kirjaviga näitab, et ma ei olegi nii sassis kui ma arvasin :)

Veidi sassis!

Ma ei saa magada. Pea on täiesti sassis. Ja mitte sugugi ainult mõtetest või viimati kiidetud tuulise ilmaga rattasõidust. Seekord on süüdi vana hea sõber ja ma ei vihja sugugi Marikale, kes mõni aeg tagasi just ära läks, vaid alkoholile, mis me ära jõime :D Armas hea Don Simon Sangria veinijook - viimasel ajal minu best friend. Täiesti õudne kui sageli ma olen hakanud alkoholi tarbima ja mina veel arvasin, et need ajad on möödas, et nüüd hakkan korralikuks ja vaat, et veel varsti peret looma. Aga pere loomise mõtted on peast pühitud! Hetkel on must miljon muud mõtet peas. Alkohol on hea, aga ta ajab aju sageli just mõttetööle. Mitte küll vist väga adekvaatsele mõttetööle, aga mõte töötab kindlasti. Jaa, seda on kindlasti näha ka sellest äärmiselt vajalikust ja asjalikust postitusest. Eksju? :P
Hullult tore kui oleks sama soe ilm, nagu kaks pühapäeval. Siis ma läheks hilisest tunnist hoolimata Forseliuse gümnaasiumi juurde korvpalli loopima. Tegelikult peakski minema, kuigi vihma hakkab vist varsti sadama. Gerlil näitas Soomes ilmateade, et meil siin Tartus müristab ja lööb välku. Päris äge oleks, aga VALEE!!!
Mu kassid ei maga ka, Tripsu põrnitses terve see aeg mind ja Marikat kui veini jõime! :D
Hea, et homme on vaba päev. Nii tore on suvekuudel tööl käia - üks pikk tööpäev, siis jälle vaba jne. Hea hea hea!