Täna ma ei ärganud ehmatusega tuld põlema lüües ega higisena hirmunult värisedes, aga sellegipoolest tükk aega enne äratuskella. Zombistunud.

leave me the fuck alone!!!

Täna sain üle pika aja kauneima luuleelamuse. Seeda Randroo kogumik "Sügavalt sinu".
Lihtsalt võrratu.

Ole sellega mis on sul hetkel käes,
võta tundeid nagu tuleks sõbrad külla.
Mõtteil lase lennelda... Küll näed
kohtad unistust üht enda sees.
Ja alla
ei, ära anna, kui sind mõni võõras
peaks painutada proovima sel rajal...
Sa õpi sulgema siis ust, kui tuleb võõras.
Sa ole katus iseenda majal.

...eks lähitulevikus selgub, kas minust saab kodus istuv nunn või alkohoolikust hoor!

Küll oleks hea kui suvi veel kestaks. Suvepuhkus ilma homsete kohustusteta. Viskaksin selga õhukese kleidi ja hangiks feenoksist unustamismärjukest. Ma lihtsalt ei suuda. Damage case olen. Omadega läbi. Mõningaid asju ei ole vaja teada saada kuid hiljem! Minevikust ei tohiks üldse rääkida. Minevikust ei tohiks üldse mõeldagi. Oli mis oli ja jäägu selja taha. Aga mina ei saa niimoodi. Hinge südamik on haige!

Tahaks magada ja mitte kunagi enam ärgata.

Rõngus. Ärkasin juba enne kuut. Koos kahe tassitäie kohvi ja ühe tassitäie teega kirjutasin päevikusse äärmiselt pika ülevaate viimase nädalavahetuse sündmustest ning lugesin lõpuni Rousseau.
Köögis keevad pliidil punapeedid, väljas on täielik sügisilm - udu ja tuul. Vaatasin jupp aega history channelit ning nüüd olen targem vanaaegsete egiptuse, hiina ja india sõjapidamisviiside osas. Ammuvankrid, kaamlid kõrbesõjas, paberist turvised ja terasest piitsad. Mida kõike välja ei mõelda!

ilu !!!

keegi võiks mulle maalida need pildid!

Tatsasin läbi sügisleitsakus päikselise Tartu kitarr seljas ja mukipüks jalas. Rõngus on hea, aga siiski... on pühapäeva õhtu ja ma sooviksin pigem üksinda olla. Või siis, et tahaks kellegi kaissu. Terve viimase aasta jooksul ei ole ma suutnud Rõngus enam üldse üle 24 h olla. See on kurb.

Mõned hetked võivad totaalselt jalust nõrgaks lüüa. Halvas mõttes. Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kogu aeg sarnasustesse takerdub? Leiab omale uue naise/mehe, kes on mingis mõttes täpselt samasugune nagu eelmine. Milleks selline enesepiinamine? Eile nägin olukordi, mida tegelikult näha ei oleks tahtnud. Ja nüüd on mu pea mõtteist paks!

it's full moon!

Ärkasin äratuskella peale võpatades. Läbi kardinate paistis tuppa ikka veel see tontlik kuu. Avasin akna ja tuppa voogas mõnusat karget sügishommiku hõngu. Ere Veenus säras taevas ja hulganisti ilusaid helklevaid tähekesi. Hingel on kuidagi hea.

Mu viimase aja emotsionaalne pagas otsustas täna öösel minust välja tulla. Oksendasin oksendasin ja oksendasin. Mineperse kui halb oli. Praegu põrnitsen tassis auravat kohvi ega julge sealt lonksu võtta... olen väsinud ja süda on ikka veel paha. Tunni aja pärast peab olema piisavalt hea, et tööle kõmpsida. Oh elu. Tühi tunne.

Ilmselt juhtub see kõikidega, kes kannavad särke, mis peaksid riidekapi põhjas peidus vedelema. That's all I'm saying!

Filmid, muusika, Dina Rubina, kohvi, fantat ja oksendamiseni kartulikrõpse dipikastmega. Eve kodune õhtupoolik. Tervisele kasulikum oli eilne siidrijoomine, ausõna!

Ära mõtle, kelle särke sa kannad, lihtsalt kanna! Aga peegli ette ära parem satu.

Nii hea oli ennast sherwoodi sisse ära kaotada täna õhtul :) Selliseid eksprompt kokkusaamiste õhtuid võiks sagedamini olla. Lisaks sain raamatukogust hunniku lahedat kirjandust, et sügispäevi veelgi kirevamaks muuta.
Ja ma jätkuvalt lihtsalt nii armastan oma sõpru. Pai pai pai teile.

168 päeva !

168 päeva ja 186 lehekülge ehk siis järjekordne päevik sai täis. Vaid napilt üle viie kuu minu elust. Ja MILLISED viis kuud need on olnud!!! Võtab lausa pea pööritama kui tagasi mõelda.

Meestega mu elus on jätkuvalt samamoodi. Läänerindel muutuseta! Tahan, saan ja siis enam ei taha. Siis tahan jälle. Jne! Ja nii on KOGU AEG. Lõpuks nad alati tüdinevad minust, sest ma ajan nad hulluks... halvas mõttes. Ma ei suuda mitte midagi hoida. Õigemini jah.. ma ei suuda mehi hoida. Minu meeled peab kogu aeg põnevil hoidma, et mu huvi püsiks. Kust ma leian sellise? Sellist pole olemas.

Ja jälle ma igatsen inimest, keda enam igatseda ei tohiks. Vastik, kuidas mälestused mõnikord nii valusalt põletavad, nagu pritsitaks su haavadele hapet. Praegu...täna.. on kõik vastik ja lahti rebitud. It's a never-ending circle!

168 päeva. Mida ma oleksin teinud sel suvel, kui poleks olnud Moonit, kellega õhtuti pirol veinitada ja uisapäisa Leetu hääletada? Või kui poleks olnud Kadit ja Leilat, kellega kuumadel suvepäevadel ujumas käia? Ailit, kellele südant puistata ja kellega jaanidepäevaks Võsule põgeneda? Karolit, kellega folgil emotseda ja maailma tagasi paika panna? Või mehi, kes tegid tuju heaks ja aitasid kasvõi ajutiselt unustada? Kui poleks olnud zavoodi, kus end tühjaks tantsida?
Kui poleks olnud neid inimesi, neid kohti, siis ma tõesti ei tea, mis oleks minust selle suve..või viimase viie kuuga järele jäänud. Need viis meeletut kuud! Kuidas jätkub mu elu nüüd? Käes on uus sügis... eelmisel sügisel sai üldse kõik alguse. Võiks öelda, et meeletu aasta.

Aga.. elagem üks päev korraga ja püüdkem mitte üle mõelda.

Kui sa oled minemas eesmärgi poole ja hakkad teel peatuma, et igat sinu poole haukuvat koera kiviga visata, siis ei jõua sa iialgi pärale (Türgi vanasõna).

Ei tohi lasta inimeste arvamusel ennast mõjutada. Kui sa midagi usud, siis tegutse selle uskumuse nimel ja tee kõik, et see täituks. Kui ei lähegi nii, nagu sa tahad, siis oled vähemalt talitanud oma tunde järgi. Oled olnud ISE otsustaja.

Seega, shut the fuck up ja ela oma elu.

Praegu ma ei suuda oma olukorra lootusetust ja idiootsust adekvaatselt hinnata. Õues sajab pms non-stop. Olen uimane, palavikus ja selle kõige tõttu ilmselt tuim.Aga võibolla ei suuda ma olukorra lootusetust haarata selle pärast, et tegelikult polegi miskit lootusetut. Sest kui need sitad mehed oma elust maha lahutada, siis tegelikult pole elul häda midagi. Miinuse tõmbamine paberile on lihtne. Miinuse tõmbamine ellu aga... raske.

sel aastal saabus oktoober varem

minu ilusad hirmkallid naised...

veinitiir ka enne zavi sisse minekut...

tegelikult olid tähtsad jutud...

konditsioonid...

ja selle pildi saamislugu on juba kriips!

Eilse õhtu lõpp on üks suuur kriips. Viimane asi, mida mäletan on see, kuidas Tiu üritas mulle sõnadega mõistust pähe tuua, aga see ei õnnestunud tal.

Olin vist jälle rumal. Vist. Kuigi ma ei tunne täna selle olukorra rumalust eriti. Ilmselt liiga väsinud. Pohmell ja palavik. Terve päeva voodis vedeleda, pidevalt suigatada ja uuesti ärgata kellegi kaisus. No oli hea. Mis teha.

18 päeva tuli ära, no more no more.

Ja täiesti suva on, et tuleb jälle nullist alata.

Sel aastal algab oktoober varem. Paast on läbiii. Ootan Moonit, Leilat, Kadit, Kristelit juba ja siiiis... naiseeed on hullud :D ojaaa.

Kuigi mul on pea paks, siiski...täiuslik õhtu. Hea kui kodus on kitarr, süntekas, palju raamatuid, põlevad küünlad ja piparmünditee. Tunnen, et elu on ilus, mina olen ilus ja kõik inimesed on ilusad ja head. Vot kui hästi mõjub mulle muusika, siis kui seda ise teha!

Homme on hullult pikk ja raske päev. Sellepärast ma veel ei taha magama minna... muidu jõuab homne liiga kiiresti kätte.

Kui sa saaksid valida ühe päeva oma elust, mida uuesti läbi elada, kas sa oskaksid selle päeva valida? Ja kas sa elaksid selle läbi täpselt niisamuti, nagu see oli või muudaksid midagi? Muudaksid oma tulevikku? Ühest päevast... ühest ainsast hetkestki... võib tulevik muutuda küll.

Kuueteistkümnes kaine päev. Esimese oktoobrini on veel täpselt sama kaua jäänud. Üsna tugev eelaimdus, et tuleval reedel murdun. Praks! Ja ikka kõvasti.
Aga mis sest praegu enam... viimane lonks kohvi kõrist alla ja varsti töö poole ajama.

Kuidas saab mitte mõelda? Silmapilk kui mingi mõte tekib näpistad ennast või torkad millegi teravaga. Ja lõpuks, pikapeale, tekib sul selle mõtte ümber justkui paks nahk ja sa suudad juba eriliste probleemideta hoiduda teda puutumast. (Pelevin)

Kas reaalselt võimalik? Katsetagem.

Mida teha kui on vaja põgeneda, aga jalad tahaksid kangekaelselt paigal seista?
Ja üldse... kas põgenemine ei ole mitte nõrkuse märk?

Ise ma selle supi valmis keetsin. Nüüd tuleb ta ära ka süüa. Serveerin aga katkistes kaussides.

Tühi tunne!

Jõuetu. Ja depressioon ähvardab ägeda leegiga põlema süttida. Vajan kohe kiiresti midagi positiivset. Kedagi positiivset. Sest ma hetkel ise ei suuda seda olla.

Hommikul kell viis zavoodist koju jõuda, siis süüa, filmi vaadata ja kella kaheksani hommikul raamatut lugeda... Ilmselgelt üleväsinud praeguseks. Vajan puhkust. Pikka puhkust. Aga seda ei tule ju kusagilt otsast, alles lõppes üks. Oeh. Ma ei oskagi puhata...
Ja ma olen rumal. Jälle. Hämmastav kui valesti ma viimasel ajal inimesi nö ära mõikan. Täielikud möödalaskmised. Kuhu kadus mu läbinägemisvõime? Koos alkoholiga kusagile utoopiamaailma oma teed kõndima?

Hea on tänase päeva juures see, et kaks nädalat on nüüd täis! Olen enda üle uhke.

Väga väsitav päev on olnud. Selline melanhoolne. Kõik justkui seisaks. Õnneks sain mõne tunni magada ja nüüd on veidi parem. Nüüd mai suuda ära otsustada, kas peaksin täna ka linna peale minema öösel. Eile sai tegelikult kõvasti naerda! Zavood kui komöödia. Ja niii palju inimesi oli igal pool. Möku esisest mööda pressimine oli tõsiselt keeruline.
Aga ma ei tea. Nii tühi tunne on. Kuuliauk südames või peas ehk, ma ei ole kindel. Mitte milleski ei ole kindel enam. Ja taas kukkusid mu kaitsemüürid kolinal kokku. Mis nüüd saab? Uus tsemendisegu ja laon jälle püsti? Mis muud!

Lisaks on vanaisa surma-aastapäev ja onu Toivo sünnipäev! Et igatepidi põhjust küünlaid süüdata pimedal septembriõhtul.
Ja nüüd ma võin jälle vankumatu usuga öelda, et saan selle septembrikuuga hakkama. Tuleb end lihtsalt nädalavahetuse esimeseks õhtuks nii ära väsitada, et isegi mõte alkoholist paneb hullemini haigutama. Oujee.

Eriti tegus päev on olnud. Algusega kella poole viiest hommikul. Kaks tassi kohvi, külmikusulatusvee koristamine ja kella seitsmeks tööle läbi karge Tartu. Töö juures kolmas tass kohvi. Tegevused ja koolivalmidustestide läbiviimine. Ronimispraktika ja jalavenitused õuemängudes. Lõuna ajal väike kausike suppi ja lõunaka poole ajama. Vanaema jaoks kaardike ja Kadiga Rõngu poole hääletama. Elva juures passisime müstilised 45 minutit! Äärmiselt sitt koht hääletamiseks. Aga me polnud sugugi ainsad. Hehe. Õnneks joppas tuttavaga koju. Rõngus sõime kõhud punni. Ploomide jahil ronisin kottadega ploomipuu otsa ja oleksin sealt äärepealt alla prantstanud kõige ploomidega. Siis issiga Tartusse tagasi. Jalutuskäik Õlletehase juurde ja joostes läbi Tähtvere tänavate risti-põiki koju tagasi. Koristasin kõik plekituks. Dušš. Nüüd kuulan raadio kolme ja jalg tatsub. Muhaha. Liiga põhjalik ülevaade, ma tean.

Kerge rahutus. On reede. Kas ma saan jälle hakkama või murdun? Kaheteistkümnes päev.

Tööl oli energiat nii palju, et suisa üle jäi teist. Ilmselt jalutuskäik koju võttis selle omale, sest ma olen JÄLLE unine. Nii nii unine, et ei jaksa JÄLLE jooksma minna. Oehh.
Ja see happy-day-fiiling on ka ära kadunud. Tahaks reaalsusest eemale trippida juba. Miks see oktoober nii kaugel peab olema? Kiusatus on suur. Aga kas kiusatused pole mitte selleks, et neile järele anda?

Uhh. Nüüd magasin küll oma viimase aja emotsioonid patjade-tekkide vahele. Neljast päeval ja siiamaani, nii et isegi Emajõe äärde mineku äratuskella ei kuulnud. Äärmiselt nõme.

Naljakas, kuidas kõik ikka ringiga tagasi tuleb. Sa jätad kellegi maha, teed talle haiget ega suhtle enam temaga. Möödub veidi aega ning sa leiad end vastupidises olukorras. Aga ei tohikski ega peakski kokku jääma kui enam tundeid pole. Kaht õnnetust kokku liites ei ole võrrandiks õnn, vaid katastroof. Teinekord aga lahkume hoopis valedel põhjustel. Näiteks arvates, et nii on teisele parem! Endal süda sees lõhki minemas, jättes tükikesi nende inimeste juurde maha. Võid mõelda, et aeg parandab kõik haavad, aga tegelikult paneb vaid plaastri peale. Ning oma südametükikesi uuesti kohates on paigatud kohad nii kergesti leemendamas, et see üllatab ja ehmatab ennastki. Öeldakse, et kõik inimesed kohtuvad elus kaks korda. Kas kõik armastused võivad puhkeda samuti kaks korda? Ja kui nad puhkevad, kas oskame teisel korral olla targemad ja teha nii, et seekord muinasjutt me reaalsuseks muutukski... ja püsiks?
Naljakas on ka see, kuidas mõnikord avastad end täiesti võõraid asju tegemas. Justkui oleksid külaline kellegi teise elus või sattunud enese teadmata seebiseriaali peaossa. Viimasel ajal mõtlen mina küll, et ma ei tunne ennast ära. Nii vist lihtsalt juhtub kui pikemat aega muudkui vooluga kaasa minna ja mitte oma tegude tagajärgedele mõelda. Šokk saabub siis kui ükskord mõtlema hakkad. Seepärast püüadki leida asendustegevusi, et mitte mõelda. Seepärast leiadki end päev päeva järel terve suve feenoksi leti tagant veine valimas, zavoodi ümmargustest laudadest, pirogovilt rohututtide vahelt, toomemäelt äikesevihma eest varju otsimas. Leiad end võõrast voodist või leiad kellegi võõra enda linade vahelt. Muudkui tegutsed ja oled...ära...et mitte mõelda.
Minuga juhtus nüüd see, et ma loobusin asendustegevustest ja mõtted tormavadki kaootiliselt peas ringi. Mälupildid olnud pidudest, kadunud armastustest, avaldamata tunnetest... Nii palju nii lühikese aja jooksul! Kuhu kadus minu rahulik elu, isiklik idüll minu sees? Kuidas ma end uuesti kokku korjan? Palun tagastage mulle mu südametükikesed. Õmmelge need uuesti kokku ja minu külge; plaastreid ma ei soovi.

Suurem rahutus ja alkoholivajadus on möödunud. Hakkan taas maailma värve märkama ja energiat on rohkem.
Lisaks on käes võrratu sügis. Eile õhtupoolikul Emajõe ääres kohvi juua ja päikest enda näol tunda oli nii hea.

Kurb on olla. Mõistuses lõi miski kolisema. Nüüd käin ringi, lonkan ja logisen. Kuidas üks hetk saab olla nii hea ja teine hetk juba nii nii halb ja vale? Ma ei saa mitte millestki aru enam. Mis asjad üldse on kindlad? Missugused inimesed meie elus on kindlad? Kui sa oma sõbrale ei või enda emotsioone näkku pahvatada, kellele siis veel võib? Ja kui sõber sulle enda emotsioonid näkku lajatab, siis miks käitud empaatiavõimetult? Inimesed ja klõpsud nende peas. Klõps ja ära. Klõps ja tagasi?

Kuues kaine päev!
Hirmus naljakas on zavoodis olla kui pole ise midagi joonud. Ma lihtsalt konstantselt naersin. Kõikide inimeste lollused on meeles, hea nokkida. Nii lõbus oli, et tekib küsimus - milleks üldse juua? :D

Suhted ja inimhing võiks olla nagu lõngakerad... kerid ühe korra lahti ja korras!!!

Kes teab, miks mõned inimesed meie teele satuvad? Tahaks mõelda, et kõik nad on siin millegi pärast. Hetkel minu jaoks vajalikud ja asendamatud. Miks aga mõned inimesed meie juurest ära lähevad? Nagu kosmos saadaks neid meie teele... ajutiselt. Juskui seniks, kuni need inimesed on teinud meie jaoks kõik võimaliku. Ja siis nad lahkuvadki, kuna nende ülesanne meie elus on täidetud. (Kusagilt raamatust meenus see kosmose mõte!) Aga miks saadab kosmos meie teele inimesi, kes teevad meile halba? Pikemas perspektiivis, ma mõtlen. Ajutine hea on tegelikult siiski paha.

Neljas päev. Agoonia lööb ikka lainetena pähe. Millal need võõrutusnähud ometi mööduvad? Kardan ees ootavat nädalavahetust.

Esimene pidu kainelt üle elatud. Teised jõid. Mina aitasin Arnol ja Lonal pitsat teha ning rüüpasin kohvi kõrvale. Nii imehea on olla praegu. Mõnus oli olla ikkagi ja loll jutt jooksis ka. Ilmselt pole mulle alkoholi nii väga vajagi... kui on sõbrad ümberringi.

Olen rahul.

I september

Sügisejahedus maal. Nii hea. Öösel vahtisin suu ammuli aknast tähistaevasse, linnas juba ei näe nii ilusat pilti. Kuu valgustas taamal paistvaid põlde ja metsa. Tundsin end kuidagi eriliselt hästi, poleks osanud tol hetkel end kusagile mujale soovida. Ideaalne hetk; õiges kohas.

Tänane I koolipäeva aktus Rõngu Keskkooli võimlas oli ka omaette elamus. Näha kõiki neid õpetajaid, keda kooli ajal pidevalt kirutud sai... Nüüd tuli naeratus suule! :)
Ja vaadata esimesse klassi astujate põnevil ja veidi kohkunud nägusid. Ilus oli. Üle pika aja üks mõnusamaid hommikuid üldse.

Ja minu väike tirts Liana pms uppus oma lillesülemisse...