Eksidest ülesaamiseks on vajalik uus ja kuumem seks!

Üle mingine kolme kuu juhtus eile nii, et ma jäin reede õhtul lihtsalt koju! Mängisin kitarri, passisin arvutis. Südaöösel, siis kui tavaliselt zavoodi liigume, läksin magama! Nüüd on nii hm..värske olla! Ei mingit alkoholi järelmaitset suus ega magamatusest kinnivajuvaid silmi. Uni siiski on, sest ilm on pilvine, aga nii mõnus on olla. Kahju, et ma eile päeval ikkagi jõin, muidu saaksin öelda, et mu tsükkel on nüüd läbi. Näis. Kui täna ei joo, siis on ta tõesti läbi. 15 päeva sai seljuhul. Täiesti hullumeelne suvi!

Ma pole veel elus niiii palju idiootlikke mehi kohanud kui täna öösel zavoodis. Ilmselt oli Tartus miski idiootide paraad, millest ma kuulnud ei olnud. Täiesti lõpp! Vihastasin seaks ennast vähemalt kümme fking korda. Kuhu on kõik kenad ja toredad mehed jäänud? Kosmosesse kadusid? Ja mis mõttes ma üldse purju ei jäänud?
Aga ei, nüüd zavoodist aitab. KÕIK selle kohaga!!

Käisime öösel emajões jälle... täiskuu valgustas õrnalt randa ja andis veele sellise müstilise väljanägemise. Kogu selle maagia mõjul koorisime end ihualasti ja ujusimegi näkki. Nii mõnus oli!

Aitäh sulle järjekordse unustamisvõimaluse eest.Aitäh alati, mil seda teha aitad. Aitäh emotsioonituse eest ja aitäh, et mu südant malbelt paitad. Aitäh, et sa oled alati olemas. Aitäh aitäh... alkohol.

Jõudsin just Lodjakoja juurest ujumast...ja zavoodis meeletuseni tantsimine ning oleng pirogovis jäävad ka tänast ööd meenutama. Nii palju nalja.
Üldse, lihtsalt fantastilised neli päeva on olnud. Folk oli üle mõistuse tore. Rohkem sõnu ei ole ja poleks kohane ka.

Uskumatult lõbusad kaks õhtut on olnud.
Eriti see teisipäevane... plaan oli KORRAKS Marikaga pirol kokku saada ja natunatuke veini juua, aga siis oli seal ka Mooni oma sõbrannaga... Ja korraga olime juba suht joogised ning seadsime sammud Püssika poole. Houseband'i järgi jalga keerutada oli oii kui mõnus. Lemon Tree siiamaani kummitab. Õues rottisime suitsu ja jooki ning keegi noormees tuli lambist ja tegi meile neli liitrit püssirohu punast välja. Pärast pirol tegime vapsee trikke. Veeretasime Mooni ja Marikaga end piro nõlvadest alla. Muhaha. Mul huul lõhki ja muhk silma all, Marikal muht otsa ees, Moonil seelik roheline. Lahedad naised ju :P Lõpetasin omadega üldse Ülejõel, hommikul oli päris karm koju kõndimine mööda leitsakus vaevlevat linna. Aga õhtu oli seda väärt ;)
Eile oli püssis mingi disko taoline asi, keerutasime jälle saba veidi. Kolme aegu öösel leidsin end Lodjakoja juurest pingilt pikutamas. Kerge udu jõe kohal, vaikselt valgenev taevas oma säravate tähtedega... no raisk, nii ilus oli.
Ja homme folgile!

Olen jälle unehäirete küüsis... ei jää õhtul magama ning hommikul ärkan hästi vara. Täna magasin eriti katkendlikult ja haigeid unenägusid vaadatates lausa poole kaheteistkümneni tegelikult, aga see oli pigem täielik erand viimase paari nädala jooksul.

Tahan oma ilusat elu tagasi! :(

Inimesele võib anda endast kõik ka siis, kui midagi vastu ei saa! Nii on maailm ikkagi parem paik. Täiesti täiesti õige.
Naabrinaine Reet, kes mind alguses pms vihkas, on hakanud üha rohkem suhtlema minuga. Ma ausaltöeldes ei jõuagi nii palju suhelda, enamus ajast noogutan viisakalt. Aga ei taha inimesele halvasti ka öelda, et mine ära, mul kiire (eriti kui tegelikult ei ole üldse kiire).
Täna ta siis tuligi õhtul mulle ukse taha ja tervelt tunnipikkune vestlus kujunes sellest. Tegemist on väga eheda ja avameelse naisega. Vaatan teda nüüd hoopis teise pilguga. (Aga koridoris liigun sellegipoolest kikivarvul!)

Vahepeal on ikka tõsiselt mõnus ise süüa teha. Kokkasime Lona ja Leilaga. Tegime hunniku hakkliha-tomati-kurgi-sibula-fetajuustu täidisega tortiljasid ning magustoiduks mõnusa marjakoogi vaarikate ning punaste ja mustade sõstardega. Nämmmm. Kõrvale punast veini. Nii vähe on õnneks vaja!

Ma armastan seda, et ma suudan armastada.

Ma ei olnud selleks veel valmis. Tundus, et suudan üle olla aga koju kõndides mattis emotsioonidelaviin mu täielikult enda alla. Tõmbasin end voodis kerra ja haarasin padja kaissu ja lihtsalt olin.
Praegu olen täiesti tuim. Pohmell on ka miskipärast. Pigem psühhosomaatiline, ma kahtlustan, sest ei joonud eile üldse nii palju.

Olen täna terve päeva kodus tšillinud. Koristasin, sõin, kohvitasin, triikisin pesu ja viskasin uue laari masinasse, lugesin raamatut, kirjutasin väga põhjaliku sissekande päevikusse ja isegi magasin. Vahepeal ajasin koridoris naabrinaisega ka juttu. Naljakas, et inimene, kes mind alguses üldse ei sallinud, on nüüd minu vastu nii sõbralik ja kena. Rääkis oma elust ja puha... kuidas ta esimese lapse sai 18. aastaselt ja igast muid asju ka. Mind üldiselt ei huvita võhivõõraste elud, aga täna oli koguni päris hea kuulata. Mulle sobiv ja vajalik kõrvalejuhtimine mu enda mõtetest.
Aga täna algasid Hansapäevad ja õhtul genialistidisse jalga keerutama. Elu on täna ilus! ;)

Naljakas, et ma sellele enne ei mõelnud. Ma ju ise pms rikkusingi kõik ära. Käitusin nagu viimane munn ega näidanud välja, mida tõeliselt tunnen. See panebki teise inimese armastuse kustuma lõpuks. Ma ju peaks teadma. Ise lakkasin ka niimoodi armastamast kunagi.
Oh, Eve Eveke... küllap sa teeksid kõik teistmoodi kui ajas tagasi saaksid minna. Aga sa ei saa. Nagu ütles üks sõber - pole mõtet valada pisaraid paratamatuste üle. Kuigi... ma ei ole kindel, et tegu oli paratamatusega, pigem siiski iseenda rumaluse ja hirmuga. Sellegipoolest, ajamasinat pole veel leiutatud ning mineviku küljes rippumine takistab olevikus elamist, seega püüan nüüd kõigest väest enam mitte nukker olla. Püüan edasi elada. Ilma Temata. Hüvasti, kallis!

Põgenesin linnakuumusest maakuumusesse. Jälle kord leian end liigselt mõtlemast asjadele, millele üldse mõelda ei tahaks. Linnas on kuidagi lihtsam... ei jää nii palju aega mõtlemiseks. Autode kihutamine, mööduvate inimeste hääled jne..kõik on segav, ei lase keskenduda isegi kui tahaks. Maal aga... ma võin aidata misiganes tööd teha, ikka ei anna mõtted rahu. Kas ma peaksingi siin kauem olema, et suudaksin need mõtted endast välja mõelda? Võibolla ongi vaja, et ma lihtsalt mõtleks.. laseks mõtetel kanduda sinna, kuhu nad tahavad. Valusatele radadele. Ka väga valusatele radadele. Siis ehk suudaksin oma eluga edasi minna?
Ma nii kardan valu viimasel ajal... igasugust emotsionaalset ja füüsilist valu. Ma tunnen, et ma ei saaks sellega hakkama. Karjuksin nutta ja laguneksin koost (jah, on võimalik veel rohkem laguneda koost!).
Ma pean lõpetama nende asjade tegemise, mis ei too mulle pikemas perspektiivis kasu. Aga nii suur on kiusatus nautida hetki ja mitte mõelda, mis tuleb... isegi kui see tähendab mingite totaalselt lollide asjade korda saatmist.

*
Ma igatsen Teda!

Kuidas ma ka ei püüaks ikka veel ei saa rahu. Ta kummitab mind, päeval nähtamatuna mu ümber hõljudes ja öösel mu unenägudes luusides. Ta on kaval. Ta ei näita end iialgi päris selgelt, aga ma tean, et see on Tema. Ja mulle meeldib see tunne, nagu Ta oleks minuga. Vahepeal arvan end hull olevat, sest Ta tundub lihtsalt nii reaalne...nii siin ja praegu ja olemas. Tegelikkuses ei ole Teda enam. Mitte minu jaoks. Mitte iial.

Lugesin täna Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud" ära. Ülivõrdes meeldis.

Armastatud naise eest jalga ei lasta. Eriti ei tehta seda siis, kui sa arvad, et see on tema enda pärast. TÕSI!!!

Imelik... juba teist korda kellestki lahku minnes tekib mul hirm vaikuse ees. Ei suuda vaikuses olla. Jumaldan ööd, aga praegu veidi pelgan ka, sest siis on vaikne ja pime. Öösel maja trepi peal suitsu kimudes oli üheaegselt hea ja hirmus olla. Veider.
Kui mu arvutused on õiged, siis peaks see vaikuse kartus kuu aja jooksul mööduma.

Nii armas oli eile õhtul näha inimesi, kellega polnud ammu saanud juttugi ajada. Mõnus õhtu oli. Kaks kitarri on ikka kaks kitarri! :)

Emotsioonid on stabiliseerunud. Tänaseks vähemalt küll. Praegu on vaat, et isegi pohhui kõigest.

bussisõit tartusse... terve tee võitlesin pisaratega. hulluks minemise tunne on jälle. see möödub muidugi, ma tean. aga lihtsalt hetkel on väga raske.

Täiesti haige kui kaks inimest teineteist armastavad aga elueesmärkide erinevuse tõttu ei saa ikkagi koos olla, sest kompromissidele minnes oleks üks osapool lõppkokkuvõttes õnnetu.
Lihtsam tõepoolest kui mees osutuks vastikuks egomaniakist vägivaldseks värdjaks. Praegu on just vastupidise olukorra tõttu nii nii raske edasi minna... Tahaks kusagile kaugele ära, kus mitte miski midagi ei meenutaks. Maal ma ei suuda olla ja Tartus meenutab kõik Teda. Zavoodist parem üldse ei mõtlegi, sealt sai ju kõik alguse...

Väga avameelne postitus sai, aga mul savi.

Kurb, kui saad järjekordselt kinnitust, et kõik on ikka tõepoolest läbi. Kas endisest armukesest võib saada sõber?

Kui veel öösel üllatas elu oma erilisusega, siis tänane õhtupoolik üllatas jällegi pasaga. Jalgratas varastati keldrist ära! Ja fotokas läks laupäeval katki... lens error, keeldub töötamast. Lihtsalt nii armas, et kõik halvad asjad ikka korraga tulevad. Reisile minek ripub nüüd suure küsimärgi küljes, sest ma tõesti tahan, et mul oleks fotokas ja jalgratas, aga kui ma need ära ostan, siis ei ole reisi jaoks enam finantsi. Sponsoriks, anyone?

pühapäevad zavoodis on üle prahi!

Zavoodis pole enne veel nii lõbus olnud kui täna öösel. Tantsisin end pms kolmeks. Keerutada lennutada sai võimsalt, sest pühapäeva õhtul ruumi paljuu. Vehkisime seal oma laudkonna omadega kella neljani hommikul välja, lõugasime lauludele nii kaasa, et maa mürises. "Cotton Eye Joe" järgi hüppamine tõmbas täiesti võhmale. Fakk ei, nii hea oli lihtsalt, et ise ka ei usu! :D
Ja millal sa veel näed zavoodi turvameest tantsu löömas või peale zavi sulgemist kidrale Mad Worldi kaasa laulmas või siis jalgrattaga mööda Lai tänavat kihutamas??? Sellised on siis zavi turvamehed vabal ajal. Enam ei vaata teda iialgi tõsise pilguga vist. Muidugi jätkuvalt lemmik turva.
Ja see Toomemäel istumine neljateistkümnekesi enne zavi minekut oli lihtsalt suurepärane alustus õhtule.
Ja praegu on esmaspäeva hommik. Päike paistab ja linnud laulavad, tänavakoristusmasinad tegutsevad juba ja kuulda on üksikuid autosid.

Küll elu võib mõnikord üllatada oma erilisusega! Just siis kui seda kõige vähem oodata oskad. Siis kui seda isegi enam ei looda.

fantastiline hiiumaa

Täiesti hämmastav kui hullult võib hääletamisega vedada. Kõige vingem kogemus oli sõita sellise vanaaegses stiilis katuseta sõjaväemaasturiga. Kohtasime kolme päeva jooksul nii toredaid inimesi. Ja hiidlased on lihtsalt nii heatahtlikud ja sõbralikud. Läksime fantastile Lonaga kahekesi, sest kõik teised tulijaid jäid kas haigeks või polnud ikkagi raha või hüppasid niisama alt ära.

Merel oli võimatult ilus.

Vahepeal reelingult alla vaadetes tekkis vastupandamatu soov alla hüpata. Ma ei taha veel surra, aga tung hüpata oli sellegipoolest. Meri on nii neetult kutsuv lihtsalt.

Kuulikodu ise oli samuti vapustav. Müts maha nende noorte inimeste ees, kes seal ise majandavad. Vegan toidud. Kodutute loomade varjupaik. Need oleksid selle koha märksõnad. Lisaks muidugi ilus loodus ja värske õhk.

Et on jalgpallihooaeg, siis näidati Hiiumaa stiilis kino.

Muusikaelamusi suutsin selle ühe õhtuga päris mitu noppida. Tundmatu Psühho Paat meeldis ning YaG oli üllatavalt hea. Viimase koosseisus mõjus võõrastavalt keegi neoonkollaste päikeseprilliraamidega blond neiu. Laulja ja trummar olid võrreldes ülejäänutega elavamad ja seetõttu kuidagi lahedamad vaadata. Heli oli veits kehv, aga puuokstest improviseeritud lava kohta isegi okei.

Nalja tegi mulle bändi The Lesbians üks kitarrist, kes seisis kogu aeg inimeste poole seljaga. Mis värk sellega oli? Mingi osav trikk, et panna inimesi lava poole vaatama? Ma konkreetselt vaatasin ja ootasin, et näis millal ta oma nägu kavatseb näidata. Alloleva pildi klõpsasin kui ta hetkeks end kergelt profiili keeras...
Parimaks elamuseks sai varahommikuses kerges valguses ja udus esinenud Voog. Polegi sõnu...

Muidu külastajaid oli igasuguseid. Ka päris pisikesi...
Fantasti laupäevane hommik oli fantastiliselt ilus ! :) soe ja linnulaulune.

Olen üle peaaegu, et aasta Tallinnasse sattunud. Seiklesime Lonaga hääletades siiakanti, tegelikult suht vedas, kuigi peaaegu oleks üks kott kaduma jäänud, aga noh... juhtub.
Nüüd ma istun siin Mooni juures toas, käisime enne vanalinnas joomas ja nii ilus oli. Rahulik Tallinn. Ometigi soovin, et oleksin Tartus ja saaksin pugeda oma voodisse ja ühe armsa hea noormehe kaissu.
Ma ei saa viimasel ajal juua enam. Muutun väga kiiresti ülimalt melanhoolseks. Samas ei oska ka kuidagi teistmoodi olla. Taaskord leian end põhjast. Mis mind seekord välja roomama ajendaks?