Ma arvan, et ma ei ole kunagi olnud lihtne. Ma soovin, et ma oleksin.
Kurat, siis peaksin ma ju kõik ümber mõtlema enese jaoks... siiani olen mõelnud, et lihtsus on igav.
Oh pagan, ma ei saa seda kuidagi ümber mõelda. Lihtsus ON igav! Mis lõbu saab olla lihtsuses? Asjad võivad küll oma lihtsuses ilusad ja isegi huvitavad olla, aga minu meelest inimesed mitte.

Suitsupaki peal on kirjas: „Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma“. Huvitav, kas mitte kõik suremine aeglane ja valulik pole? Okei, une pealt surres ehk ei. Ei? Enne surma pidavat kogu elu silme eest läbi jooksma. Selle jaoks, kes vähegi on elanud ei saa see ju kiirelt mööduv olla. Ja kuidas ta vähem valulik olla saab kui näed silme ees lippamas oma kaotatud armastusi ja kalleid inimesi, kes jäävad sinust maha?

Lõpuks lõpuks lõpuks ometi sain mina ka ujumas käidud! Küll oli hea. No küll oli hea.

Neljapäeval häälega Tallinnasse ja reedel juba edasi Hiiumaale. Pühapäevani kaifimas mereõhku ja head muusikat. Ehk mõjub hingele kosutavalt ning Tartusse tagasi jõudes olen jälle päriselt elus.

Istun Aili läpakaga aias, õrn tuul kiigutab une peale. Tahaks ära ilusatesse unenägudesse kaduda.
Kergelt nukker olemine on. Maal on vist liiga rahulik kõik, linnakära suudab vahest negatiivsed mõtted ära blokeerida.
Kohe lähen teen kolmanda tassi kohvi ja pärast viskan lallud päikese kätte.
Eilne rattamatk ei ole jalgadele midagi teinud. Lootsin veidikenegi kangust kontides, aga ei midagi. Palju ma sõitma pean siis? 80 km?

Keegi võiks helistada ja Otepääle randa viia mind. Ise ei taha autoga sõitma hakata, ei tea kas enam oskangi.

Tegelikult on maal ikka hirmus hea olla, eriti sellistel fantastilistel suveõhtutel, nagu täna. Ja homme hommikul kavatsen võimalikult vara silmad lahti teha, et ka suvehommikut nautida! :)

Sain mõnusa päikesepõletuse osaliseks täna. Sõtkusin rattaga vastutuult trotsides 45 km tartust rõngu. Nüüd saunas käidud ja uiman siin. Ootan ja vaatan, kas nahk hakkab maha kooruma :D
Muidu aga oli igati väärt jalgrattatiir! Lisaks kõrvalepõige Elva randa Kristeliga juttu ajama. Elu võib vahest päris iluski olla! ;)

Eilne õhtu kujunes üllatuslikult väga toredaks. Tähetorni juures istuda ja juua, kitarri kuulata, niisama lolli juttu ajada :D ja inimesi muudkui kogunes ja kogunes... ning eriti armas oli pärast kogu selle paarikümne inimesega zavi minna! Mõnus mõnus pühapäeva õhtu ;)

Täna olen vaimselt omadega täiesti läbi. Tahaks lihtsalt karjuda ja nutta, aga leian, et pole mõtet ka. See ei tee midagi paremaks aga halvemaks ka ei tee. Ma ei tea kohe. Kõik pitsitab hinge täna. Füüsiliselt olen energiat täis, käisin isegi jalgrattaga sõitmas, aga emotsioonid on ülepeakaela segi. Vihkan selliseid päevi. Ja ometi on kaunis päike ja soe.
Masenduse söögiõhtu tuleb nüüd.

How to mend a broken heart?

Küberarmastus ja reaalne armastus. Mul olla need mõlemad.
Ilmselgelt ma pole sellelt planeedilt?

Nonii. Zavood oli täna ikka väga jura jura. Enne seda pirol tekkis küll kerge õnne fiiling, aga see oli mööduv.
Tahaks armuda. Täiesti pilvedesse. Liblikad kõhtu. Jne. Kõik see. Anyone?

Kõht on täis ahjus küpsetatud viinereid ja tomati-sibula-hapukoore salatit. Purjakil. Pilves? Ja magada ei taha mitte veel.

Tegelikult ma armastan kõiki. Ausõna.

beibi bluu

"Pole nii, et lood ei hakkaks. Lood hakkavad, aga kuidagi märkamatult. Elus. Kuidagi märkamatult siseneb siia dekoratsioonide vahele, sellele igavale koltunud leheküljele, kus sa konutad, üks tüüp ja hakkabki midagi uue loo taolist. Ja lugu võibolla küll algab, aga ei lõpe. Lood ei lõpe. Mis on olnud, see ei kao. "

"Ma tean, mis on, aga ma ei tea, miks või kuidas. Sellepärast, et miksi ja kuidasit polegi olemas. Asjad on päriselt, aga miks ja kuidas on ainult peas."

Loen praegu Peeter Sauterit "Beibi bluu". Siiamaani on hea ja seepärast julgengi soovitada!

Täiesti lõpp, et üks sama asi juhtus juba teist korda ning seekord veel olulisema ja kallima inimesega kui eelmisel korral. Šokiteraapia. Ehmatus ja pisarad. Õnneks on nüüd kõik korras, aga ma ei kujuta ette mida ma oleksin teinud kui asi oleks halvasti lõppenud. Ma oleks suurest kurvastusest otsad andnud lihtsalt!
Armastan sind nii nii väga, ära enam mitte kunagi mind niimoodi ehmata.

jaan

Mul oli maailma kõige ilusam jaaniõhtu.
Spontaanselt Võsule hääletatud... päikeseloojang rannas, viin, eesti muusika järgi jalakeerutus. Hommikul randa. Oeh oeh. Nii hea oli lihtsalt, et ise ka ei usu :)

Hakkab juba inimese tunne tekkima. Käisin metsas jooksmas, päris läbi võttis. Ikka väga suur vahe, kas joosta lamedatel asfalteeritud linnatänavatel või saepurumärgadel tõusudel langudel metsas. Viimane trumpab esimese mitmekordselt üle!
Ka saunas sai käidud, mis oli nagu eriti mõnus mõnus mõnus üle pika aja.

Lisaks veel oma uusima lemmikloo siia lõppu...

Olen üle pika aja maal. Võiks arvata, et hingerahu on tagasi tulemas, mõtted selginemas jne. Sugugi mitte, veel hullem kui linnas olles. Ahh, magamatuse rahutuse arvele kirjutan kõik. Küll seegi möödub. Nagu kõik muu ilmselgelt.

Ma enam ei tea, mida ma tunnen või tahan või vajan.

Täna on kuidagi imelik tunne kontides. Midagi on nagu valesti, aga ma ei saa veel aru mis täpselt.

Sai esimest korda rokikas käidud. Meeldis! Vahepeal väike jalutuskäik einesaia sööma, zavi ja autoga yamyami hong kongi lammast mekkima. Mmm ! Õhtu lõpetuseks väike tantsutripp tagasi rokiklubis. Selline mõnus öö.

Vanaema on haiglas. Kukkus rattaga. Reieluus mõra. Natuke jube oli vaadata teda seal niimoodi pikali lamamas, haigla öösärgis, kanüülitud. Aga nagu arvata oli - tema viskas ikka nalja. Mina teen tsipa närvis olles alati sama! Rebisimegi kildu siis kahekesi.
Olevat olnud päris raske opp, miski plaat pandi ja puha. Pühapäevani on haiglas sees!

Tervist sulle, vanaema!

Uhh. Kuulsin läbi unenägude, et keegi nagu koputab. Mõtlesin, et kuidas see saab mu unenäoga küll kokku sobida? Tegelikult koputasid päriselt töömehed ukse taga :D ja olengi nüüd üles äratatud... mahvisin õues juba ühe sigareti ära ja nüüd kohvii. Naljakas hommik.

Eile pidasime pirol-zavis maha Arno 31. a sünnipäeva ;)) esmaspäeva õhtu kohta oli mõlemas kohas palju rahvast. Julgesime isegi väikese tantsulka teha. Ja tegin midagi ennekuulmatut - mängisin lauajalkat zavis. Muhahaa :D never say never! :P

Seebioober nimega Tartu Elu jätkub endistviisi oma uute osade kirjutamist. Iga päev kirjutame uusi osasid. Tänases osas leidis aset surm. Mäletagem ja olgem toeks neile, kes meid vajavad.
Paratamatult tekkis küsimus, et kuidas ise tahaks surra. Surm juhtub meist igaühega kunagi. Surm ei ole tegelikult hirmus, mitte selle jaoks kes sureb. Raske on neil, kes maha jäävad...

Öeldi, et umbrohtu ei hävita miski. Aga meie kliimas on ometi talv! See umbrohi, mis peale pikka talve idanema hakkab on juba uus. Järelikult on kõik siin maailmas ikkagi hukule määratud. Reinkarnatsioon? Loodame. Uus elu peab ometi parem olema kui praegune? Aga kui ei ole, siis milleks üldse uuesti sündimine?
Kui sa saaksid võimaluse vahetada praegune elu uue vastu, kas sa teeksid seda? Mina ei teeks. Igast sitta juhtub su enda ja su lähedastega... juhtus enne, juhtub praegu ja juhtub ka uues elus. Isegi kui sa sünnid uuesti linnuna. Naudid oma tiibade ulatust ja vabadust seal kõrgel pilvede all... üks hetk laseb väike poisinolk sinu pihta lendu kivi või paugutab jahimees püssi ja põmm! Surnud! Ja kõik kordub uuesti. Parem juba elada oma praeguses elus. Naerda, nutta, olla vahetu. Ja elada kõigest hoolimata. Nii hästi või halvasti kui oskad!

Köhisin terve öö! Terve faking öö. Nüüd pean tööle minema. Täiesti null jõudu!

Emotsioonid on kontrolli alt täiesti väljas, ega allu enam minu tahtele. Olen kohutavalt väsinud kõigest. Tahaks juba puhkuse algust ja et saaks siit Tartust.. huinjaa. Ükstapuha kuhu ära.

Nautida seni, kuni saab ja püüda mitte mõelda ees ootavale paratamatusele. Kas ma saan sellega hakkama? Ja kuidas ma sellest kunagi üle saan? Aga ma ei suuda loobuda... mitte veel.

Kavatsesin tänasel vihmasel hommikul hästi laisk olla ning bussiga tööle sõita, aga see suvine busside sõiduplaan on kõik varasemad ajad upakile ajanud. Oleks siis veel ainult ajad upakile, siit Kuperjanovi tänavalt ei sõida Ropkamõisa enam ühtegi bussi otse.

Oeh. Olen täna lihtsalt niii nii väsinud.

Aitäh Kadi, et sa mul olemas oled! :)

Kui lihtne oleks olla täiesti tuim. Ei mingeid tundeid kellegi vastu. Täiesti apaatne. Täiesti emotsioonidevaba. Praegu on nii, et ikka loodan. Loodan ja loodan. Lootusetult loodan. Kuidas tekkis selline idiootne asi, nagu lootus? Kuidas sellest lahti saada? Kuidas seda ignoreerida? Inimesed käivad koolis ja õpivad igasugu asju, millest enamus osutub reaalses elus mõtetuks prahiks ajusoppides. Miks ei võiks olla koolitust, kus õpitaks tundetust? Kui alkoholi vastu saab panna ampulli, siis miks ei võiks sama saada teha tunnetega? Ampull tunnete vastu. Kas peab jälle antidepressante neelama hakkama? Cipralex tegi mõnusalt ükskõikseks. Elasin kogu aeg oma halli mulli sees; naermata, nutmata, justkui olemata. Olematu inimene. Isegi negativism kadus. Kõik kadus. Koos halvaga ka hea. Vihkan tuim olemist, aga hetkel tõesti soovin seda. Isegi alkohol ei vii enam varasemasse ekstaasi. Ekstaasi sagedus on null. NULL!
Jah, ma tõesti vajan seda. Lahti ütlemist kõigest, mis teeb valu. Tahaks lihtsalt eksisteerida. Olla keegi, kes ei tunne, et ta on elus. Mis see elu siis õigupoolest on? Lõputu sündmuste kordumise jada. Olukorrad on samad, aga inimesed on erinevad. Kogu aeg kordub üks ja seesama. KOGU AEG!
Vihkan ja armastan alati üheaegselt. Miks nii on? Fakk, vajan teraapiat. Ilmselgelt. Ja kuigi kõik sõbrad on hästi armsalt toetavad... ikkagi on tunne, et tegelikult ei saa keegi aru. Mitte nii. Mitte päriselt. Ja siis tahakski sellest kõigest kogu aeg rääkida... ükskõik kellele.
Lihtne on tappa keha. Aga kuidas tappa tundeid? Kui saaks rusikaga südame pihta virutada ning sellega olekski kõik? Lihtne.
Aga kas mulle meeldiks tegelikult olla tuim? Rõõm pisiasjade üle kaoks... rõõm päikselisest suvehommikust jalgrattaga teel tööle ozzy osbourne kõrvus karjumas; rõõm kastemärjast koduhoovist tuliselt aurava kohviga; RÕÕM. Ma ei taha, et kaoks rõõm!
Oleks küll lihtne olla tuim, aga eelistan vist siiski midagi tunda. Ehkki niimoodi on raske. Ehkki niimoodi on vahel ikka kuradima valus. Kas ma tunnen end piisavalt tugevalt? Kas ma saan hakkama?

Ja ma tunnen end piisavalt tugevalt. Ma saan hakkama. ALATI! Misiganes, kusiganes, kesiganes... MA SAAN HAKKAMA.

karma is a bitch!

Karmavõlg oligi ilmselt liiga kaua kogunenud. Täna hommikul sain karma käest pikki päid ja jalgu.. pauhh!
Olen ise süüdi. Väga hull kui tagasi tehakse. Aga nagu mulle öeldi: "vaata, mida sa ise oled teinud!" Tõsi.
Ja nüüd ongi kolm varianti: kõik läbi, lõpp, finiito on üks võimalus, aktsepteerimine on teine või siis hakkan korralikuks. Milline siis? Kahtlustan, et esimene võimalus, sest teine ei tuleks minu puhul kõne allagi ja seni kuni ma joon ka kolmas mitte. Oeh.

Aga egas midagi. Elu läheb edasi.

Täna varahommikul kihutasin jälle ringi oma ego hobusel. Kuradi pärast! Sama jama hakkab jälle peale. Miks ma ometi ei õpi??? Kurvaks teeb. Ja tigedaks ka. Vahepeal on tõesti selline tunne, et ma vajan ikka rämedat teraapiat, et normaalseks inimeseks saada ükskord.

Vaau... retseptiga silmatilgad on imet teinud, saan siiski täna oma nädalavahetusega pihta hakata. Kuigi yes, peate mind ilma meigita vastu võtma! :P

Kohvi maitseb praegu kuidagi eriti hästi. Õues on mõnusalt udune ja kergelt jahe. Ootan juba rattaga tööle sõitmist :)

Kõndisin mittemidagiütlevas meeleolus kodu poole. Pigem selline tuim. Veidi ehk isegi kurb. Kodutänaval astus minu juurde väike tüdruk, naeratas laialt, ütles "palun" ja ulatas mulle kibuvitsa õie :)) Nii armas lihtsalt! Tuim ükskõiksus ja melanhoolia on asendunud rõõmuga. Kui vähe on õnneks vaja! Nii nii vähe.

Oh appikene. Silm on veel hullemini paistes kui eile. Väga hull väga hull. Silmaarstile peaks minema, aga mida nad ikka teha saavad ? "Oi näete, põrkasin maaga kokku purjus peaga, tehke silm korda!" ??? :D

kõiges on süüdi nunn

Kaks väikest naist ja kolm pudelit veini ei ole ilmselt väga hea kooslus :P

Tegelikult oli eile õhtu super, missest et teatud hetkel otsustas mõistus trikitama hakata ja hommikul oli raskusi mäluaukude lappimisega. Sellegipoolest - teinekordki!

Nunn on ikkagi süüdi, ma arvan!