Kõndisin mittemidagiütlevas meeleolus kodu poole. Pigem selline tuim. Veidi ehk isegi kurb. Kodutänaval astus minu juurde väike tüdruk, naeratas laialt, ütles "palun" ja ulatas mulle kibuvitsa õie :)) Nii armas lihtsalt! Tuim ükskõiksus ja melanhoolia on asendunud rõõmuga. Kui vähe on õnneks vaja! Nii nii vähe.