Kui lihtne oleks olla täiesti tuim. Ei mingeid tundeid kellegi vastu. Täiesti apaatne. Täiesti emotsioonidevaba. Praegu on nii, et ikka loodan. Loodan ja loodan. Lootusetult loodan. Kuidas tekkis selline idiootne asi, nagu lootus? Kuidas sellest lahti saada? Kuidas seda ignoreerida? Inimesed käivad koolis ja õpivad igasugu asju, millest enamus osutub reaalses elus mõtetuks prahiks ajusoppides. Miks ei võiks olla koolitust, kus õpitaks tundetust? Kui alkoholi vastu saab panna ampulli, siis miks ei võiks sama saada teha tunnetega? Ampull tunnete vastu. Kas peab jälle antidepressante neelama hakkama? Cipralex tegi mõnusalt ükskõikseks. Elasin kogu aeg oma halli mulli sees; naermata, nutmata, justkui olemata. Olematu inimene. Isegi negativism kadus. Kõik kadus. Koos halvaga ka hea. Vihkan tuim olemist, aga hetkel tõesti soovin seda. Isegi alkohol ei vii enam varasemasse ekstaasi. Ekstaasi sagedus on null. NULL!
Jah, ma tõesti vajan seda. Lahti ütlemist kõigest, mis teeb valu. Tahaks lihtsalt eksisteerida. Olla keegi, kes ei tunne, et ta on elus. Mis see elu siis õigupoolest on? Lõputu sündmuste kordumise jada. Olukorrad on samad, aga inimesed on erinevad. Kogu aeg kordub üks ja seesama. KOGU AEG!
Vihkan ja armastan alati üheaegselt. Miks nii on? Fakk, vajan teraapiat. Ilmselgelt. Ja kuigi kõik sõbrad on hästi armsalt toetavad... ikkagi on tunne, et tegelikult ei saa keegi aru. Mitte nii. Mitte päriselt. Ja siis tahakski sellest kõigest kogu aeg rääkida... ükskõik kellele.
Lihtne on tappa keha. Aga kuidas tappa tundeid? Kui saaks rusikaga südame pihta virutada ning sellega olekski kõik? Lihtne.
Aga kas mulle meeldiks tegelikult olla tuim? Rõõm pisiasjade üle kaoks... rõõm päikselisest suvehommikust jalgrattaga teel tööle ozzy osbourne kõrvus karjumas; rõõm kastemärjast koduhoovist tuliselt aurava kohviga; RÕÕM. Ma ei taha, et kaoks rõõm!
Oleks küll lihtne olla tuim, aga eelistan vist siiski midagi tunda. Ehkki niimoodi on raske. Ehkki niimoodi on vahel ikka kuradima valus. Kas ma tunnen end piisavalt tugevalt? Kas ma saan hakkama?

Ja ma tunnen end piisavalt tugevalt. Ma saan hakkama. ALATI! Misiganes, kusiganes, kesiganes... MA SAAN HAKKAMA.