Täiesti asjalik pühapäev oli. Tuba sai korda, pesud said puhtaks ning terve persetäis kartulikrõpse sisse vägistatud koos sõpradega. Muhaha. Rentslimiljonär ka lõpuks ometi ära nähtud, kuradi hea film ikka.
Nüüd õnnelikult kodus tagasi.. super ilm on õues muideks... linn on praktiliselt inimtühi, karge õhk ja tähti täis taevas. Kes vähegi on unetu, mingu jalutama. Head ööd.

Miks inimesed tülitsevad? Ma tõesti ei tea. Miks tülitsevad kõige rohkem just need, kes kõige rohkem teineteist armastavad? Ma ei tea, ei tea, ei tea.

Nii paljud inimesed otsivad ideaale. Tahetakse teha ideaalset õhtusööki, otsitakse ideaalset kodu, ideaalset meest... mida iganes. Selles ideaalideotsingus kärbitakse kõik teistsugused võimalused. Nätaki! Jalga makku kõigele, mis pole nii ideaalne kui enese peas ette kujutatakse. Need kõik on vaid tõkked. Ja ideaalid on... enesepett.

Istun TÜ maaliosakonnas ja vahin, kuidas Marika maalib. Hasart. Tekib juba tahtmine ise ka pintsel kätte haarata.
Ja kui võrratud on öö hääled. Vaikusest äkitselt kõrvusse kostuvad zavoodis purjutajate laulud isegi..

Täna öösel me ei maga.

Kui suudad oma traagikad komöödiaks mõelda, siis tegelikult on elu ikka üle mõistuse naljakas. Ja seaduspärasus KÕIK TULEB RINGIGA TAGASI kehtib endiselt. Paras paras paras. Aga nagu ma ütlesin, paks nahk hakkab kasvama ja kõigest on nii poogen, et ise ka ei usu. Võimalik, et see on mingine järjekordne veider eufooriline enesepetustaadium ning varsti kukun kolinal tagasi reaalsusesse.. Aga no ei! See kõik ongi reaalsus ju. Tragikomöödia ja must huumor elagu ning elujuhtumid oma lõputute tagasitulekutega. Peace, I'm out.

Sellest alko + antibiots tripist on maovalud ning kukerpallitavate löökidega süda. Oskuslikult aegamisi tapan end. Ilmselt ei lähegi selles tempos enam eriti kaua. Praegu olen mures, aga reedeks on alati kuidagi ükskõik jälle.

Teatud jutuajamised ja juhtumised viisid kurvameelsushoogudes hoopis teistsugustesse olukordadesse hoopis teistsuguste inimestega. Niimoodi leidsingi end peale zavoodi suudlevates tudengites inimestega, kellest üht teadsin põgusalt, teist üldse mitte. Juhtus ka nii, et kaasa sai haaratud mõned sõbrad ning kell seitse hommikul ümarlaua baari suundutud. Kusjuures see oli küll üks naljakamaid kogemusi, mis mul viimasel ajal olnud on... kell varahommikul ümmarguse laua ümber juua, suitsukapis teiste sama marsruuti pidi käinutega pead-jalad koos naerda ja kimuda, kella kümneni hommikul end kaminatule ees soojendada. Pluss veel tüüp, kellel oli lademetes kohukesi kaasas ning loomulikult tellitud heeringavõileivad. Ja ega siis oska veel koju minna kui hoog nii sees on... kaheni päeval ühikas edasi tinutada ka veel tarvis ning siis emajõge ületades tee ääres kellegi autosse istuda ja linna peal ringi sõita. Kõike kokku võttes - üks faking veider öö oli!

Kas sul on vahel tunne, et elu sinust lihtsalt mööda libiseb? Sina ise aga seisad paigal... Tahaks nagu karjuda ja järele joosta MILLELEGI, aga jalad ei liigu ja äkitselt oled tummakski jäänud. Nagu luupainajat nähes, teate küll.
Ärkasin nii väsinuna, sest köhahood raputasid mu öö jooksul kaks korda pooleks tunniks üles. Ma vihkan haigusi. Vihkan seda nõrkust, mille haigused kehale annavad.

Noonii, diagnoosisin end ise, leidsin sahtlist antibiootikumide karbi ja hakkasin neid võtma. Loodetavasti siis pihtas, mitte põhjas.
Aga teate mis? Ülehomme ongi juba reede ja minul on uus kleit :D

Kell pool neli öösel äratas mind meeletu köhahoog, kartsin et lämbun ära. Nüüd ei julge enam tagasi pikali minna.

Tegelesin siin riigiteatajast lastekaitse- ja perekonnaseaduse lugemisega. Üleeile selgus kui vajalik ja kasulik neid paragrahve minu töös teada on. Lisaks lapsevanema nõustamisele ka enesekaitseks juba.

The age demanded that we sing
And cut away our tongue.

The age demanded that we flow
And hammered in the bung.

The age demanded that we dance
And jammed us into iron pants.

And in the end the age was handed
The sort of shit that it demanded.

(Ernest Hemingway)

No ei saa normaalselt sõbrannaga kohvitadagi ilma, et mingid libedad sellid külje alla ei ujuks meile. Hea, et kohvi joodud oli, muidu oleksin paugu pealt seedehäired saanud! Naiselik reaktsioon ja kiire ravi sellisele olukorrale - kohvikust käppelt minekut ning kingapoodi.
Naistega on ka tšill ikka! ;)

Kas ma hakkan jälle oma valvsust kaotama? Eve, ole ikka ettevaatlikum!!!

Eilsest pralletamisest oli nii palju kasu, et sain oma nohust lahti, aga kaotasin hääle täielikult kusagile kesklinna kanti ära. Nüüd on kähinad ainult ning kahinad hingetorus, ongi pekkis.

Olen kaks ööd mingis väga veidras deliiriumis poolune ja pooleldi ärkveloleku piirimail voodis vähernud. Kummituslikud unenäod, külm higi mööda kaela ja selgroogu alla voolamas, raskused hingamisel. Mis siis nüüd lahti on?

Naabrinaine teeb hääleharjutusi. Tahaks teda läbi seina millegagi visata. Päris hull on kuulata sellist jama kui endal on pohmell.
Aga tegelikult oli eile muhe õhtu!

Aga kui kõht on liiga täis, et trenni teha ning kõikvõimalike tööasjadega on samuti ühele poole saadud, mis siis saab? MIS NÜÜD SAAB?

Õnnis kevad, tule juba oma päikeseliste ilmade ja lumesulamisveega, hiirekõrvuliste kaskede ja sirelilõhnaga. Tule ja too mu südamesse tagasi rahu. Tule, ravitse mu haavad oma balsamiga. Aita mind. Päästa mind.

Müstika, kuidas emotsioonid ühe päeva jooksul kümneid kordi ümber võivad pöörduda!

Kõik hea, mis on olnud, kõik halb, mis on olnud. Fuck it - las minna. Mina enam ei nukrutse, edaspidi uhkelt pea püsti ja kuradile kõik see nonsense. Tuleb sitt tuju - tantsin selle välja, jooksen selle välja või töötan selle välja. Tuleb eufooria - naudin! Everything else will be like dust in the wind.

Kõikidel meil on elus mõni inimene, kelle nägemine tekitab ikka ja jälle valu. Võime olla selle inimese oma mälu kõige tagumistesse tubadesse lukustanud, aga teda kohates avanevad need uksed nagu nõiaväel jälle. Korraga on meie taju selle inimese suhtes täiesti ergas!
Miks ei ole võimalik seda inimest kogu aeg luku taga hoida? Või miks ei saa kunagi selle inimese suhtes apaatseks muutuda?

Unetuse positiivne külg oli see, et uimasus hoidis igasugu halvad ja kurvad mõtted distantsil. Tänaseks õnnestus korralikult välja magada lõpuks ning asjad, mille peale olen püüdnud mitte mõelda kerkivad iseenesest mu teadvusesse.



Siiski püüan jonnakalt oma otsustele kindlaks jääda. Juba sellepärastki, et keegi seda minust niikuinii ei usu. See lisab motivatsiooni.

Kas on võimalik, et kaks inimest armastavad teineteist, aga sellest lihtsalt ei piisa?

Viimase 72 h jooksul olen maganud kõigest 10 h. Seda ON minu jaoks liiga vähe. Täna olen väsimusest ümber kukkumas, aga ees ootab 11-tunnine tööpäev. Täiesti lõpp, kuidas see mitte-magamine üht nädalat võib pikemaks venitada.

Vau, täna öösel õnnestus mul kella üheks uinuda. Ärkasin kell viis juba, aga see neli tundi oli sügav uni. Nüüd kallan omale kohvi sisse... päris inimese tunne juba. Nii võib isegi rõõmsalt tööle minna.

Lugesin oma eelmise aasta päevikuid (hetkel omadega aprilli alguses). Alles nüüd kõike läbielatut niimoodi distantsilt uuesti lugedes taipan kui halvasti ma käitusin inimesega, kes ilmselgelt tõepoolest minust hoolis. Kuidas sain ma nii toredale inimesele nii palju sitta keerata ja kuidas ta mulle nii palju kordi kõik andeks suutis anda? Ja seda kõige sellepärast, et ma kartsin end siduda!!! Maailmas siiski on olemas häid inimesi. Kummaline on aga see, et nad alati just nende kõige halvemate inimeste kõrvale peavad sattuma.

Minu uue aasta lubadus (ma tavaliselt ei luba kunagi midagi) on see, et minust SAAB parem inimene. Ja kui kunagi peaks minu teele veel mõni hea süda ilmuma, siis ma ei tee seda katki. Sest lõpuks olen alati mina see, kes veelgi rohkem logiseb ja lonkab.

Kaks sobilikku laulu ka siia...

Ma ei tunne seda naist. Kes ta selline on? Miks elab ta minu kehas? Mida ta minust tahab? Millal ta tuli? Ja miks? Ning kui kauaks ta jääb? Teisisõnu... tunnen, nagu oleksin kurjast vaimust vaevatud.

Minu uue aasta algust saaks iseloomustada nelja sõnaga: uus aasta, vanad vead!
Aga miski loksus enese sees paika kogu selle kammajaa peale ja nüüd ma tean, kuidas ma enam edaspidi EI käitu. Seda ma veel ei tea, kuidas ma siis täpselt olema hakkan, aga vähemasti ma tean, kuidas ma enam kindlasti olema ei hakka.

Lahe on see, et aasta lõpp tõi mu ellu vahvad musketärid. Üks kõigi ja kõik ühe eest.

Alkaloidne viies päev kalevi tänava kommuunis.
Oli alles aastavahetus. Mida kõike inimesed ei tee, et end ajutiselt hästi tunda. Mina teadsin tol samal hetkel KUI idioot ma olin, aga sellegipoolest ei jäänud miski tegemata.
Ja siin me oleme. Selle aasta teisel hommikul. Võiks loota, et asjad hakkavad paremini minema, aga ei.. ikka ainult hullemaks ja hullemaks.